Ingeri ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Käesolevas artiklis antakse ülevaade Ingeri ja ingerlaste ajaloost.

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varjaagide kaubateed: sinisega on märgitud kaubatee LäänemeriLaadogaVolga. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga

Hilisel rauaajal (viikingite ajal), alates 750. aastatest oli Ingerimaa sillapea varjaagide kaubateel Ida-Euroopaga. Kujunes välja varjaagide aristokraatia, kust pärinesid hilisemad Vana-Vene valitsejad.

Novgorodi vabariigi koosseisu kuulunud maa-alad 16. sajandil, sh Vadja viiendik ja Šeloni viiendik, Ingeris

Ingerimaa ja sellest ida suunas asuv Vadjamaa kuulusid ajaloolise Novgorodimaa koosseisu, Vadja viiendiku ja Šeloni viiendikuna.

Rootslased hakkasid nimetama seda piirkonda Ingermanland (ladina keeles Ingria). Selle nime olevat maa saanud Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegärd Olofsdotteri järgi, kes 1019 abiellus Jaroslav Targaga. Kaasavaraks anti talle Staraja Ladoga ümbruse maad. Neid haldasid Rootsi jarlid Novgorodi Vabariigi võimu all.

Läänemeresoome hõimud (vadjalased ja isurid) on Ingerimaal elanud juba iidsetest aegadest. Vadjalastest on nn. Vana-Vene aladel teateid juba 9. sajandist. Vene allikates on vadjalasi kutsutud ka tšuudideks. Arheoloogiale ja kohanimedele tuginedes võib arvata, et vadjalased elasid laial maa-alal Peipsi järvest ja Narva jõest ida pool. 11. sajandil jõudsid vadja asualadele idaslaavi hõim, sloveenid, kes 13.–14. sajandil rajasid oma püsiasulad Ingeri kõrgustikule. Isurid olid 11. sajandil Neva ja Inkere jõe äärde asunud karjalaste järglased.[1]

Ingerimaa Novgorodi Vabariigi koosseisus[muuda | muuda lähteteksti]

12. sajandil liideti Lääne-Ingerimaa Novgorodiga. Järgnevatel sajanditel oli Ingerimaa kui Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendava kaubatee pärast palju sõdu, peamiselt Venemaa ja Rootsi vahel, kuid sageli olid asjasse segatud ka Taani ja Saksa Ordu. Ingerimaa põliselanikud sõdisid juba 1240 Aleksander Nevski väe koosseisus Rootsi vastu Neeva lahingus, 1241. aastal vallutas Aleksander Nevski Koporje linnuse ning 1242. aastal vallutasid Novgorodi väed tagasi Pihkva linna. Sama aasta suvel vallutati ka Ingerimaa tagasi ja Liivi ordu kaotas oma äsjased vallutused.

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad
Next.svg Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal

Rootslased rajasid 1300 Torkel Knutssoni juhtimisel Neeva jõe suudmealale Landskrona kindluse, mille novgorodlased 1301 hävitasid. Taani rajas oma valduste piirilinnuseks Narva linnuse mida Liivi ordu oma võimuperioodil edasi ehitas, misjärel venelased rajasid Narva jõe vastaskaldale 1492 Jaanilinna kindluse. Ingerimaal oli ka Koporje kindlus.

Ingerimaa Moskva Tsaaririigi koosseisus[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1478. aastast liideti Vadja viiendikuna Novgorodi Vabariigi koosseisus olnud Ingerimaa Moskva suurvürstiriigiga. Vene võim tõi kaasa õigeusustamise, mis algas 13. sajandi esimesel poolel. Et jumalateenistused olid slaavikeelsed, tõi see kaasa ka teatava venestumise.

1484 ja 1488 toimus venelaste poolt vadjalaste küüditamine.[1]

1500. aastal oli Ingerimaa jagatud neljaks lääniks (pogosta) umbes 68 000 elanikuga: Nöteborgi lään, Koporje lään, Jaama lään ja Šeloni viiendik.[2]

Liivi sõjas vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaa ja Karjala kannasel 1580 Schlossburgi ning 1581. aastal Narva, Jaanilinna, Nöteborgi, Jaama, Käkisalmi ja Koporje Venemaa tsaaririigilt ning maa-alad liideti Ingerimaa Rootsi kuningriigi valdusse aastatel 1580–1595 (vt ka Pljussa vaherahu).

Aastatel 1590–1595 toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal, loovutati piirkond Ingerimaal, Ivangorodist Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile.

1609. aastal Segaduste ajal, Venemaale trooninõudlejale Vassili Šuiskile esialgu appi kutsutud Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (samuti Staraja Russa, Porhovi, Laadoga ja Oudova).

