Eesti Teises maailmasõjas

Allikas: Vikipeedia
Eesti Teises maailmasõjas
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg 7. juuli 194119. detsember 1944
Toimumiskoht Eesti
Tulemus Saksa okupatsioon (1941–1944)
II Nõukogude okupatsioon (1944–1991)
Osalised
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Väegrupp Nord
Flag of the German Reich (1935–1945).svg 18. armee
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Kriegsmarine












Flag of the German Reich (1935–1945).svg Armeegrupp Narwa
Flag of the German Reich (1935–1945).svg III Germaani Soomuskorpus
Flag of the German Reich (1935–1945).svg 20. eesti diviis
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Piirikaitserügemendid
Flag of the German Reich (1935–1945).svg 300. Eriotstarbeline Diviis
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Flag of the Soviet Union.svg Balti sõjaväeringkond (1941)
Flag of the Soviet Union.svg Leningradi sõjaväeringkond
Flag of the Soviet Union.svgLooderinne (1941)
Flag of the Soviet Union.svg 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 180. Eesti Laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 182. Eesti Laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg Põhjarinne (1941)
Flag of the Soviet Union.svg Punalipuline Balti laevastik (1941/1944)
Flag of the Soviet Union.svg Leningradi rinne (1944)
Flag of the Soviet Union.svg 8. Eesti Laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 249. Eesti Laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 7. Eesti Laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 3. Balti rinne (1944)
Väejuhid või liidrid
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Adolf Hitler

Flag of the German Reich (1935–1945).svg Wilhelm von Leeb
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Georg von Küchler
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Walter Model

Flag of the Soviet Union.svg Jossif Stalin

Flag of the Soviet Union.svg Kliment Vorošilov
Flag of the Soviet Union.svg kindralleitnant Markian Popov
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Maslennikov
Flag of the Soviet Union.svg Vladimir Tributs

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellest hoolimata peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti kodanikud võitlesid Saksamaa, Soome ja Nõukogude vägedes Idarindel ja Karjala rindel.

Molotovi-Ribbentropi pakt[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt.

23. augustil 1939 allkirjastasid NSV Liidu valitsuse volitusel NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksa valitsuse nimel Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentrop Mittekallaletungilepingu Saksamaa ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahel ning selle lepingu juurde kuulunud salajased lisaprotokollid, mis rahvusvahelist õigust eirates jaotas Vahe-Euroopa NSV Liidu ja Saksamaa huvipiirkonnaks.

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941).

Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. 28. septembril sõlmiti Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee väeosi.

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal.

Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest Eestis paiknevatest baasidest ründasid Soomet Nõukogude lennukid. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus Nõukogude Liit Eestiga suhteid pingestama. 16. juunil esitas NSV Liit Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate Nõukogude vägede sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu. Juba enne seda okupeeris Punaarmee vastupanu kohtamata Eesti.

Next.svg Pikemalt artiklis Juunipööre., Eesti NSV

1940. aasta 21. juunil kell 22:20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude sõjajõudude surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Varese. Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattusid tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Konstantin Päts, kes küüditati Siberisse.

14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

Sõjategevus Idarindel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Operatsioon Barbarossa., Idarinne (Teine maailmasõda)

22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.

Sõjategevus Idarindel, juuni 1941 – detsember 1941. aastal
Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel, juuni 1941 – detsember 1941. aastal

1941. aasta 23. juunil andis NSV Liidu SARKi rahvakomissari asetäitja Ivan Maslennikov korraldus piiriäärsetes piirkondades, kus moodustati rahuaegsete sõjaväeringkondade asemel rinded (Põhjarinne, Looderinne, Läänerinne, Edelarinne), moodustada piiriäärsete piirkondade piirivalvevägede ülematel, piirkondades asunud SARKi sisevägede, konvoi- ja raudteeehitiste valve, ehitusvägede, miilitsaasutustest ning piirivalvevägedest Punaarmee Tegevarmee tagalajulgestuse juhatajale alluvad väeosad, mis tagaks "korra vägede tagalas, tagala puhastamise sõjapõgenikest, ning kindlustaks vägede varustamise". Ehkki sõjaliselt allus Eesti NSV territoorium Balti Erisõjaväeringkonnale, allutati Eestis asuvad siseväed SARKi Leningradi ringkonna piirivalvevägede juhatajale – kindralleitnant Stepanovile.

Next.svg Pikemalt artiklis Hävituspataljonid Eestis.

