Alutaguse kihelkond

Allikas: Vikipeedia

Alutaguse kihelkond (Alentagh) oli muinaskihelkond Virumaal 13. sajandi alguses. Alutaguse piirnes läänes Askälä ja võib-olla ka Lemmu kihelkonnaga, põhjas Soome lahega, idas Narva jõe ja Novgorodi vürstiriiki kuuluva Vadjamaaga ning lõunas Peipsi järvega.[1][2] Kihelkond hõlmas tänapäeva Ida-Viru maakonna Vaivara, Illuka, Alajõe, Iisaku, Jõhvi ja Toila valla ning osaliselt Lohusuu, Tudulinna ja Kohtla valla alasid. Nimi tulenes sellest, kuidas lääne pool elanud Virumaa rahvas kutsus Alulinna taga asuvaid maid.[viide?]

Alutaguse muinasajal[muuda | muuda lähteteksti]

Vadjalaste kääbaskalmistu Jõugal

Alutaguse asustus koondus kihelkonna loodeossa, Kohtla-Järve ja Jõhvi ümbrusse. Narva juures oleva jõeületuskoha juures on oletatud sadama, kaubitsemiskoha ja linnuse olemasolu. Ülejäänud Alutaguse piirkonnad jäid väheasustakuks. Vaid kihelkonna lõunaossa tekkis alates 11.–12. sajandi vahetusest sisserände tulemusel uusi vadja külasid. Arheoloogilise materjali järgi kestis vadjalaste, kelle kultuurile oli iseloomulik kääbaskalmistute rajamine, juurdetulek kuni 14. sajandi alguseni.[3][4] See eriilmelise rahvastikuga piirkond oli põhjapoolse Alutagusega ilmselt nõrgalt seotud või ei kuulunud üldse kihelkonda.[5] Ka Alutaguse kihelkond tervikuna oli ülejäänud Virumaaga arvatavasti suhteliselt lõdvalt seotud.[2] Arvestades muinaskihelkonna suurust ja iseseisvust võis oletada, et kihelkonnas oli välja arenemas oma sisemised hõimuterritooriumidest lähtuvad suhted, millest oleks võinud pikema aja jooksul välja areneda iseseisev maakond.[viide?]

Alutaguse keskajal[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 12191220 allutas ja ristis Taani Põhja-Eesti, sealhulgas Virumaa koos Alutaguse kihelkonna aladega. 1219–1238 oli kihelkond koos ümbritsevate kihelkondadega võimuvõitluste tallermaa ning Alutaguse kihelkonnas vahetus neil aegadel 12 korda peremees.[viide?] 1238. aastal tagastati Stensby lepinguga Taanile kogu Põhja-Eesti, mis vahepeal oli Mõõgavendade ordu ja tema järglase Liivi ordu valduses.

Aastatel 1219–1241 koostasid mungad Taani hindamisraamatu, mille järgi oli Alutagusel (Alentagh), 316 adramaad (talu). Taani revisionide andmeid analüüsides läbis 1241. aastal Alutaguse kihelkonda kaks põhilist ajalooliselt välja kujunenud teed. Tänapäevaseid kohanimesid kasutades kulgesid need Narvast Toolsesse ja sealt edasi suundub tee RakvereTartu või Rakvere–Kadrina suunas. Teine tee oli ühenduses VasknarvaRannapungerjaLaiuse kaudu Kesk-Eestiga. Kohaliku tähtsusega küladevaheliste teede kulgemist võib ainult oletada, kuid kindlasti oli olemas mööda Narva jõe läänekallast kulgenud tee Narva sadama ja Vasknarva vahel.

1256. aastast olid esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele, eesialgu küll üle Narva jõe, tänapäevase linnuse vasta. 1346. aastast olid ka esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas. Alutaguse kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Jõhvi, Lüganuse ja Narva kirikukihelkonnad.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti keskaeg.

