Eesti Teises maailmasõjas

Allikas: Vikipeedia
Eesti Teises maailmasõjas
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg 7. juuli 194119. detsember 1944
Toimumiskoht Eestimaa.
Tulemus Saksa okupatsioon (1941–1944)
II Nõukogude okupatsioon (1944–1991)
Osalised
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Väegrupp Nord
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit, Balti sõjaväeringkond (1941)
Looderinne (1941)
Leningradi rinne (1944)
3. Balti rinne (1944)
Balti laevastik (1941/1944) ,
Väejuhid või liidrid
Flag of German Reich (1935–1945).svg

Flag of German Reich (1935–1945).svg Wilhelm von Leeb
Flag of German Reich (1935–1945).svg Georg von Küchler
Flag of German Reich (1935–1945).svg Walter Model

Flag of the Soviet Union.svg

Flag of the Soviet Union.svg Kliment Vorošilov
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Maslennikov
Flag of the Soviet Union.svg Vladimir Tributs

Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellest hoolimata peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti kodanikud võitlesid Saksamaa, Soome ja Nõukogude vägedes Idarindel ja Karjala rindel.

Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

Eesti kuulutas end 1939. aasta septembris alanud Teises maailmasõjas neutraalseks. 18. septembril 1939 põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzel. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit septembri lõpus sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Eesti otsustas nõudmised vastu võtta. 28. septembril sõlmiti Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, mis lubas tuua Eestisse Punaarmee väeosi.

Suuri vastuolusid tekitas Eestis Talvesõda, sest Eestis paiknevatest baasidest ründasid Soomet Nõukogude lennukid. Eesti püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus Nõukogude Liit Eestiga suhteid pingestama. 16. juunil esitas NSVL Eestile ultimaatumi, nõudes täiendavate Nõukogude vägede sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu. Juba enne seda okupeeris Punaarmee vastupanu kohtamata Eesti.

1940. aasta 21. juunil kell 22:20 vabastas president Konstantin Päts Nõukogude sõjajõudude surve all Uluotsa peaministri ametist ning nimetas uueks valitsusjuhiks Uluotsa klassivenna Johannes Varese. Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattusid tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Konstantin Päts, kes küüditati Siberisse.

14. juunil 1941 viidi läbi juuniküüditamine Siberisse, mis puudutas kogu Eesti Vabariigi poliitika-, majandus- ja kultuurieliiti.

Nõukogude okupatsiooni ajal algas ka aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus. Vastupanuliikumine Eestis sai arvestada rahva laia enamuse toetusega. Kaasajooksjaid uue korraga oli vähe ja need sattusid üldise põlguse ning viha alla.

Sõjategevus Idarindel, juuni 1941 – detsember 1941. aastal
Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel, juuni 1941 – detsember 1941. aastal

Sõjategevus Eestis ja Idarindel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis 1941. aastal, Idarinne (Teine maailmasõda), Operatsioon Barbarossa

22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõjategevust Teise maailmasõja Idarindel rünnakuga Nõukogude Liidule.

Eesti suunas tungis peale Saksa Wehrmachti Väegrupp Nord kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel. Punaarmeel oli Balti riikides Looderinde (ülem marssal Kliment Vorošilov) ning Eestis ka täiendavalt Põhjarinde ja NSV Liidu sõjamerelaevastiku Balti mere laevastiku väekoondised.

Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Saksa armee Väegrupp Nordi 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri. Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee.

Loode-Venemaal, Leningradi oblastis väegrupp Nordi 4. tankiarmee väeosad vallutasid 4. juulil Ostrovi, sisenesid 8. juulil ja hõivasid 9. juulil lõplikult tähtsa raudtee ja maanteede ristumiskoha Pihkva. Pihkva vallutamise järel jätkasid 4. tankiarmee XXXXI motoriseeritud korpuse 1. tanki- ja 26. motoriseeritud diviis pealetungi Leningradile, 6. tankidiviis suundus aga Porhovi suunas, kus Erich von Mansteini XXXXXVI motoriseeritud korpuse vastu Punaarmee Looderinde 11. armee koosseisus asusid kaitsel 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse väeosad (182. Eesti Laskurdiviis).

Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati ära täielikult 7. augustil. Saksa väed tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Punaarmee väeosad ning umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.

28. augustil vallutasid saksa väed ja eestlased Tallinna. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed saksa vägedele Sõrves, Saaremaal.

Suvesõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suvesõda

Suvel 1941 moodustus metsavendadest Omakaitse, enne sakslaste Eestisse jõudmist vabastas Omakaitse suure osa Lõuna-Eestist.