Next.svg Pikemalt artiklis Ingeri sõda, Stolbovo rahu

Ingerimaa Rootsi Kuningriigi koosseisus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi Ingeri
Rootsi krooni Idaprovintsid
1492. aastal Venemaa tsaari Ivan III poolt rajatud Jaanilinna kindlus Eesti-Ingeri rajal vaatega Narvast

Rootsi võimu algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Ingeri sõja (1610–1617) lõpetanud Stolbovo rahuga läks Ingerimaa koos Jaanilinna, Jaama, Koporje, Nöteborgi ja Käkisalmi linnustega Rootsile tagasi ning jäi aastateks 16171721 Rootsi krooni valdusse.

Rootsi jaoks oli Ingerimaal strateegiline tähtsus. See oli puhvertsoon, mis pidi ära hoidma Venemaa rünnakud Karjala kannasele ja praeguse Soome alale. Samuti pidi Venemaa väliskaubandus käima Rootsi territooriumi kaudu. Ingerimaa oli ka koht, kuhu Rootsi oma alamaid asumisele saatis.

Rootsi valduses oleva Ingermanlandi koosseisu kuulusid: Jaanilinna lään, Jaama lään, Kaprio lään ja Pähkinälinna lään. Maa-ala ulatus ida-lääne suunas Narva alamjooksust Lava jõeni (200 km), põhja – lõuna suunas Viiburi Karjala rajalt Vene piirini (130 km). 1617 aastal rentis kuningas Koporje kindluse koos lääniga võlgade katteks Bogislaus von Rosenile, kellest sai ühtlasi ka selle piirkonna valitseja (Amtmann). Lisaks rendi tasumisele tuli Rosenil muuhulgas Koporje kindluses ülal pidada ja relvadega varustada 100-mehelist garnisoni. Bogislaus von Rosen oli Kaprio ja Jaama asehaldur aastatel 1620–1636. 1620. aastal pikendati tema rendilepingut piirkonnale ja von Rosen sai rendile ka Jaama ja Jaanilinna läänid ning ta nimetati Kaprio ja Jaama läänide asehalduriks.

Maa oli aastakümneid kestnud lahingute, küüditamiste ja näljahädade tõttu tühjenenud. Rootsi võimude toel sai teoks luteriusuliste soomlaste kolonisatsioon tühjadele aladele. Koos vabatahtlike soomlastest ümberasujatega Soomest Savost (nn savakod), ja Karjala kannaselt, eriti Äyräpää kihelkonnast (nn äyrämöised) sai hoo sisse ka luteriusu laiem levik piirkonnas. Uutest ümberasujatest kujunes ingerisoomlaste aluspõhi. Äyrämöised asustasid Kesk-Ingeri põhja- ja kaguosas ning Põhja-Ingeri lääneosa, arvukuselt suuremaks kujunenud savakod aga peamiselt Kesk-Ingeri lõunaosa, Ida-Ingeri ning Põhja-Ingeri ida- ja lõunaosa.

Algul oli kuningas Gustav II Adolf tahtnud muuta Ingeri saksa alaks, pakkudes sakslastest talupoegadele soodsaid tingimusi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Sakslastest elanikkond paiknes põhiliselt linnades: Narvas, Nyenis, Kaporjes ja Viiburis. 1649. aastal ehitati Nyenis eraldi kirik saksa kogudusele. Ka kohalikule õigeusulisele talurahvale püüti luterlust peale suruda, kuid seegi ei õnnestunud, kuigi usuvahetajatele lubati maksukergendusi ja muid eesõigusi.

Riik vabastas uusasukad sõjaväekohustusest ja luteriusuliste osa elanikkonnast kasvas: 1656 moodustasid soomlased Ingeri rahvastikust 41,1%, 1671. aastal 56,9% ja 1695. aastal juba 73,8%. Aastal 1664 oli elanike arv 15 000; Rootsi aja lõpus elas Ingerimaal üksi soomlasi 70 000.