Alutaguse uusajal[muuda | muuda lähteteksti]

Alutaguse, 1659. aasta Adam Oleariuse Carte de la Livonie ou Lifland kaardil

17. sajandi alguses asusid Alutaguse piirkonda põgenikud Venemaalt, põgenedes Peipsi järvest lääne pool toimunud Ingeri sõja ja Segaduste aja eest. Sajandi lõpus rändasid vene vanausulised Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis.

Next.svg Pikemalt artiklis Vanausulised Eestis.

Ümberasunud vene õigeusklike luteri usku ümberpööramise soodustamiseks ehitati piirkonda Iisaku kirik ning moodustati ka eraldi Iisaku kirikukihelkond. Usuvahetuse omaksvõtnute kohta tuli kasutusele nimetus poluvernikud (pooleusulised).

Rootsi ajal, aastast 1623 nimetati Narva kihelkonda Vaivara kihelkonnaks (Waywerschen Kerspel). 1654. aastal moodustati Jõhvi ja Vaivara kihelkonna kaugematest osadest Iisaku kirikukihelkond, mis sellistes piirides eksisteeriris iseseisvana aastani 1744. Uuesti moodustati Iisaku kihelkond 1867. aastal.

Ajaloolist Alutaguse kihelkonna nime, kui ajaloolist territoriaalset mõistet, mis hõlmas antud territooriumil asuvaid väiksemaid haldusüksusi, kasutati kuni 19. sajandini paralleelselt antud ajal kehtiva haldusjaotusega. Uuemal ajal muutus Alutaguse tähendus rohkem mõisteks Alutaguse metsad, tähistamaks suuri metsaalasid Ida-Viru maakonna kesk- ja lõunaosas.

Samuti oli rahvasuus kasutusel Alutaguse, kui koondmõiste nelja idapoolse kihelkonna kohta. Eesti iseseisvumisel kaaluti omaette Alutaguse maakonna loomist koos Narva linnaga. Alutaguse nimi kerkis arutlustes ka hiljem haldusüksuse nimevariandina üles.

Alutaguse kihelkonna kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Taani riik[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi orduriik[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1347. aastal algas Alutagusel Liivi ordu võimuperiood. Moodustati Narva foogtkond, kuhu kuulus ka Vaivara kihelkonna ala.
  • 1347 – alustas Liivi ordu Narva linnuse tugevdamist.
  • 1349 – moodustati Vasknarva foogtkond, samal aastal ehitati kihelkonna maa-alale esimene Vasknarva ordulinnus, kuid pihkvalased hävitasid selle sõjakäiguga samal aastal.
  • 1354 – mainiti esmakordselt Jõhvi kihelkonda Alutaguse kihelkonna koosseisus.
  • 1367 – venelased põletasid kolmandat korda Narva.
  • 140729. juunil tungisid pihkvalased vürstide Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstasid palju külasid ja pöördusid rikkaliku röövsaagiga tagasi.
  • 14271442 ehitas Liivi ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale üles. Kindlust kutsuti Vastne-Narva, alamsaksa keeles Nyslot. Linnusest sai Vasknarva foogtkonna keskus.
  • 1501 – venelaste vägi, kus oli palju tatarlasi, tungis röövides ja rüüstates Alutaguse ja Virumaa kaudu Harjumaale. Sõjaväel olid kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida. Teine vene vägi tegutses samal ajal Lõuna- ja Kesk-Eestis. Kuuenädalase rüüstamise järele hävitati palju majapidamisi ja vähenes kohutavalt rahvastiku arv. Üks kaasaegne allikas märkis ära 40 000 tapetut ja vangivõetut.

Liivi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi riik[muuda | muuda lähteteksti]

Vene riik[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
  2. 2,0 2,1 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 403
  3. Tõnisson 1982, lk 352–356, 403
  4. Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 247–248
  5. Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002. Lk 213

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Arnold Schulbach Õitsituled, 1922. Eesti Ajakirjanikkude album. Koguteos I. Eesti Ajakirjanikkude Ühingu väljaanne nr. 1. Eesti Kirjast. Ühisus, Tallinn.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]