Idarinne (Esimene maailmasõda)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Idarinne
Osa Esimesest maailmasõjast
Eastern Front (World War I).jpg
Päripäeva ülevalt vasakul: Karpaatides (1915); Saksa sõdurid Kiievis (märts 1918); Vene lahingulaev Slava (oktoober 1917); Vene jalavägi (1914); Rumeenia jalavägi.
Toimumisaeg 1. august 1914 – 7. mai 1918
(3 aastat, 9 kuud, 2 nädalat ja 4 päeva)
Toimumiskoht Kesk- ja Ida-Euroopa
Territoriaalsed
muudatused

Keskriikide võit

Osalised
Väejuhid või liidrid
Väeüksused
Kaotused
Flag of the German Empire.svg 1 468 811[1]
  • 173 858 langenut
  • 1 151 153 haavatut
  • 143 818 vangilangenut

Flag of Austria-Hungary (1869-1918).svg 4 377 000

  • 730 000 langenut
  • 2 172 000 haavatut
  • 1 479 000 vangilangenut või teadmata kadunut

Flag of the Ottoman Empire (1844–1922).svg 45 000''

  • 10 000 vangilangenut

Flag of Bulgaria.svg 30 250


Kokku: 5 900 000
Flag of Russia.svg 9 347 000
  • 2 254 369 langenut
  • 3 749 000 haavatut
  • 3 343 900 vangilangenut

Flag of Bulgaria.svg 535 700

  • 335 706 langenut
  • 120 000 haavatut
  • 80 000 vangilangenut

Kokku: u 9 900 000

Hukkunud tsiviilelanikke: 2 000 000+

Idarinne oli Esimese maailmasõja sõjatanner, millel olid vastamisi Vene Keisririik ja Rumeenia ning Austria-Ungari, Bulgaaria, Osmanite riik ja Saksa keisririik. Rinne hõlmas suurt osa Ida-Euroopast, kulgedes Läänemerest kuni Musta mereni ja ulatudes ka Kesk-Euroopasse.

1916. aastal astus sõtta Rumeenia kuningriik, kellele Antant oli selle eest lubanud Transilvaaniat, mis kuulus tollal Austria-Ungari koosseisu. Rumeenia maaväe sissetung Transilvaaniasse oli algselt edukas, kuid Bulgaaria üksuste löök lõunasuunalt lubas Austria-Ungari ja Saksa vägedel rumeenlased peatada ning seejärel tagasi suruda.

Järgnenud aasta veebruaris puhkes Venemaal revolutsioon, mille üheks põhjuseks oli ka ilmasõjast tulenev eluraskus. Keiser Nikolai sunniti troonist loobuma ning võim läks Ajutisele Valitsusele, mida juhtis alul Georgi Lvov ja hiljem Aleksandr Kerenski. Uus Venemaa Vabariik jätkas Rumeenia ja ülejäänud Antandi poolel sõjategevust: Kerenski juhtimisel võeti suvel ette Juulipealetung, mille ebaõnnestumine nõrgestas märkimisväärselt nii riigikorda kui sõjaväge. Sama aasta oktoobris haarasid Venemaal riigipöördega võimu bolševikud, kes sõlmisid Keskriikidega 3. märtsil 1918 Brest-Litovski rahulepingu, millega anti sõja lõpetamiseks ära suuri maavaldusi. Mai alul alistus Rumeenia ja sõlmis sarnase Bukaresti rahu, kuid mõlemad lepped annulleeriti 1918. aasta novembris, mil Keskriigid sõjast kapituleerusid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. McRandle & Quirk 2006, lk 697.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]