Rootsi riik asutas Rootsi riigikiriku, luteriusu kogudusi ja kirikuid Ingeris. 1611. aastal asutati esimene kogudus, Lempaalas. Kogudused allutati Viiburi piiskopkonda. 1641 moodustati Ingerimaal oma piiskopkond keskusega Narvas. Esimeseks superintendendiks (piiskopiks) valiti Tallinna toompraost Heinrich Stahl. 1655. aastal tegutses Ingerimaal juba 58 luterlikku kogudust.[2]

1630. aastail algatas Rootsi kuningas Ingerimaa soodsa asukoha tõttu piirkonnas majanduse elavdamise programmi, Saksamaalt – Mecklenburgist kutsuti 1622. aasta 16. oktoobri manifestiga luterlastest koloniste, maid läänistati ka liivimaalastele, 1632. aasta 17. juunil langetas Gustav II Adolf otsuse, et Neeva jõe äärde ja mujale sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal tuleb rajada linnad (Nyen jt), anda neile linnaõigused ja privileegid. Läheduse tõttu Venemaale osutas Nyen suurt konkurentsi senistele kaubalinnadele: Tallinnale, Narvale ja Viiburile. Esimesed oma linnaprivileegid sai Nyen siiski alles 20. septembril 1642 ning Nyen tõusid ka tähtsaimaks Ingerimaa linnaks – provintsi pealinnaks. 1642. aastal lahutati Liivi- ja Ingerimaa kindralkubermang ning moodustati kaks eraldi kindralkubermangu. Ingerimaa esimeseks kindralkuberneriks määrati Erik Karlsson Gyllenstierna. 1651. aastal viidi piirkonna keskus ja kindralkuberneri residents senisest keskusest Nyenist üle Narva.

Ingerimaa läänistati Ingerimaa rüütelkonna aadlikele, sõjaväelastele ja riigiametnikele, kes tõid kaasa luterlastest teenreid ja töömehi. Maad harima hakkasid aga soomlased. Ingerimaal oli mitu riigimõisat Academia Gustaviana ülalpidamiseks.

Rootsi–Vene sõda 1656–1658[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

1656. aasta alanud Rootsi–Vene sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet. Sõja lõpetas 1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu, kuid piirkonna elanikkonnast oli alles jäänud vaid 1/3 sõjaeelsest rahvastikust.

1661. aastal sõlmitud Kärde rahu taastas sõjaeelsed Stolbovo rahuga määratud piirid.

Sõja tulemuseks oli Ingerimaa põlisasukate, õigeusklike vadjalaste ja isurite, kes sõja ajal võitlesid venelaste poolel, massiline väljarändamine Ingerimaalt Novgorodi ja Tveri piirkondadesse. 1683–1689 halvenes vadjalaste ja isurite olukord veelgi, kui anti välja seadus, mille kohaselt tuli hakata vene keelt mitte valdavatele vadjalastele ja isuritele õpetama katekismust, püüdes neid selviisil luteri usku põõrata.[2]

1695. aastast, s.o Rootsi aja lõpul on teada Ingerimaa kihelkondadest: Põhja-Ingeris Lempaala, Vuole, Valkeasaari ja Kuivaisi (Toksovo) kihelkonnad; Kesk-Ingeris: Venjoki, Tuutari, Hietamäki, Skuoritsa ja Ropsu ning Lääne-Ingeris Kupanitsa ja Valkeakirkko (Moloskovitsõ) kihelkonnad. Elanikke oli Ingerimaal 1696. aasta lõpuks 62 700 inimest, kellest Soomest oli tulnud 45 000 ning 26,2% olid algasukad vadjalased ja isurid[2].

Põhjasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõda oli alanud Saksi-Rzeczpospolita vägede sissetungiga Liivimaale. Karl XII sundis Suurbritannia ja Madalmaade toetusel 18. augustil 1700 Taani kuningriigilel peale Travendali rahu, millega lõpetas Rootsi-Taani sõja ja ning suundus vägedega Liivimaale. 30. (19.) augustil, kohe pärast seda, kui Peeter I sai teate Konstantinoopoli rahulepingu sõlmimisest Türgiga Vene-Türgi sõjas, kuulutas Venemaa Rootsile sõja. Septembri keskpaigas 1700 jõudis Vene tsaaririigi eelvägi läbi Ingeri, vallutades teel Jaama ja Koporje kindlused, tugevalt kindlustatud Narva alla. Kaotuse järel Narva all, taganesid vene väed Novgorodi ning jätsid maha Jaama ja Koporje kindlused. Venemaa sõjaline tegevus aktiviseerus taas 1702. aastal, mis toimus Vene vägede kallaletung Rootsi laevastikule Peipsil. 1702. aasta mais ründasid väikelaevadel ja paatidel vene väed Peipsi järve ja Pihkva järve vahelises väinas Karl Gustaf Löschern von Hertzfelti laevu ning vallutasid abordaažiga 3 laeva. 15. juunil ründasid vene salgad 1702 viitseadmiral Gideon von Numersi laevu Laadoga järve suudmes ning seejärel Numersi eskaadrit ka Käkisalmi juures, misjärel Rootsi laevastik taganes Soome lahte.