26. juunil moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti hävituspataljonide operatiivgrupp, mille juhtkonna moodustasid: Balti Piirivalveringkonna ulem riikliku julgeoleku kindralmajor Konstantin Rakutin, ülema asetäitjad: Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku vanemleitnant Aleksei Škurkin ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku polkovnik Lobanovitš[1], kuid Rakutin siirdus oma grupiga Riias asuvasse Looderinde (endise Balti sõjaväeringkonna staapi, kust ta taganes varsti koos nõukogude vägedega Pihkva oblastisse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus Põhja-Eestimaa Põhjarinde alluvusse, Lõuna-Eesti ja Läti aga Looderinde alluvusse.

Sõjategevus Eestis ja Idarindel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal.

22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.

Sõjategevus juulikuus

Eesti suunas tungis peale Saksa Wehrmachti Väegrupp Nord kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel. Punaarmeel oli Balti riikides Looderinde (ülem marssal Kliment Vorošilov) ning Eestis ka täiendavalt Põhjarinne ja NSV Liidu sõjamerelaevastiku Punalipulise Balti laevastiku väekoondised.

Suvesõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suvesõda.

Suvel 1941 moodustus metsavendadest Omakaitse, enne Saksa vägede Eestisse jõudmist vabastas Omakaitse suure osa Lõuna-Eestist. Suvesõjas 1941. aasta juulist kuni 21. oktoobrini toimunud relvastatud võitluses Eesti iseseisvuslaste (metsavendade ja Omakaitse) ning Saksa 18. armee NSV Liidu 8. armee ja NKVD vägede vastu taastati omavalitsusorganid kuni Eesti täieliku okupeerimiseni Saksa armee poolt.

3. juulil Pärnumaal võtsid küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali, Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi-Nõmme linnas. 4. juulil Pärnumaal võeti võim üle Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallas. 4. juuli 1941 – Kilingi-Nõmme lähedal toimus major Paul Lillelehe (V.R.II/3) juhtimisel Liivamäe lahing, kus metsavennad võitlesid NKVD ja hävituspataljoni umbes 150-mehelise üksusega. 5. juulil võeti Mõisakülas ja Tõrvas võim üle nõukogude esindajatelt.

Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Saksa armee Väegrupp Nordi 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri. Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud Punaarmee ja Punalipulise Balti laevastiku grupeeringu taganemistee.

Loode-Venemaal, Leningradi oblastis väegrupp Nordi 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil lõplikult tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee XXXXI motoriseeritud korpuse 1. tanki- ja 26. motoriseeritud diviis pealetungi Leningradile, 6. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas, kus Erich von Mansteini XXXXXVI motoriseeritud korpuse vastu Punaarmee Looderinde 11. armee koosseisus asusid kaitsel 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse väeosad.

Next.svg Pikemalt artiklis 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus#Korpus sõjategevuses.

Nõukogude võimu taandumine Eestist[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude mobilisatsioon Eestis 1941[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2.-4. juuli 1941: Eestis 1919–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon.
  • 22.-27. juuli 1941: 1907–1919 sündinud Eesti armee reservväelaste mobilisatsioon.
  • 1.-3. august 1941: Saaremaal 1907–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon
  • 8.-16. august 1941: mobiliseeriti Eesti armee ohvitserid ning sõjaväeametnikud.
  • 20. august 1941: mobiliseeriti 1896–1907 sündinud reservväelased ja seni veel mobiliseerimata 1919–1922 sündinud mehed.
  • 21. august 1941: mobiliseeriti 1896–1907 aastatel sündinud sõjaväekohuslased.
  • 24. august 1941: võeti väeteenistusse 462 raudteetöölist, kes olid seni värbamisest pääsenud.

Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest, kellest NSV Liidu tagalasse toimetati 32 000–33 000 meest, osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi 3000 hukkus teel NSV Liitu[2]. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada (14. juuni küüditamine oli värskelt meeles). Oma osa oli ka lootusel sõja kiirele lõpule ning ka üldisel riigitruudusel ja Saksa-vaenulikkusel. Eestlaste traditsiooniline saksa-viha ei olnud esimese Nõukogude aastaga veel kuhugi kadunud. Osa mobiliseerituist rakendati kohe teenistusse Lääne-Eestis, saartel, Valgamaal ja Hankos, 10 000 meest aga põgenes peagi koju tagasi. Viimaks veeti 35 000 meest Nõukogude tagalasse, ent mitte üksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatöö tegemiseks. Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus mõttetult 7000 – 12 000 parimas eas eesti meest. Mitmed võtsid orjalaagreist ette meeleheitlikke põgenemiskatseid ning vähestel, nagu näiteks Kristjan Palusalul, see läbi suurte vintsutuste ka õnnestus[3],[4].

