Tartu rahu

Tartu rahuleping
	Eesti delegatsiooni liikmed Tartu rahu sõlmimisel. Vasakult: Jaan Poska, kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt. Taga väikese laua ääres allkirjastab lepingut Ants Piip
Tüüp	rahuleping
Allkirjastatud	2. veebruaril 1920
Koht	Tartu
Osapooled	Eesti; Nõukogude Venemaa;
Ratifitseerinud	4. veebruaril 1920 (Venemaa); 13. veebruaril 1920 (Eesti);
Keeled	eesti, vene

See artikkel räägib Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingust; Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu kohta vaata artiklit Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa); Liivi sõjas 1564 sõlmitud leppe kohta vaata Tartu rahuleping (1564)

Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr XI 1922. aastal.

Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.

Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.

Läbirääkimiste osapooled

Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots.

Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt, majandusteadlane Aleksander Oinas, insener Karl Ast ja kaubanduseksperdina Joakim Puhk. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas.

Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski.

Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõško, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts.^[1]

Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad.

Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35^[viide?].

Rahuläbirääkimiste protsess

Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919.

Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Loodearmee Petrogradi pealetungi luhtumisel aga rahusõlmimise protsessi Nõukogude Venemaa poolt ei jätkatud.

Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määratud J. Poska, Nõukogude Venemaad esindas rahusaatkonna esimehena L. Krassin. Läbirääkimised toimusid tolleaegses 2. diviisi staabimajas, Aia tänav 39.^[2]

Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma.^[3]

Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli sunnitud suunama Narva rindele 3. Diviisi väed Lätist, 2. Diviisi kaks polku, Soomusrongide Divisjoni kaks polku ja kolm soomusrongi ning ka Skautide ja Kuperjanovi polgu üksikud roodud.

Rahulepingule allakirjutanud

Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad

Asutava Kogu liige – Jaan Poska,
Asutava Kogu liige – Ants Piip,
Asutava Kogu liige – Mait Püüman
Asutava Kogu liige – Julius Seljamaa
Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots.

Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi esindajad

Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige – Adolf Joffe
Venemaa SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige – Issidor Gukovski

Jaan Poska allkirjastamas lepingut
Adolf Joffe allkirjastamas lepingut

Lepingu tagajärjed

Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust igavesest ajast igavesti de jure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile endise Venemaa keisririigi võlgade tasumise kohustus.

Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, mille järgi kuulusid Eestile ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda.

Lepingupooled kohustusid mitte lubama oma territooriumil asuda teisele lepinguosalisele vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi (Eestis likvideeriti Loodearmee).

Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voronežisse evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.

Rahvusvahelised suhted

Tartu rahuleping oli Eesti Vabariigile esimene rahvusvaheline leping, Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Tartu rahuleping silus mõlemale riigile teed rahvusvahelisse poliitikasse.

Kuna Ukraina oli Tartu rahulepingu sõlmimise ajal, enne Nõukogude Liidu moodustamist, formaalselt iseseisev sotsialistlik nõukogude vabariik, tuli ka temaga opteerumisküsimuste lahendamiseks sõlmida vastav leping.

Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust. Ükski lääneriik ega Vene valgete võimukandja ei olnud 1920. aasta algul nõus tunnustama Eesti Vabariigi sõltumatust, kuna Eestit peeti enesestmõistetavalt Venemaa osaks.

Vaenulike sõjavägede desarmeerimine

Lepingu kohaselt kohustusid lepingupooled mitte lubama oma territooriumil asuda teisele lepinguosalisele vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi (Eestis likvideeriti Loodearmee ja Nõukogude Venemaal, Eesti kütiväed).

Opteerumine

Lepingu kohaselt oli Eesti territooriumil elavate mitte Eesti soost isikutel, kes üle kaheksateistkümne aasta vanad, on õigus Venemaa kodakondsust opteerida ühe aasta jooksul selle traktaadi ratifitseerimise päevast arvates. Venemaa kodakondsuse opteerijad pidid optatsiooni päevast arvates ühe aasta jooksul Eesti piiridest lahkuma. Samuti võisid Venemaa territooriumil elavad Eesti soost isikud opteerida sama aja jooksul ja neilsamadel tingimustel Eesti kodakondsust.

Eesti ja Venemaa vahelised majandussuhted

Tartu rahulepingu lisas I olid järgmised punktid: "Kaubad, mida veetakse läbi ühe lepinguosalise territooriumi, ei kuulu tollimaksu ega transiidimaksuga maksustamisele. Lastimise tariifid transiitkaupadele ei tohi olla kõrgemad prahtimise hinnast siseturule määratud samasugustele kaupadele. Tallinnas ja teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates võimaldab Eesti Venemaale piirkonnad ja kohad ümberlaadimiseks, hoiustamiseks... Venemaalt saabuvale või temale määratud kaubale... kusjuures maksud sääraste piirkondade ja kohtade eest ei tohi ületada makse, mida kogutakse enese kodanikelt transiitkaupade puhul."