Nõukogude võimu taandumine Eestist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaarmee tagalajulgestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aasta 23. juunil andis NSV Liidu SARKi rahvakomissari asetäitja Ivan Maslennikov korraldus piiriäärsetes piirkondades, kus moodustati rahuaegsete sõjaväeringkondade asemel rinded (Põhjarinne, Looderinne, Läänerinne, Edelarinne), moodustada piiriäärsete piirkondade piirivalvevägede ülematel, piirkondades asunud SARKi sisevägede, konvoi- ja raudteeehitiste valve, ehitusvägede, miilitsaasutustest ning piirivalvevägedest Punaarmee Tegevarmee tagalajulgestuse juhatajale alluvad väeosad, mis tagaks "korra vägede tagalas, tagala puhastamise sõjapõgenikest, ning kindlustaks vägede varustamise". Ehkki sõjaliselt allus Eesti NSV territoorium Balti Erisõjaväeringkonnale, allutati Eestis asuvad siseväed SARKi Leningradi ringkonna piirivalvevägede juhatajale – kindralleitnant Stepanovile.

Hävituspataljonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hävituspataljonid Eestis

26. juunil moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti hävituspataljonide operatiivgrupp, mille juhtkonna moodustasid: Balti Piirivalveringkonna ulem riikliku julgeoleku kindralmajor Konstantin Rakutin, ülema asetäitjad: Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku vanemleitnant Aleksei Škurkin ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja riikliku julgeoleku polkovnik Lobanovitš[1], kuid Rakutin siirdus oma grupiga Riias asuvasse Looderinde (endise Balti sõjaväeringkonna staapi, kust ta taganes varsti koos nõukogude vägedega Pihkva oblastisse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus Põhja-Eestimaa Põhjarinde alluvusse, Lõuna-Eesti ja Lätimaa aga Looderinde alluvusse.

Nõukogude mobilisatsioon Eestis 1941[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 2.-4. juuli 1941: Eestis 1919–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon.
  • 22.-27. juuni 1941: 1907–1919 sündinud Eesti armee reservväelaste mobilisatsioon.
  • 1.-3. august 1941: Saaremaal 1907–1922 sündinud meeste sundmobilisatsioon
  • 8.-16. august 1941: mobiliseeriti Eesti armee ohvitserid ning sõjaväeametnikud.
  • 20. august 1941: mobiliseeriti 1896–1907 sündinud reservväelased ja seni veel mobiliseerimata 1919–1922 sündinud mehed.
  • 21. august 1941: mobiliseeriti 1896–1907 aastatel sündinud sõjaväekohuslased.
  • 24. august 1941: võeti väeteenistusse 462 raudteetöölist, kes olid seni värbamisest pääsenud.

Kokku mobiliseeriti umbes 50 000 meest, kellest NSVLi tagalasse toimetati 32 000-33 000 meest, osa mobiliseerituid põgenes transpordil ning ligi 3000 hukkus teel NSVLi[2]. Eesti mehed allusid Punaarmee mobilisatsioonile kartusest repressioonide ees mis võinuks kõrvalehoidjate peresid tabada (14. juuni küüditamine oli värskelt meeles). Oma osa oli ka lootusel sõja kiirele lõpule ning ka üldisel riigitruudusel ja Saksa-vaenulikkusel. Eestlaste traditsiooniline saksa-viha ei olnud esimese Nõukogude aastaga veel kuhugi kadunud. Osa mobiliseerituist rakendati kohe teenistusse Lääne-Eestis, saartel, Valgamaal ja Hankos, 10 000 meest aga põgenes peagi koju tagasi. Viimaks veeti 35 000 meest Nõukogude tagalasse, ent mitte üksustesse formeerimiseks, vaid tööpataljonides orjatöö tegemiseks. Nälja, kurnatuse ja haiguste tõttu hukkus mõttetult 7000 – 12 000 parimas eas eesti meest. Mitmed võtsid orjalaagreist ette meeleheitlikke põgenemiskatseid ning vähestel, nagu näiteks Kristjan Palusalul, see läbi suurte vintsutuste ka õnnestus[3], [4].

„ÕIEND

Eesti NSV 1918-1907 sündinud sõjaväekohuslastest ja nende edasisaatmisest teistesse ringkondadesse.

  1. Eesti vabariikliku sõjakomissariaadi poolt mobiliseeritud ja Leningradi SR saabunud – 14078 inim.
  2. Saadetud:
    1. 25. juuli 41 raudteed mööda Kotlase raudteejaama Arhangelski SR- 2756 inim.
    2. 26. juuli 41 veeteed mööda Tšerepovetsi jaama Arhangelski SR1146 inim.
    3. Alates 28. juuli 41 kuni 07. august 41 Uurali SR saadetud 8 ehituspataljoni10176 inim.