„ÕIEND

Eesti NSV 1918-1907 sündinud sõjaväekohuslastest ja nende edasisaatmisest teistesse ringkondadesse.

  1. Eesti vabariikliku sõjakomissariaadi poolt mobiliseeritud ja Leningradi SR saabunud – 14078 inim.
  2. Saadetud:
    1. 25. juuli 41 raudteed mööda Kotlase raudteejaama Arhangelski SR- 2756 inim.
    2. 26. juuli 41 veeteed mööda Tšerepovetsi jaama Arhangelski SR1146 inim.
    3. Alates 28. juuli 41 kuni 07. august 41 Uurali SR saadetud 8 ehituspataljoni10176 inim.

Kokku: 14078 inim.

Leningradi SR org.mobilisatsioonilise osakonna ülem alampolkovnik Jermitšev. “

Andmete allikas: KMKA LenR. f. k.1244, kd.13, lk.303 (ЦАМО, ф.ЛенФ (217), оп.1244, д.13, л.303.)

1941. aasta sõjasuvel mobiliseeriti Eestist ja viidi Venemaale tööpataljonidesse umbes 32 600 Eesti meest. Arhangelski sõjaväeringkonna tööpataljonides oli kokku 10 956 eestlast ning Uurali sõjaväeringkonna tööpataljonides 12 341 eestlast ehk 79% selle sõjaväeringkonna tööpataljonide koosseisust. Kokku oli nende kahe sõjaväeringkonna tööpataljonides 23 297 Eesti meest, seega 75% kõigist Eestist mobiliseeritutest. Peale Arhangelski ja Sverdlovski oblasti oli eestlastest koosnevaid tööpataljone Gorki ja Habarovski oblastites, Karjala ANSV-s, Kemerovo, Kirovi, Kurgani, Leningradi, Novosibirski, Omski, Orenburgi, Pensa ja Permi oblastites, Primorski krais, Saraatovi oblastis, Tatari ANSV-s, Tjumeni ja Tseljabinski oblastites, Udmurdi ANSV-s, Usbeki NSV-s, Vladimiri, Volgogradi ja Vologda oblastites[5].

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlased tööpataljonides NSV Liidus.
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude tööpataljonid Eestis.

Nõukogude aktiivi evakueerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Enne Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt evakueeriti vabatahtlikult ning kohustuslikus korras väärtuslik tööjõud NSV Liidu tagalasse – ca 25 000 inimest ja tööstusettevõtete vara, samuti evakueeriti õppeasutusted[6].

Varade evakueerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Varade äravedamise juhiks määrati eesti kommunist Arnold Veimer, kes oma „mälestustes” märgib selle kohta: „Saanud parteisekretärilt Karl Särelt korralduse alustada ettevõtete ja ladude evakueerimist, asusin kohe seda täitma. Alustasime tähtsamate materjalide, toorainete ja valmistoodangu evakueerimist Leningradi. Tegime seda tõhustades ja kiirendades kogu aeg. Kuna juba augusti alul katkes raudteeühendus Leningradiga, siis jäi ainumaks võimaluseks seda teha merd kaudu. Tavalisi laeva laadimise nõudmisi ei saanud säärases olukorras loomulikult täita, vaid tuli määrata käitiste ja laadungite järjekord ja kindlustada pidev töö sadamas. Peab ütlema, et tänu erakorraliste abinõude rakendamisele õnnestuski suur osa materjalidest ja toorainetest evakueerida Leningradi, millega ei sattunud need fašistide kätte.”

Eesti omariiklusaegseid arhiive loeti aga niivõrd tähtsaiks, et nende evakueerimist alustati juba juuni lõpul. 1. juulil anti asutustele nimestik dokumentide kohta, mis tulid kastides saata Kirovi. Pakkimist juhtis venelane, sest ilmselt eestlasi sellele tööle ei usaldatud. Äraviidud dokumentidest tuleb märkida olulisemaid: Vabariigi valitsuste koosolekute protokollid (originaalid), Loodearmee arhiiv, sõjakohtu ja diviisikohtute materjalid ning osa Poliitilise Politsei dokumente. Kaasa viidi ka eesti kommunistide armuandmise palveid, mis näisid moskvalasi eriti huvitavat. Kokku sai evakueeritavaid dokumente 120 suurt kasti, mis mahutati ühte kaubavagunisse. Tartu Keskarhiiv jäi täiesti puutumata, sest venelastel polnud selle evakueerimiseks küllalt aega. Eesti Kunstimuuseumist Tallinnas pakiti kokku 70 kunstiteost, mis pandi „Eestirannale”. Kuid laev jooksis Prangli saare lähedal madalikule ning sealt pääses ka ligi 3000 mobiliseeritut, kes olid teel Leningradi.