Nöteborgi piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

Nöteborgi piiramine. Alexander von Kotzebue maal
Next.svg Pikemalt artiklis Nöteborgi piiramine

1702. aasta septembris alustasid Vene väed Laadoga järve ääres Neeva jõe suudmes asuva Nöteborgi piiramist. Vene väed kindral Šeremetevi juhtimisel hõivasid Neeva jõe kaldad, piirates Pähklisaare, millel asus Nöteborgi kindlus. Blokeerimaks Rootsi laevastiku võimalikku abi mööda jõge, paigutati jõe kallastele paadid jalaväe jaoks ning paigaldati kindluse pommitamiseks 51 suurtükki. Kindluse piiramisel osalesid 12 000 otseselt kindluse juures ja 20 000 piirkonnas. Kindluse komandant Gustav Wilhelm von Schlippenbach, keeldus kindluse loovutamisest lootes abivägedele, kuid Fjodor Apraksin oli juba 24. augustil (13. vkj) purustanud Ižora jõel Soomes asunud Rootsi vägede ülemjuhataja Abraham Cronhjorti väed.

12. oktoobril (1. vkj) 1702 alustati kindluse pommitamist, mis kestis kümme päeva, kuid millega ei suudetud oluliselt kahju tekitada. 22. oktoobril (11. vkj) vallutati Nöteborgi kindlus 12 tundi kestnud tormijooksuga ja garnison kapituleerus. Nöteborgi vallutamisega saavutasid Vene väed kontrolli Laadoga järve ja Neeva jõe ülemjooksu üle.

Nöteborgi vallutamise järel nimetati linn võtmelinnuseks ehk Schlüsselburgiks.

Nyenskansi piiramine[muuda | muuda lähteteksti]

Nyenskansi mudel

1703. aasta kevadel jõudsid Vene väed Boriss Šeremetjevi juhtimisel Neeva alamjooksule, kus Ohta jõe suudmes asus Nyenskansi kindlus. Aprillis jõudis Šeremetevi 20 000-meheline vägi mööda Neeva jõe paremat kallast kindluseni. 6. mail (25. aprillil vkj) tungis 2000-meheline Vene vägi peale Rootsi 150 eelsalgale kindluse juures ning purustas selle. Samal päeval alustati ka kindluse juurde jõudnud Vene peavägede poolt kindluse piiramist. 7. mail (26. aprillil vkj) saabusid Nyeni juurde laevadel ka piiramissuurtükid ja Vene tsaar Peeter I. 30. aprillil tehti kindluse komandandile ettepanek kapituleereda, millest too keeldus. Keeldumise järel alagas kindluse pommitamine ning pärast nädalast piiramist vallutas 12. mail (1. vkj) Nyenskansi kindluse koos Nyeniga. Nyeni kaitseks saabus kindluse juurde ka 10 Rootsi laevastiku laeva. 18. mail 1703[3], ründas 30 alusest koosnev Vene flotill Nyeni lähedal, Neeva jõe suudmes, kahte Rootsi laeva. Rootsi Laadoga ja Peipsi laevastiku ülemjuhataja viitseadmiral Gideon von Numersi juhtimise all olnud 8 kahuriga brigantiini Astrild[4] (1699) ja 10 kahuriga kaljast Geddan[5], mis said Vene Balti mere laevastiku esimeseks sõjasaagiks.

1703. aasta 14. mail (vkj) vallutasid Vene väed taas Jaama kindluse, 18. mail (vkj) Koporje kindluse ja Marienburgi Ingerimaal.

Neeva jõe suudmes Nyeni linna kohale asutas Peeter I 27. mail (vkj. 16. mail) 1703 Peterburi linna. Üldlevinud legendi kohaselt olevat Peeter I sel päeval läinud koos saatjatega Jänesesaarele, võtnud kätte labida, lõiganud välja kaks rida mättaid, paigutanud need ristikujuliselt saare keskele ning andnud käsu ehitustööde alustamiseks[viide?]. Et linna ehitamine algas sõja ajal, siis esimene ehitis oli muldkindlus, praegune Peeter-Pauli kindlus. See rajati Zajatšji saarele (eesti Jänesesaarele) Neeva parema kalda lähedale mõne kilomeetri kaugusele merest. Kindlus ehitati algselt mullast ja puidust, kuid juba 1706. aastal asuti ehitama kivikindlust.

Põhjasõja tagajärjel langes Ingerimaa Uusikaupunki rahulepinguga 1721 tagasi Venemaa kätte.