Kokku: 14078 inim.

Leningradi SR org.mobilisatsioonilise osakonna ülem alampolkovnik Jermitšev. “

Andmete allikas: KMKA LenR. f. k.1244, kd.13, lk.303 (ЦАМО, ф.ЛенФ (217), оп.1244, д.13, л.303.)

Tööpataljonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aasta sõjasuvel mobiliseeriti Eestist ja viidi Venemaale tööpataljonidesse umbes 32 600 Eesti meest. Arhangelski sõjaväeringkonna tööpataljonides oli kokku 10 956 eestlast ning Uurali sõjaväeringkonna tööpataljonides 12 341 eestlast ehk 79% selle sõjaväeringkonna tööpataljonide koosseisust. Kokku oli nende kahe sõjaväeringkonna tööpataljonides 23 297 Eestimaa meest, seega 75% kõigist Eestist mobiliseeritutest. Peale Arhangelski ja Sverdlovski oblasti oli eestlastest koosnevaid tööpataljone Gorki ja Habarovski oblastites, Karjala ANSV-s, Kemerovo, Kirovi, Kurgani, Leningradi, Novosibirski, Omski, Orenburgi, Pensa ja Permi oblastites, Primorski krais, Saraatovi oblastis, Tatari ANSV-s, Tjumeni ja Tseljabinski oblastites, Udmurdi ANSV-s, Usbeki NSV-s, Vladimiri, Volgogradi ja Vologda oblastites[5].

Next.svg Pikemalt artiklis Eestlased tööpataljonides NSV Liidus
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude tööpataljonid Eestis

Nõukogude aktiivi evakueerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt evakueeriti vabatahtlikult ning kohustuslikus korras väärtuslik tööjõud NSV Liidu tagalasse – ca 25 000 inimest ja tööstusettevõtete vara, samuti evakueeriti õppeasutusted[6].

Varade evakueerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varade äravedamise juhiks määrati eesti kommunist Arnold Veimer, kes oma „mälestustes” märgib selle kohta: „Saanud parteisekretärilt Karl Särelt korralduse alustada ettevõtete ja ladude evakueerimist, asusin kohe seda täitma. Alustasime tähtsamate materjalide, toorainete ja valmistoodangu evakueerimist Leningradi. Tegime seda tõhustades ja kiirendades kogu aeg. Kuna juba augusti alul katkes raudteeühendus Leningradiga, siis jäi ainumaks võimaluseks seda teha merd kaudu. Tavalisi laeva laadimise nõudmisi ei saanud säärases olukorras loomulikult täita, vaid tuli määrata käitiste ja laadungite järjekord ja kindlustada pidev töö sadamas. Peab ütlema, et tänu erakorraliste abinõude rakendamisele õnnestuski suur osa materjalidest ja toorainetest evakueerida Leningradi, millega ei sattunud need fašistide kätte.”

Eesti omariiklusaegseid arhiive loeti aga niivõrd tähtsaiks, et nende evakueerimist alustati juba juuni lõpul. 1. juulil anti asutustele nimestik dokumentide kohta, mis tulid kastides saata Kirovi. Pakkimist juhtis venelane, sest ilmselt eestlasi sellele tööle ei usaldatud. Äraviidud dokumentidest tuleb märkida olulisemaid: Vabariigi valitsuste koosolekute protokollid (originaalid), Loodearmee arhiiv, sõjakohtu ja diviisikohtute materjalid ning osa Poliitilise Politsei dokumente. Kaasa viidi ka eesti kommunistide armuandmise palveid, mis näisid moskvalasi eriti huvitavat. Kokku sai evakueeritavaid dokumente 120 suurt kasti, mis mahutati ühte kaubavagunisse. Tartu Keskarhiiv jäi täiesti puutumata, sest venelastel polnud selle evakueerimiseks küllalt aega. Eesti Kunstimuuseumist Tallinnas pakiti kokku 70 kunstiteost, mis pandi „Eestirannale”. Kuid laev jooksis Prangli saare lähedal madalikule ning sealt pääses ka ligi 3000 mobiliseeritut, kes olid teel Leningradi.

Repressioonid lõpuni[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjategevuse alguses moodustati nõukogude vägede tagala julgestamiseks nõukogude aktiivist hävituspataljonid, kes ei osalenud lahingutes saksa regulaararmeega, vaid teostasid tagalapiirkondades terrorit tsiviilelanikkonna ja stiihiliselt tekkinud nõukogudevastaste isikute ja gruppide (Omakaitse) suhtes[7]

Põletatud maa taktika[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. juulil 1941 sai Balti laevastiku sõjanõukogu sõjamerelaevastiku rahvakomissarilt admiral Ivan Issakovilt direktiivi nr 16, kus oli määratletud PBL baasi objektide hävitamise kord Tallinna mahajätmise puhuks. Kohapeal koostati detailne plaan linna ja baasi objektide purustamiseks, mis kooskõlastati linnavõimudega.