Repressioonid lõpuni[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjategevuse alguses moodustati nõukogude vägede tagala julgestamiseks nõukogude aktiivist hävituspataljonid, kes ei osalenud lahingutes saksa regulaararmeega, vaid teostasid tagalapiirkondades terrorit tsiviilelanikkonna ja stiihiliselt tekkinud nõukogudevastaste isikute ja gruppide (Omakaitse) suhtes[7]

Põletatud maa taktika[muuda | muuda lähteteksti]

14. juulil 1941 sai Balti laevastiku sõjanõukogu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati linnavõimudega.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinn Teise maailmasõja ajal.

Pärast nõukogude vägede evakueerumist tehtud kokkuvõtted hävitustöödest maanteede alal näitasid, et taandumisel oli osaliselt või täielikult purustanud 120 silda ning ära viidud või lõhutud ligi 70% ehitusmasinate, veokite ja maanteede korrashoiu pargist[10].

Sõjategevus augustikuus Eestis

Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati ära täielikult 7. augustil. 7. augustil 1941 jõudis Saksa XXVI. armeekorpuse 254. jalaväediviis Põhja-Eestis Kunda juures Soome laheni, lõigates sellega Eestit kaitsnud 8. armee kaheks. Nõukogude 10. laskurkorpuse 8. augustil korraldatud vasturünnak olukorra taastamiseks ebaõnnestus ja Kunda-Paide joonest lääne poole jäänud Punaarmee väeosad tõmbusid Tallinna kaitsele.

Saksa väed tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Punaarmee väeosad ning umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.

28. augustil vallutasid saksa väed ja eestlased Tallinna.

Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast., Juminda miinilahing, Balti laevastik Teises maailmasõjas

28. augustil koondus Tallinna lahele üle 180 laeva, mis jagati neljaks konvoiks, peajõududeks, kattesalgaks ja arjergardiks. Balti laevastiku staabi valearvestuste tõttu läksid konvoid merele 10–14 tundi plaanitust hiljem (hilisõhtul), mistõttu ei jõutud Juminda miinivälja päevavalguses ületada. Kuna 2. ja 3. konvoi olid miiniväljade öiseks läbimiseks liiga nõrga miinitraalerite kaitsega, ei pääsetud ohvriteta. Õhtul kell viis sõitis miinile aurik Ella, mis vajus põhja mõne minutiga, viies endaga kaasa 856 inimest. Kell 20:11 uppus miinitabamusest esimene sõjalaev, allveelaev S-5[11]. Samal õhtul kell kolmveerand üheksa hukkus miinil ka hävitaja Jakov Sverdlov. Sellel laeval olevat olnud nii Sergei Kingissepp kui ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin (andmed, tema hukkumisest laeval on vaieldavad)[12]. 29. augusti hommikul jättis Vladimir Tributs konvoid saatuse hoolde. Ta istus Kirovilt ümber torpeedokaatrile ja kihutas Leningradi. Selleks ajaks olid transportlaevad jäänud sõjalaevade kaitseta, sest need sõitsid ees ära Kroonlinna. Konvoid aga vajanuks hädasti ristlejate ja teiste sõjalaevade kaitset, sest valgenedes algasid Saksa pommituslennukite rünnakud, mis viisid merepõhja veel hulga laevu (Vironia, jäälõhkuja Krišjānis Valdemārs) ja tuhandeid inimesi. Suurim ohvrite arv (1760) oli aurik Kalpaksil. Kroonlinna jõudsid 32 transportlaeva 75st. Konvoides kokku olnud 27 800st inimesest hukkus umbes 11 000, neist üle 3000 tsiviilisikud. Nõukogude ajaloolased ja laevastikujuhid nimetasid hukkunute arvuks 4000–5000 inimest ehk rohkem kui poole võrra vähem. Eesti mereajaloolastest on läbimurde kaotusi analüüsinud Mati Õun, kes jõudis tulemusele 13 500-14 000. Niisiis leidis sel retkel märja haua umbes 11 000-14 000 inimest.

Tallinna vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1941).