Ingerimaa Venemaa keisririigi koosseisus[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa keisririigi poolt Uusikaupunki rahulepinguga omandatud maa-alad

Vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Ingerimaa kubermang, mille koosseisu liideti 1708. aastal Pihkva maakond ja 1710. aastal asutatud Peterburi linna ümbrus, Schlüsselburg, Jamburg, Koporje, Narva maakond, Tartu maakond, Olonetsi kaid, maad Oneega jõe ääres (Kargopolje maakond) ja Novgorodi linna ümbritsevad maad. Kubermangukeskuseks oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi, 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

Peeter I muutis Ingeri kubermangu Ingerimaa hertsogiriigiks, mille esimeseks ja viimaseks vürstiks ja hertsogiks sai Aleksandr Menšikov. 1719. aastal läbiviidud haldusreformi tulemusel reorganiseeriti senised Venemaa kubermangud. Ingeri kuulus Peterburi provintsina koos Kotlini saare Kroonlinna, Schlüsselburgi, Koporje ja Jamburgi maakondade ja Narva linnaga Peterburi kubermangu.

19. sajandi teisel poolel rajati Ingerisse väljarännanud eestlaste asundusi (Volossovos, Zimititsõs, Aasikul). Eestlasi rändas Ingerimaale eriti 19. sajandi teisel poolel, nii et 19. sajandi lõpul oli Lääne-Ingeri mõne kihelkonna elanikest juba kolmandik eesti talupojad. Eestis aga elas ingerisoomlasi vähe, needki peamiselt Narva piirkonnas.

Luterluse, soomekeelse kultuuri ja hariduselu arengut soodustas Soome liitmine Venemaaga 1809. aastal. Venemaa keisririigi aja lõpus tegutses Ingeris juba 34 kogudust.

1863. aastal asutati Kolppanas soomekeelne õpetajate seminar. Tänu sellele sai põhielanikkond soomekeelse põhihariduse. 1913. aastal töötas Ingeris 229 soomekeelset kooli.

Ingeris ilmus ka 19. sajandi teisel poolel mitmeid soomekeelseid ajakirju. Samuti soomlaste seltsitegevus arenes. Eesti eeskujul hakati Ingerimaal 1899. aastal korraldama laulupidusid, mida 1918. aastani jõuti korraldada kokku seitse.

1917. aasta revolutsioonisündmused[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta revolutsiooniliste sündmuste järel algas Ingerimaal ingerlaste keskel rahvuslik ärkamine.[2]

23. aprillil 1917 toimus "Soitthu" kongress, kus otsustati alustada soomekeelse hariduse andmist. "Soitthu" oli Ingeris moodustatud ühing, millel oli idee luua Ingeri autonoomia. Kolmandal kongressil loodi kohalikud nõukogud, mille bolševikud ajasid laiali, paljud nõukogude liikmed põgenesid Soome ja Eestisse. Eestis loodud ingerlastest pataljon osales Eesti Vabadussõjas.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni (1917) püüti Ingeri pataljoni (ülem Aleksander Tynni) ja Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus, nn Volossovo mäss, mis sai alguse Lääne-Ingerist, Iljussa külast, kus kohalik rahvas astus nõukogude võimu vastu välja).

Ingeri Eesti vabadussõjas ja Venemaa kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti-Ingeri 1934. aastal

Kevadest 1918 sügiseni 1919 oli Ingerimaal Eesti vabadussõja ja Venemaa kodusõja käigus relvastatud kokkupõrkeid. 1918. aasta suvel algas relvastatud vastuhakk Lääne-Ingeris Jaama kihelkonnas, Moloskovitsas ja Volossovos. Sügisel olid rahutused Peterburi lähedal, Tuutari venelaste asulas Pulkovos, Gattšinas ja Kolppana lähistel.[2] 1919. aastal Põhja-Ingeris peetud lahingute tõttu põgenes Soome piiri lähedal olevatelt Ingeri aladelt üle 6000 inimese Soome. Aastatel 1919–1920 oli osa maast iseseisvuslaste käes (ingerlaste mäss).

27. mail 1919 Põhja-Ingeri polk polkovnik Georg Elfvengreni juhtimisel (580 võitlejat) vallutas Kirjasalo, Miikkulaise, Lembolovo ja Vaskelovo küla ning ligines Kuivoisi külale ja Grusino jaamale. Põhja-Ingeri mitme küla alal moodustati Kirjasalo vabariik pealinnaga Kirjasalos. Täieliku võimu võttis endale Põhja-Ingeri komisjon. Põhja-Ingeri Vabariigi ajutine valitsus laskis välja isegi postmarke, mis on filatelistide seas praegu väga hinnas. Põhja-Ingeri rügement lõpetas tegevuse 5. detsembril 1920 ning Karjasalo loovutati Nõukogude Venemaale[2].