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinn Teise maailmasõja ajal

Pärast nõukogude vägede evakueerumist tehtud kokkuvõtted hävitustöödest maanteede alal näitasid, et taandumisel oli osaliselt või täielikult purustanud 120 silda ning ära viidud või lõhutud ligi 70% ehitusmasinate, veokite ja maanteede korrashoiu pargist[11].

Punalaevastiku taganemine Tallinnast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast, Juminda miinilahing, Balti laevastik Teises maailmasõjas

28. augustil koondus Tallinna lahele üle 180 laeva, mis jagati neljaks konvoiks, peajõududeks, kattesalgaks ja arjergardiks. Balti laevastiku staabi valearvestuste tõttu läksid konvoid merele 10–14 tundi plaanitust hiljem (hilisõhtul), mistõttu ei jõutud Juminda miinivälja päevavalguses ületada. Kuna 2. ja 3. konvoi olid miiniväljade öiseks läbimiseks liiga nõrga miinitraalerite kaitsega, ei pääsetud ohvriteta. Õhtul kell viis sõitis miinile aurik Ella, mis vajus põhja mõne minutiga, viies endaga kaasa 856 inimest. Kell 20:11 uppus miinitabamusest esimene sõjalaev, allveelaev S-5[12]. Samal õhtul kell kolmveerand üheksa hukkus miinil ka hävitaja Jakov Sverdlov. Sellel laeval olevat olnud nii Sergei Kingissepp kui ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin (andmed, tema hukkumisest laeval on vaieldavad)[13]. 29. augusti hommikul jättis Vladimir Tributs konvoid saatuse hoolde. Ta istus Kirovilt ümber torpeedokaatrile ja kihutas Leningradi. Selleks ajaks olid transportlaevad jäänud sõjalaevade kaitseta, sest need sõitsid ees ära Kroonlinna. Konvoid aga vajanuks hädasti ristlejate ja teiste sõjalaevade kaitset, sest valgenedes algasid Saksa pommituslennukite rünnakud, mis viisid merepõhja veel hulga laevu (Vironia, jäälõhkuja Krišjānis Valdemārs) ja tuhandeid inimesi. Suurim ohvrite arv (1760) oli aurik Kalpaksil. Kroonlinna jõudsid 32 transportlaeva 75st. Konvoides kokku olnud 27 800st inimesest hukkus umbes 11 000, neist üle 3000 tsiviilisikud. Nõukogude ajaloolased ja laevastikujuhid nimetasid hukkunute arvuks 4000–5000 inimest ehk rohkem kui poole võrra vähem. Eesti mereajaloolastest on läbimurde kaotusi analüüsinud Mati Õun, kes jõudis tulemusele 13 500-14 000. Niisiis leidis sel retkel märja haua umbes 11 000-14 000 inimest.

Eestlaste üksused NSV Liidu relvajõududes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend#Väeosad Nõukogude Liidu teenistuses

Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)
Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944

Eestlaste üksused Saksa Riigi relvajõududes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wehrmachti koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides.

28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist.

Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS-Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tšerkassõ kotis.

Eestlaste osakaal oli kõigi Saksamaa relvajõududes võidelnud rahvaste hulgas suhtarvult kõige suurem.[14]

Next.svg Pikemalt artiklis Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend#Väeosad Saksamaa teenistuses
Lahingutegevus Eestis 1944. aastal

Lahingud Eesti pärast 1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

1944. aasta jaanuaris tungisid Punaarmee üksused uuesti Eesti piiridele. 2. veebruaril ületasid punased mitmes kohas Narva jõe ja moodustasid sinna sillapead. 20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal.

25. juulil 1944 murdsid Nõukogude üksused Narva rindel Eesti ja Saksa väeosade positsioonidesse. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. III Germaani Soomuskorpus jättis 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Sinimägede lahingus, mis kujunes eesti ajaloo ohvriterikkaimaks, suudeti Punaarmee pealetung peatada.

Septembri teisel poolel alustasid sakslased rindejoone lühendamise otstarbel oma vägede Eestist väljatõmbamist. 18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril vallutasid nõukogude väed Tallinna.

Viimased Saksa väeosad evakueeriti Saaremaalt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

II Nõukogude okupatsioon Eestis 1944 -[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1992)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]