Lahingud Lääne-Eestis ja saartel[muuda | muuda lähteteksti]

Lääne-Eesti saarte sõjalised operatsioonid 1941. aasta sügisel

1. septembril vallutasid sakslased Haapsalu ja Virtsu, viies seega lõpule kogu Eesti mandriosa puhastamise Punaarmeest.

14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt kergeristlejad Leipzig ja Emden. Saarte nõukogude kaitse ohvitserid ja komissarid lahkusid enne viimaseid lahinguid oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.

Operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamiseks algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina. Evakuatsioonile lootvad punaväelased võitlesid kohati suure ägedusega. Sellele vaatamata langes saar 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.

Viimase Eesti maa-alana jäi Punaarmee kontrolli alla Osmussaar, mille kaitsjad evakueeriti meritsi Kroonlinna 2. detsembril 1941.

Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944).
Next.svg Pikemalt artiklis Väegrupi Nord tagalapiirkond., Eesti kindralkomissariaat, Eesti Julgeolekupolitsei ja SD, Saksa Julgeolekupolitsei ja SD
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Omavalitsus.
Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944.

Eestlaste üksused Saksa Riigi relvajõududes[muuda | muuda lähteteksti]

Wehrmachti koosseisus olid eestlastest väeüksused 1941/1942: Wehrmachti Väegrupp Nord tagalapiirkonna Julgestusgruppides, 16. armee ja 18. armee tagalajulgestuse Idapataljonides Ukraina Riigikomissariaadis: idapataljonides ja tagalapiirkonna Kõrgema SS- ja politseijuhi juures asuvale korrapolitsei ülemale alluva julgestusdiviisi kaitse- ja politseipataljonides.

Eestis moodustati siseturvalisuse tagamiseks, Eesti Omavalitsuse Politsei ja Omakaitse Valitsuse Piiriomakaitse (1941. aasta sügisest) ja Omakaitse(1942. aasta jaanuarist) üksused.

28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva".

Eesti Leegioni baasil moodustati mais 1943 Eesti SS-vabatahtlike brigaad, oktoobrist 1943 kandis üksus nime 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaad seoses Relva-SSi brigaadide numbriliste tähiste andmisega. 24. jaanuaril 1944 moodustati 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaadist 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis. 26. mail 1944 nimetati diviis ümber 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiks.

1944. aasta kaitselahingute eel moodustati Ostlandi Kõrgemale SS- ja politseijuhile allunud Armeegrupp Narwa 207. JD ning 300. EoD-le allunud Piirikaitserügemendid.

Eestlaste osakaal oli kõigi Saksamaa relvajõududes võidelnud rahvaste hulgas suhtarvult kõige suurem.[13]

Next.svg Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend#Väeosad Saksamaa teenistuses.

Eestlaste üksused NSV Liidu relvajõududes[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend#Väeosad Nõukogude Liidu teenistuses.

Sõjategevus Eestis ja Idarindel 1944[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)., Tartu lahimg (1944), Tallinna vallutamine (1944)

1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1944)., Meriküla dessant

25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.

Next.svg Pikemalt artiklis Sinimägede lahing.

Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal Saksa rindest läbi jõudes Pihkva-Ostrovi operatsiooni tulemusel, Optjoki jõePankjavitsaLaura joonele. 2. Löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele, kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu lahing (1944)., Mehikoorma dessant, Kärevere lahing

Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna hõivamine (1944)., Tallinn Teise maailmasõja ajal, Tallinna vabastamine, Löögiüksus Admiral Pitka

22. septembril hõivasid Nõukogude väed sakslastest mahajäetud Tallinna. Nõmmel ja Hiiul panid väikesed Eesti võitlusrühmad Punaarmee tankide edasitungi seisma, võimaldades tuhandetel põgenikel pääseda.

25. septembril hakkasid Pärnu-Mõisaküla-Tõrva rindel asunud Saksa väed taanduma Lemsalu suunas ning 28. septembril oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala.

29.–30. septembril hõivas 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu, kus ei olnud suuremaid Saksa üksusi. 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale. Saksa üksused taandusid Kassarile, kust ööl vastu 3. oktoobrit kõik üksused ja tehnika Saaremaale evakueeriti.

Next.svg Pikemalt artiklis Muhu dessant., Tehumardi öölahing, Vintri dessant

Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Otto Tiefi valitsus[muuda | muuda lähteteksti]

18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset.

Next.svg Pikemalt artiklis Otto Tiefi valitsus.

Nõukogude okupatsioon Eestis 1944–1991[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]