Ingerimaal toimusid Vene valgekaartlaste Loodearmee I ja II pealetung Petrogradile.

Lääne-Ingeris põgenes sõja jalus Eestisse umbes 2000 ingerlast, kellest osa liikus edasi Soome. Põhja-Ingeri kaudu põgenes 1920. aasta alguseks Soome üle 8300 põgeniku.[2] Olukorra rahunedes läks enamik põgenikke tagasi kodumaale.

Viru Ingeri[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Viru Ingeri

Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepinguga 1920 läks Ingerimaa äärmine lääneosa Eestile. Samal aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga Soome ja Nõukogude Venemaa vahel jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale. Leping nägi Ingerimaale ette usuvabaduse ja kultuuriautonoomia, kuid neid lepingusätteid ei täidetud.

Mitteametlikel andmetel elas Eesti Ingeris 1935. aastal isureid 920 (49%), soomlasi 594 (31,6%), venelasi 216 (11,5%), eestlasi 137 (7,2%) ja vadjalasi 14 (0,07%). Kogu rahvaarv oli 1881 inimest.[6]

Soomlased elasid Viru-Ingeris peamiselt Kalliveres, Kullas, Arsias, Hanikes ja teistes külades, isurid peamiselt Vanakülas, Väikülas ja Saarkülas, venelased Karstala-Gorka külades.[6]

Teise maailmasõja ajal oli Viru Ingeri 1941–1944 Saksa okupatsiooni all. 1943 evakueeriti sõjategevuse tõttu kõik sealsed elanikud. 1945. aastal liideti inimtühi ala Leningradi oblastiga.[6]

Nõukogude aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Repressioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poliitilised repressioonid rahvusvähemuste vastu NSV Liidus

Aastal 1928 alustati Ingeris kolhooside moodustamist ja vana talusüsteemi likvideerimist. Sellega kaasnesid repressioonid. Aastail 19291931 küüditati Ingerimaalt Ida-Karjalasse, Hibiinidesse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse umbes 18 000 inimest.[7]

19351936 puhastati peamiselt Põhja- ja Lääne-Ingeri piirialasid "ebausaldatavast elemendist"[8][9]. See tabas 27 000 inimest. Repressioonid saavutasid haripunkti 19371938. Aastate 1929–1938 tagakiusamiste ajal vangistati ja küüditati Ingeri soomlastest 40–45%, umbes 40 000 – 50 000 inimest. Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed.

1930. aastatel õnnestus sadadel ingerisoomlastel Soome põgeneda. Seal said nad pagulase staatuse. Aastaks 1943 oli Soomes 1672 kodakondsuseta ingerisoomlast.

1920. aastatel hakati ka luteri kirikut ja kirikuõpetajaid taga kiusama. Vaimulikke vangistati ja saadeti asumisele. 1930. aastatel kirikud suleti. Aastal 1937 mindi ingerisoome koolides üle vene keelele, kuigi õpilased seda ei osanud. Soomekeelsed õpikud hävitati ja soome keele kõnelemist karistati.

1928. aastal alanud repressioonide tagajärjel vähenes Ingeri soome elanikkond ligikaudu 50 000 inimese võrra, kusjuures veerand nendest kaotas elu.[10]

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Leningradi blokaadirõnga kujundanud Ingerimaal Saksa vägede paiknemine 1942. aasta maist 1943. aasta jaanuarini

Teine maailmasõda halvendas ingerlaste eluolu veelgi, kuni selleni, et ajalooline Ingerimaa koos oma traditsioonilise ingerisoomlastest elanikkonnaga lakkas eksisteerimast. Suur osa Ingerimaast muutus pikaks ajaks lahingutegevuse eesliiniks. Paljud külad hävisid, tsiviilelanikkond oli sunnitud varju otsima alguses sugulaste juures, hiljem sõjapõgenike laagrites Eestis ja Soomes. Suurem osa Ingerimaa ingerisoome elanikkonnast ei näinud enam kunagi oma kodu vaid oli sunnitud alustama uut elu võõrsil.

Sõja algus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Leningradi blokaad

1939. aasta 1. septembril algas Teine maailmasõda. 30. novembril ründas Nõukogude Liit Soome vabariiki, algas Talvesõda, mille tagajärjel loovutas Soome Nõukogude Liidule enamikust Soome Karjalast koos Viiburiga ja kogu Laadoga järve läänekalda.