Üks lepingu lisapunktide tagajärgi oli, et Nõukogude Venemaa müüs 1920. aastate alguses suure osa Venemaa Keisririigi ning elanikkonnalt ja kirikutelt äravõetud tohututest kulla- ja väärismetallide varudest Läänele maha just Eesti panga G. Scheel & Co kaudu. Nendes tehingutes rikastusid vahendajatena nii paljud Eesti ärimehed kui ka Eesti riik. Mõningate uurijate arvates aitas just nendest tehingutest saadud kasu Nõukogude võimul 1920. aastatel Venemaal majanduslikult püsima jääda.

Tartu rahuläbirääkimiste rahvusvaheline mõõde

Tartu rahulepingu sõlmimine näitas, et Nõukogude Venemaaga on võimalik läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. Tartu rahule järgnesid Venemaa rahulepingud Leeduga 12. juulil 1920, Lätiga 11. augustil 1920, Soomega 14. oktoobril 1920 ja Poolaga 18. märtsil 1921.

Reaktsioonid

Enn Tarveli hinnangul nägid Vene bolševikud Tartu rahu üldiselt vaid ajutise takistusena millele pidi lõpu tegema peatselt Eestis ja läänes laiemalt algav revolutsioon. Lenin on Tartu rahu kohta öelnud "[...] see järeleandmine ei ole tehtud igaveseks", olles kindel, et kohalikud töölised kukutavad siiski Eesti valitsuse ja loovad Nõukogude Eesti. ^[4]

Jaan Poska ütles rahu kohta Asutavas Kogus: "maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu!"^[4]

Hans Pöögelmann, üks Eesti enamlaste juhtfiguure, kirjutas Tartu rahu kohta: "rahu on tehtud, elagu võitlus!"^[4]

Ajaloolaste hinnangud

Ajaloolane Enn Tarvel on Tartu rahu kohta kirjutanud, et tegu oli Eesti Vabariigi poolt vaadatuna ülimalt õigeaegse ja oskuslikult sõlmitud lepinguga. Ta toob põhjendusena välja, et Eesti sai endale rahulepinguga etnilised ja ajaloolised piirid, mis olid ühtlasi ka strateegiliselt Eestile kasulikud (osutades ka asjaolule, et Nõukogude Liit ei jätnud samu riigipiire Eesti NSV-le). Samuti põhjendab ta lepingu kasulikkust asjaoluga, et Eesti sai lepingu tingimuste järgi Venemaa keisririigi kullafondi jagamisel 15 miljonit rubla (3%). Õigeaegsuse osas viitab ta asjaoludele, et nii rahvas kui sõjavägi olid rahuks küpsed, ja ka Jaan Poska arvamusele Pariisi rahukonverentsi järel (jaanuari lõpp 1920), et "enamlastega tuleb rahu teha - muidu me ei jaksa aasta pärast enam sõdida Vene valgetega, kui need kallale tuleksid".^[4]

Rahuleping kultuuris

Tartu rahulepingu sõlmimise teemadel on loodud mitu näidendit:

Juhan Saar; näidend "Tartu rahu", Vanemuine, 1990
Loone Ots; näidend "Jaan Poska saaga", Vana Baskini teater, 2011

Vaata ka

Viited

↑ Ajakirja Kaitse Kodu Tartu rahu erinumbrist. 1. veebruar 1930
↑ Kuidas saabus RAHU, Kultuur ja Elu 1/2009
↑ "Iseseisvuse aeg 1941–44". Eesti. Üld. Kd 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. Lk 301.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Tarvel 2018, lk 208.

Kirjandus

Enn Tarvel (2018). Eesti rahva lugu. Varrak. ISBN 9789985343142.

Välislingid

Alo Lõhmus: "Tartu rahu tegi Eestist bolševike kullapesula" Postimees, 2. veebruar 2004
Lauri Mälksoo: "Tartu rahuleping: kehtiv või kehtetu?" Eesti Päevaleht, 7. veebruar 2005
"Tartu Linnamuuseumis näeb Tartu rahulepingut" Tartu Postimees, 27. veebruar 2009
Peeter Järvelaid. Monoloog: Tartu rahu Euroopa õigusajaloos. // Jaan Poska oma ja meie ajas. Tallinn, 2010, lk 511–512.(ISBN 978-9949-21-171-5)
Peeter Järvelaid. Monoloog: Jaan Poska ja tema õpetaja Carl M.Bergbohm. // Jaan Poska oma ja meie ajas. Tallinn, 2010, lk 394–398.(ISBN 978-9949-21-171-5)
Eesti Rahvusraamatukogu virtuaalnäitus "Oma riik, oma seadus"

[1] Ajakirja Kaitse Kodu Tartu rahu erinumbrist. 1. veebruar 1930

[2] Kuidas saabus RAHU, Kultuur ja Elu 1/2009

[ents301-3] "Iseseisvuse aeg 1941–44". Eesti. Üld. Kd 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. Lk 301.

[Tarvel208-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Tarvel 2018, lk 208.

[1]

[2]

[3]

[4]