Alutaguse kihelkond
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Alutaguse kihelkond (Alentagh) oli muinaskihelkond Virumaal 13. sajandi alguses. Nimi tulenes sellest, kuidas lääne pool elanud Virumaa rahvas kutsus Alulinna taga asuvaid maid.[1]
Alutaguse piirnes läänes Askälä ja võib-olla ka Lemmu kihelkonnaga, põhjas Soome lahega, idas Narva jõe ja Novgorodi vürstiriiki kuuluva Vadjamaaga ning lõunas Peipsi järvega.[2][3]
Alutaguse muinasajal
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti pronksiaja lõpul ja varasel rauaajal (10. sajand eKr – 1. sajandil) oli Purtse ja Pada jõe alamjooksu piirkonnas, arheoloog Vello Lõugase kinnitusel toonane Purtse jõe alamjooks Virumaa keskne ja rahvarikkaim asustuspiirkond, olles ühtlasi Eesti paikse maaviljeluse vanemaid ja tähtsamaid keskusi. Vanemal rauaajal (1.—5. saj. m.a.j.) levis asustus loopealsetelt sisemaale, nooremal rauaajal (10.—13. sajandil) tihenes asustus Iisaku piirkonna soo- ja metsaaladel, kuhu hiljemalt 11.-12. sajandil asusid elama vadjalased.[1]
Alutaguse asustus koondus kihelkonna loodeossa, Kohtla-Järve ja Jõhvi ümbrusse. Narva juures oleva jõeületuskoha juures on oletatud sadama, kaubitsemiskoha ja linnuse olemasolu. Ülejäänud Alutaguse piirkonnad jäid väheasustakuks. Vaid kihelkonna lõunaossa tekkis alates 11.–12. sajandi vahetusest sisserände tulemusel uusi vadja külasid. Arheoloogilise materjali järgi kestis vadjalaste, kelle kultuurile oli iseloomulik kääbaskalmistute rajamine, juurdetulek kuni 14. sajandi alguseni.[4][5] See eriilmelise rahvastikuga piirkond oli põhjapoolse Alutagusega ilmselt nõrgalt seotud või ei kuulunud üldse kihelkonda.[6] Ka Alutaguse kihelkond tervikuna oli ülejäänud Virumaaga arvatavasti suhteliselt lõdvalt seotud.[3]
Arvestades muinaskihelkonna suurust ja iseseisvust, võis oletada, et kihelkonnas oli välja arenemas oma sisemised hõimuterritooriumidest lähtuvad suhted, millest oleks võinud pikema aja jooksul välja areneda iseseisev maakond.[viide?]
Alutaguse keskajal
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklites Alutaguse (ajalooline piirkond) ja Eesti keskaeg
Aastatel 1219–1220 allutas ja ristis Taani Põhja-Eesti, sealhulgas Virumaa koos Alutaguse kihelkonna aladega. 1219–1238 oli kihelkond koos ümbritsevate kihelkondadega võimuvõitluste tallermaa ning Alutaguse kihelkonnas vahetus neil aegadel 12 korda peremees.[viide?] 1238. aastal tagastati Stensby lepinguga Taanile kogu Põhja-Eesti, mis vahepeal oli Mõõgavendade ordu ja tema järglase Liivi ordu valduses.
Aastatel 1219–1241 koostasid mungad Taani hindamisraamatu, mille järgi oli Alutagusel (Alentagh), 316 adramaad (talu). Taani revisjonide andmeid analüüsides läbis 1241. aastal Alutaguse kihelkonda kaks põhilist ajalooliselt välja kujunenud teed. Tänapäevaseid kohanimesid kasutades kulgesid need Narvast Toolsesse ja sealt edasi suundub tee Rakvere–Tartu või Rakvere–Kadrina suunas. Teine tee oli ühenduses Vasknarva–Rannapungerja–Laiuse kaudu Kesk-Eestiga. Kohaliku tähtsusega küladevaheliste teede kulgemist võib ainult oletada, kuid kindlasti oli olemas mööda Narva jõe läänekallast kulgenud tee Narva sadama ja Vasknarva vahel.
Alutaguse kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Jõhvi, Lüganuse ja Narva kihelkond. Alutaguse keskus oli Jõhvi[7], kihelkonnakeskusena on Jõhvit ajalooürikutes esmamainitud 1354. aastal.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Vello Reima. Pilk Alutaguse ajalukku I. Leninlik Lipp nr 166, 30. august 1989, lk 2
- ↑ Andres Adamson. "Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis". // Eesti aastal 1200. Toimetaja Marika Mägi. 2003. Lk 9–10, kaart
- 1 2 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. // Eesti esiajalugu. Kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat. 1982. Lk 403
- ↑ Tõnisson 1982, lk 352–356, 403
- ↑ Valter Lang. "Baltimaade pronksi- ja rauaaeg". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 247–248
- ↑ Aivar Kriiska, Andres Tvauri. "Eesti muinasaeg". Tallinn: Avita, 2002. Lk 213
- ↑ JÕHVI - ALUTAGUSE PEALINN. Eesti Sõna nr 17, 22. jaanuar 1944
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Vello Reima. Pilk Alutaguse ajalukku I. Leninlik Lipp nr 166, 30. august 1989, lk 2