Saksamaa ründas Nõukogude liitu 22. juunil 1941. Septembri alguseks oli suurem osa Lääne- ja Kesk-Ingerimaast Saksa vägede poolt okupeeritud, Põhja-Ingerimaa koos Leningradiga sattus Saksa, Soome ja Hispaania vägede poolt piiratud blokaadirõngasse. Blokaadi jäänud 25 000 – 30 000 ingerisoomlast küüditati 1942. aasta alguses Ladoga kaudu Siberisse.[1] Umbes 2000 soomlast ja 4000 isurit jäid blokaadi lõpuni nn Oranienbaumi kotti (Saksa vägede poolt blokeeritud Peterhofi ja Kaprio lahe vaheline rannikuvöönd), kellest paljud surid nälga[1]. Saksa Wehrmachti väegrupi Nord 18. armee poolt vallutatud Lääne- ja Kesk-Ingerimaa aladele jäi ligikaudu 76 342 ingerlast, kellest 66 946 olid soomlased, 8729 isurid ja 667 vadjalased[2], kelle olukord muutus samuti kiiresti kriitiliseks. Sõjategevuse ja varajase talve tõttu hävis pea kogu vilja- ja kartulisaak. Juba kogutud saak tuli aga loovutada saksa sõjaväelastele[11]. Vähestes majapidamistes oli lehm või kits, kuid ka need tuli sageli loovutada Saksa sõjaväelastele[11]. Selle tagajärjeks oli üldise näljahäda puhkemine. Aktuaalseks muutus ingerisoomlaste evakuatsioon Soome.

Talvel 1941–1942 suri hinnanguliselt 6000 ingerlast nälga ja haigustesse.[2]

1941. aasta detsembris algas Saksa Julgeolekupolitsei korraldusel suuremahuline operatsioon Leningradi oblastis elavate rahvusvähemuste (enamasti eestlaste, soomlaste, lätlaste ja leedulaste) registreerimiseks ja seisukorra väljaselgitamiseks. Registreerimist viisid enamasti läbi eestlased kohalike seast värvatud ingerisoomlastest ametnike kaasabil. Ingerisoomlaste arvukuseks saadi 62 821 inimest.[11]

1942. aasta märtsis algas soomlaste värbamine Saksa sõjaväkke. Kokku värvati umbes 800 soomlast, kellest moodustati Sicherungsabteilung 187 (hiljem nimetati ümber Ostbataillon 664) väeosa.[11] 1943 detsembris viidi väeosa Soome ning selle baasil moodustati 6. Eripataljon (Erillinen Pataljoona)[2].

Ingerisoomlaste evakuatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ingerisoomlaste evakuatsioon Teise maailmasõja ajal

1942. aasta märtsis anti Saksa võimude poolt luba soomlastel iseseisvalt Eestisse ümber asuda. Kuna teekond Narvani tuli aga läbida jalgsi omal jõul oli see suurema osa enamiku jaoks siiski üle jõu käiv ettevõtmine. Mais hakati töövõimetuid ja enim puudustkannatavaid eestlasi ja soomlasi Narva kaudu Eestisse toimetama raudtee transpordi abil. Eestisse toodud pagulased paigutati Põllküla-Klooga-Paldiski sõjapõgenike laagritesse. Sel teel asutati 1942 Eestisse ümber ligikaudu 8600 eestlast ja soomlast. Kokku jõudis aasta jooksul Eestisse ligikaudu 18 000 soomlast.[11]

Lisaks Eestile asusid paljud Ingeri soomlased vabatahtlikult ümber Saksamaale, põhiliselt Danzigi, Alam-Sileesiasse ja Schleswig-Holsteini, kuhu asus ligi 3000 soomlast, kellest ligi 80% olid naised[1].

Saksa ja Soome vahelise lepingu alusel algas 1943. aasta kevadel ingerisoomlaste vabatahtlik ümberasumine Soome. Samal ajal jätkus põgenike vastuvõtmine Klooga laagritesse. Saksa vägede ettevalmistused Leningradi positsioonidelt taganemiseks tõi kaasa üldevakuatsiooni 1943. aasta lõpus. Lühikese aja jooksul evakueeriti Eestisse kogu ülejäänud ingerisoomlastest tsiviilelanikkond. Tipphetkedel saabus Klooga laagritesse 4-6 vagunitäit sõjapõgenikke päevas, mistõttu muutusid laagrid kiiresti ülerahvastatuks. Raskete olude ja haiguste tõttu suri ligi tuhatkond inimest, kes maeti laagrite lähistele ühishaudadesse.

