Narva Jaani kirik

Narva Jaani kirik
Üldandmed
Asukoht	Narva
Ehituse algus	1641
Ehituse lõpp	1651
Aadress	Viru tänav 18, Narva
Koordinaadid	59° 22′ 41″ N, 28° 12′ 6″ E
Tehniline ülevaade
Ehitusmaterjal	paekivi

Narva Ristija Johannese kirik, eestipäraselt Narva Jaani kirik ehk Narva Rootsi toomkirik oli kirik Narva vanalinnas. Kirik asus aadressil Viru tänav 18.

Hoone hävis 1944. aasta märtsipommitamises.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1641. aastal alustati kiriku ehitamist Narva rootsi kogudusele. 1645. aastal pärandas Narva bürgermeister Diedrich Warnecken kiriku ülalpidamiseks Päite mõisa, samal aastal kinnitas Rootsi kuningriigi valitsus kiriku Narva toomkirikuks ja rootsi kogudus kasutas seda kuni 1704. aastani. Narva Rootsi toomkiriku pastorina^[1] tegutses aastatel 1679–1691^[2] Georg Gnospelius noorem.

Kirikuhoone[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik ehitati kolmelöövilise kodakirikuna ilma kooripealseta ja eraldi torniosata aastatel 1641–1651. Kiriku ehitust alustasid kohalikud meistrid Elias Moor ja Hans Skinner. 1644. aastal kutsuti kohale kiviraidur Zacharius Hoffmann vanem, ehitusel osales ka Mattias Daus. 1651. aastal valmis neljatahuline, tugevasti lõigatud nurkadega kellatorn.

Kiriku hoone laoti paekivist. Hoone välisseintes domineerisid kaheastmelised tugipiilarid. Kiriku kaheastmeline katus ületas peaaegu pooleteistkordselt seinte kõrguse. Kompaktse kirikuruumi ristvõlvistik ja aknad olid teravkaarsed. Võlvitugedeks kasutatud ülevalt ahenevad ümarpiilarid, mis lõppesid lihtsate nelinurksete kapiteelidega, meenutasid gootikat, vaid selle vahega, et neil olid kõrged plokkbaasid, mille vormi propageeriti juba 16. sajandi arhitektuuritrakataatides.

Hävingud ja taastamised[muuda | muuda lähteteksti]

1659. aastal said Rootsi ja Saksa kirik kannatada suures linnatulekahjus, hävisid kiriku katus ja kellatorn. 1660. aastaks kirik taastati, kuid kellatorn taastati Zacharius Hoffman noorema poolt oletatavasti 1662. aastaks.

1690. aastal remonditi kirikut uuesti nii seest kui ka väljast. 1691. aastal pärast remonti avati kiriku juures Püha Johannese koguduse vaestemaja ehk seek (pansionaat) 18-le elatunud koguduseliikmele.

1704. aastal vallutas Peeter I Narva. Kirik muudeti õigeusu kirikuks, pühitseti Aleksander Nevskile ja anti Narva polgu kirikuks. Õigeusu kirikuna tegutses see kuni 29. juunini 1708, mil jumalateenistused viidi üle avatud Issanda Muutmise katedraali, mis enne Narva vallutamist oli kuulunud saksa kogudusele ja kandis neil aastatel nime Narva Jeruusalemma Johannese kirik ehk Jaani kirik. Toomkirik suleti.

1718. aastal lubati 1708. aastal küüditatud sakslastel ja rootslastel Narva naasta. Kuna saksa kogudusel puudus kirik, anti 1733. aastal kirik Venemaa keisrikojas mõjuvõimu omavate saksa päritolu Münnichi, Bironi, Ostermanni ja Novgorodi piiskopi Theofani kaasabil üle luterlikule saksa kogudusele. Pärast remonti pühitses pastor Caspar Matthias Rodde selle 1734. aastal Ristija Johannese kirikuks ehk saksa Jaani kirikuks. 1727. aastal kui oli valminud Narva uuslinnas Narva Rootsi-Soome Mihkli kirik, liitusid soome kogudusega asumiselt tagasi pöördunud rootslased ja samal aastal asutati rootsi-soome Miikaeli kogudus.

