Narva Jumalaema Ilmutamise kirik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Narva Znamenja kirik (vene keeles Церковь во имя Знамения Божией Матери[1]) oli kirik Narvas, Jaanilinna linnaosas.

1750. aastal ehitati Narva kindluse garnisonile Jumalaema Tunnustähe (Znamenja) puukirik. Kui vana kirik oli lagunemas, ehitati aastatel 1786–1796 kellegi Peterburi arhitekti projekti järgi uus kivikirik.

1927. aastal oli kiriku asukoht tollaste tänavanimede järgi Ingeri, Uue Liini ja Haigemaja tänava ristumiskohal Torni platsil.[2]

Kirik pühitseti Jumalaema Tunnustähe ikoonile, kõrvalaltarid pühitseti prohvet Eelijale ja Risti Ülendamisele.

1828. aastal viidi garnisoni kogudus üle Jaani linnuses olevasse Jumalaema Uinumise kirikusse. Narva Znamenja kirik anti Narva Issanda Muutmise peakiriku alluvusse, 1848. aastal aga avati siin iseseisev Narva Znamenja kogudus.

Kirik ei olnud köetav. 1854. aastal ehitati kogudusele kiriku kõrvale köetav Nikolai talvekirik. 1859. aastal ehitati koguduse kalmistule kalmistukirik, millesse moodustati eraldiseisev Peeter-Pauli kogudus.

1855. aastal oli koguduses 150 inimest.[1]

Vabadussõja ajal kirik purustati, 1923. aastal aga taastati. Aastast 1925 kuulus kirik Narva linna arhitektuurimälestiste hulka.[3]

1939. aastaks oli kirik varisemisohtlikus olukorras. Lae pragunemine ja tugisammaste vajumine olid tingitud hoone välismüüri rajamisest pehmele pinnasele.[4]

Kirik sai kannatada NSV Liidu suurtükiväe tulelöögist 1944. aastal. Pärast Narva vallutamist 1944. aastal lõpetas kogudus oma tegevuse. 1950. aastate keskpaiku lammutati kiriku varemed.

Jumalaema Tunnustähe ikoon asub praegu Narva Issanda Ülestõusmise peakirikus.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Vladimir Berens. "Историко-статистическое описание церквей и приходов Северо-Западных епархий. Часть 2, Эстонская епархия". Tallinn 1974. Käsikiri TLÜAR Baltica kogus, Msc K1-593/I, II. Lk 243
  2. Narva linna plaan 1927. Eesti Rahvusarhiiv
  3. 3,0 3,1 Jumalaema Ilmutamise kirik
  4. "Kirik kokku varisemas". – Elutõde, 9.06.1939, lk 131.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Voldemar Vaga. "Vene arhitektide ja skulptorite teoseid baroki- ja klassitsismi-ajajärgust Eestis. Eesti NSV Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 1. Tartu 1947. Lk 9
  • Vladimir Berens. "Историко-статистическое описание церквей и приходов Северо-Западных епархий. Часть 2, Эстонская епархия". Tallinn 1974. Käsikiri TLÜAR Baltica kogus, Msc K1-593/I, II. Lk 243

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]