Kuni juulini 1944 siirdus Paldiski kaudu Soome kokku 61 163 soomlast, Saksamaalt siirdus Soome omakorda veel 2042 ingerisoomlast ning Soome siirdunute koguarv ulatus 63 205 inimeseni. Nad asusid elama peamiselt Häme, Turu ja Pori, Uusimaa, Vaasa, Kuopio ja Mikkeli läänidesse. Nad said seal tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda.[1]

Osa soomlastest, umbes 3000 inimest, jäi elama Eestisse ja umbes 4000 inimest Ingerisse.[1]

Sõja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

19. septembril 1944 sõlmis Soome Nõukogude Liiduga vaherahu, millega ta kohustus tagastama sõja ajal interneeritud Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas ingerisoomlased. Viimastele lubati kodukohta tagasi pääsemist. 1944. aasta lõpus ja 1945. aasta alguses transporditigi 55 773 ingerisoomlast tagasi, kuid kedagi neist ei lubatud tagasi koju Ingerisse. Nad viidi väljasaatmiskohtadesse, peamiselt Kesk-Venemaale, Kalinini, Vladimiri ja Vologda oblastitesse.[1]

Umbes 8000 ingerisoomlast jäi end varjates Soome. Soome ja Nõukogude Liidu surve alt põgenesid pooled neist edasi Rootsi, enamasti Gäteborgi piirkonda.

Pärast Ingerimaa hõivamist jagati Ingerimaa Leningradi oblasti erinevate rajoonide vahel.

Maailmasõja järgne periood[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja tulemusena olid ingerisoomlased jaotatud laiali põhiliselt nelja riigi - Soome, Rootsi, Eesti ja Venemaa vahel. Kuna ühtne kultuuriruum oli hävinud, assimileerusid ingerisoomlased nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt kiiresti oma uute koduriikide rahvastiku sekka[1], mistõttu sai ingerisoomlaste rahvuslik identiteet tugevalt kannatada.

Kohe pärast sõda hakkasid paljud Sise-Venemaale deporteeritud soomlased rändama Eestisse, mis oli ahvatlev majandusliku paremuse ning religiooni, kultuuri ja keele sarnasuse tõttu. 19471950 Nõukogude võimud saatsid ingerlastest enamuse välja, aga 1950. aastate teisel poolel hakkasid nad pöörduma jälle tagasi.

Samal ajal avanes võimalus Ingerisse tagasi minna, aga seal ootasid ees konfliktid mujalt tulnud uusasukatega ning sõja ajal hävinud kodud. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid ingerisoomlased Eestis suuruselt teise rahvusvähemuse: 16 699 inimest.[7]

1990. aastatel nad rehabiliteeriti ning neile anti luba Soome emigreeruda. Selleks ajaks oli Ingerisse alles jäänud 20 000 soomlast. Nad olid oma kodumaal vähemusse jäänud, muuhulgas venelaste massilise sisserände tõttu. 18 000 soomlast elas Ida-Karjalas ja umbes 17 000 Eestis. Tuhandeid oli veel Siberis, Kesk-Aasias ja mujal.

Nõukogude aja lõpul hakkasid ingerisoomlased aktiivselt kultuurielu edendama. Ingerlased asutasid kultuuriseltse 1988. aasta oktoobris nii Eestis kui ka Peterburis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Kurs, Ott (1990). Ingeri põliselanike saatus. – Akadeemia nr 7, lk 1484–1499.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Hollo, Toivo, Saar, Paul, Mõtsnik, Harri, Salumäe, Tiit (2011). Ingeri kiriku ristitee. Narva. 
  3. Venemaa Balti laevastik tähistas 305. sünnipäeva, Äripäev, 18. mai 2008
  4. Pieter Pickaerti gravüür: Astrild
  5. Pieter Pickaerti gravüür: Geddan
  6. 6,0 6,1 6,2 Noormets, Tiit (2013). Eesti Ingerimaa. Tuna, nr 2, lk 96-104.
  7. 7,0 7,1 Anepaio, Terje (1999). Soomlased. – Eesti rahvaste raamat.. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 438. 
  8. Протокол заседания Политбюро ЦК ВКП(б) № 23 от 3 апреля 1935 г. РГАСПИ. Ф. 17. Оп. 162. Д. 17. Л. 149.
  9. Приказ управления НКВД по Ленинградской области № 0100 "Об очистке 22 км пограничной полосы от кулацкого и антисоветского элемента"
  10. Sykiäinen, Rudolf (1989). Inkeri: Tuli on syttynyt. Neuvosto-Karjala, nо 74, s 1-2.
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 Noormets, Tiit (2001). Eestlaste ja teiste rahvusvähemuste ümberasustamine Loode-Venemaalt Saksa okupatsiooni ajal 1942–1943. Tuna: Ajalookultuuri ajakiri, nr 2, lk 39–55.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Гадзяцкий С.С. Борьба русских людей Ижорской земли в XVII веке против иноземного владычества// Исторические записки. М., 1945. Т. 16.