Uuemates ajalookirjutistes on levima hakanud viga kiriku nimes: Narva saksa Jaani kirik ei ole kunagi olnud Püha Apostel Johannese kirik. Aleksander Nevski kirik, endine toomkirik, pühitseti ümber Ristija Johannese nime kandvaks kirikuks.^[3]

Kirikus oli järjekordne tulekahju 23. aprillil 1747. Põles kellatorn, mis taastati 1774. aastal. Taastamistööd toimusid linna ehitusmeistri Henric Wilhelm Zappe juhtimisel. 1789. aastal sai kirik varaklassitsistlikus stiilis tornikiivri koos kullatud muna ja ristiga.

Aastatel 1849–1850 toimus kirikus kapitaalremont, torni katuse kattis uuesti ehitusmeister Abram Guljuškin, torni remont jätkus Mattias Haljala juhtimisel. Muna ja risti kuldas meister Henrich Karl Zeele. Kogu kiriku remonti juhtis Johan Zappe.

29. oktoobril 1850 avati kirik uuesti kogudusele kasutamiseks, kuid remont lõppes täielikult alles 1854. aastal.

Kirik ja kogudus kuulus koos Narva linnaga Peterburi kubermangu ja Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peterburi konsistooriumiringkonna Peterburi konsistooriumi haldusalasse. Narva Püha Johannese koguduse pastorid teenisid ka evangeelseid kogudusi Jamburgis, Korovinas ning Oudovas.

Vabadussõja ajal sai kirik kahjustada bolševike suurtükitulest, kuid taastati pärast sõja lõppu ning kuulus EELK Narva-Alutaguse praostkonda.

Kirik sai tugevasti kannatada 1944. aastal Narva märtsipommitamiste ja lahingute käigus ning hävitati lõplikult 1950. aastail, mil sõjas säilinud varemed lammutati.

Narva Johannese kogudus[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklites Narva Johannese kogudus ja Narva Püha Johannese saksa kogudus

Narva Johannese/Jaani kiriku pastorid[muuda | muuda lähteteksti]

Johann Justin Schmalenberg, 1711–1723
Caspar Matthias Rodde, 1720–1743
Johann Andreas Hartkop, 1743–1755
Johann Govinius, 1755–1775
Johann Heinrich Lange, 1777–1788, Narva Püha Johannese koguduse õpetaja
Friedrich Ludolf Treufurt, 1788–1798
Friedrich Knorre, 1800–1805
Jacob Andreas Makowski, 1807–1820
Heinrich Friedrich Dieckhoff, 1820–1826
August Wilhelm Ernst, 1827–1862, Narva Johannese koguduse õpetaja
Konstantin Hunnius, 1831–1868, Narva Johannese koguduse abiõpetaja (kompastor), teenis ka filiaalkogudustes Oudovas (alates 1856) ja Jamburgis
Ferdinand Gottlieb Tannenberg, 1863–1885, Narva Johannese koguduse õpetaja, alates 1866. aastast teenis Narva Johannese koguduse juurde moodustatud eesti koguduse õpetajana^[4]
Georg Karl Christian Hoffmeister, 1868–1887
Johannes Eduard Robert Hörschelmann, 1888–1913, Narva Johannese koguduse õpetaja
Johannes Heinrich Luther, 1913–1918, Narva Johannese saksa koguduse õpetaja

1939. aastal lõpetas eksistentsi Narva Püha Johannese saksa kogudus, 1940. aastal moodustati selle asemel EELK Narva Jaani kogudus

Oskar Pastik, 1939–1940 Narva Jaani koguduse õpetaja
Elmar Tõldsepp, 1940–1941, Narva Jaani koguduse õpetaja

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Georg Adelheim, "Revaler Ahnentafeln. 56. V. Arpshoven" Eine Fortsetzung der Laurenty’schen „Genealogie der alten Familien Revals“ I, 1929, seite 2
↑ Gnospelius, Georg (1641-1691), BBLd – Baltisches Biografisches Lexikon digital
↑ Vt H. J. Hansen, Geschichte der Stadt Narva, 1858.
↑ Bidrag till kännedom om Evangelisk-lutherska församlingarne i Ingermanlands stift, 1865, lk. 127-128

[1] Georg Adelheim, "Revaler Ahnentafeln. 56. V. Arpshoven" Eine Fortsetzung der Laurenty’schen „Genealogie der alten Familien Revals“ I, 1929, seite 2

[2] Gnospelius, Georg (1641-1691), BBLd – Baltisches Biografisches Lexikon digital

[3] Vt H. J. Hansen, Geschichte der Stadt Narva, 1858.

[4] Bidrag till kännedom om Evangelisk-lutherska församlingarne i Ingermanlands stift, 1865, lk. 127-128

[1]

[2]

[3]

[4]