Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

Allikas: Vikipeedia

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik

Peakorter Tallinn
Asukoht Wismari tänav 32, 10136 Tallinn, Eesti
Juhtkond Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Veebileht Koduleht

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (ametlik lühend EAÕK) on üks kahest Eestis tegutsevast õigeusu kirikust (teine on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik). EAÕK on autonoomne kirik Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis.

Eesti Vabariigis kehtiva kiriku- ja omandiõiguse kohaselt on tänane Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik aastatel 19201945 Eesti territooriumil tegutsenud samanimelise kiriku õigusjärglane, mis säilitas Nõukogude okupatsiooni aastatel oma järjepidevuse paguluses ja taastas tegevuse Eesti territooriumil augustis 1993.

Kuna aastatel 1920–1945 tegutsenud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku õigusjärglaseks peab ennast ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, kestab Eestis alates 1993. aastast kirikutüli.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku eestseisja kannab tiitlit Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. Alates 1999. aastast on see olnud Stefanus (Charalambides).

Kiriku kanooniline territoorium on kaasajal jaotatud kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna peapiiskopkond, Tartu piiskopkond ning Pärnu ja Saare piiskopkond, millesse 2009. aasta lõpul kuulus 64 kogudust hinnanguliselt 27 000 liikmega[1][2].

Tallinna peapiiskopkonda juhib alates märtsist 2000 metropoliit Stefanus. Jaanuarist 2009 on Tartu piiskop Eelija (Ojaperv) ning Pärnu ja Saare piiskop Aleksander (Hopjorski).

Kogudused ja kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna peapiiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis EAÕK Tallinna peapiiskopkond.

Tartu piiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis EAÕK Tartu piiskopkond.

Pärnu ja Saare piiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis EAÕK Pärnu ja Saare piiskopkond.

Kloostrid[muuda | muuda lähteteksti]

Enne Teist maailmasõda kuulus Eesti Vabariigis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule kaks suurt kloostrit: Pühtitsa Jumalaema Uinumise Naisklooster ja Petseri Jumalaema Uinumise Meesklooster. Petseri kloostri juures tegutses aastatel 19331940 ka Eesti Apostliku Õigeusu Vaimulik Seminar.

Esimene neist kloostritest jäi pärast kiriku tegevuse taastamist Eestis Moskva ja kogu Venemaa patriarhi alluvusse ja teine paikneb 1945. aastast Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Seetõttu on alates 1990. aastate lõpust olnud kõne all nii uue nunna- kui ka mungakloostri rajamine Eestisse.

Mungakloostri võimaliku asukohana on kõige sagedamini mainitud Plaani küla Võrumaal, kuid Plaani kirikukompleksi taastamisega seotud suurte kulude tõttu ei ole see projekt käivitunud.[3]

Püha Eelkäija Skiita[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Püha Eelkäija Skiita.

Nunnaklooster kavatseti avada jõuludeks 2008 Saaremaal Öörikul, kus selleks võeti kasutusele eraannetuste ja laenu abil taastatud 19. sajandist pärinev köstrimaja.[4] Jõuludeks ehitustöid siiski lõpetada ei õnnestunud ja kloostri uue valmimistähtajana mainiti veebruari 2009. Tegelikult pühitseti klooster sisse 13. juunil 2009[5]. Vähem kui aasta hiljem võttis aga EAÕK Sinod praeguse asukohaga seotud omandivaidluse ja arendustegevuse piirangute tõttu vastu otsuse kolida klooster Pihtla valda Reo külla.[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Õigeusu kirik Eestis., Eesti õigeusu koguduste loend

Õigeusu Kiriku arengujoontest Eesti- ja Liivimaal[muuda | muuda lähteteksti]

Õigeusu kiriku areng oli seotud Eesti linnade kuulumisega Hansaliitu, kuna kaupmehed toetasid kirikute ehitamist. Alistatud Liivimaa aladele rajati uus Jurjevi-Viljandi nimeline piiskopkond, mille keskus asus Tartus. Rootsi valitsemisaja lõpuks oli Liivimaal säilinud ainult üks pühakoda, mis asus Tallinnas. Põhjasõja alul oli õigeusu kirik oli kaotanud oma koha, mis tal oli õnnestunud võita Liivi sõja ajal ja sellele eelnenud perioodil. Põhjasõja lõpul ühendati Liivimaa ja Eestimaa Venemaaga. Rüütelkond ja linnad säilitasid oma valitsemisprivileegid ja sel perioodil sai õigeusu kirik täieliku vabaduse ja tegutsemisõiguse. Sõja lõpupoole võtsid vene võimud oma kasutusse endised Rootsi väeosade kirikud ning ehitasid need ümber õigeusu pühakodadeks.

1725. aastal liideti Liivi- ja Eestimaa õigeusu kogudused ametlikult Pihkva piiskopkonnaga ja 1750. aastal nimetati Liivimaa vaimulik keskus ümber Pihkva piiskopkonna Liivimaa vaimulikuks valitsuseks. Aastail 1845-1848 astusid väga paljud eestlased ja lätlased õigeusku.

1850. aastal moodustati iseseisev Riia ja Miitavi piiskopkond, mille esikarjaseks sai Riia endise abipiiskopkonna Vikaarpiiskop Platon. Sai teoks ka vaimuliku seminari avamine Riias, kus õppis enamus Eestimaa pinnal hiljem kogudusi teeninud vaimulikke.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik moodustati Eesti koguduste täiskogul märtsis 1919. Pärast Venemaa Keisririigi lagunemist 1918. aastal võttis Eesti Ajutine Valitsus 19. aprillil 1919 vastu "Kreekakatoliku kiriku valitsuse ja koguduste omavalitsuse ajutise korralduse", mille järgi tunnistati Eesti Vabariigis kehtivaks Moskvas aastatel 1917–1918 peetud ülevenemaalisel kirikukogul vastuvõetud õigeusu kiriku määrused. Kirikumääruste põhjal määras praostkondade piirid piiskopkonna täiskogu ehk sinod. 1919. aasta juunis moodustati Eesti Piiskopkonna nõukogu määrusega Tallinna piiskopkonda, 1918. aastani Vene Õigeusu Kiriku Pihkva piiskopkonda kuulunud Petserimaa kogudustest Petseri praostkond. 1920. aasta 10. mail tunnistas Nõukogude Venemaal asuv Vene Õigeusu kiriku Püha Sinod, Vene Õigeusu Kiriku Kõrgeim Kirikunõukogu ja Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomiat.

1923. aastal siirdus Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi jurisdiktsiooni alla, mida tunnistas 7. juulil 1923 Konstantinoopoli Oikumeeniline patriarh Meletios IV oma tomos'ega.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oli Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku järel suurima liikmete arvuga usuühing Eestis. Kirikupea, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, oli ameti poolest Riiginõukogu liige.

1935. aasta 22. mail kinnitatud EAÕK põhimääruses määratleti EAÕK usuelu juhtimise ja järelevalveorganid. Praostkonna organid olid praost, praostkonna täiskogu ja praostkonna nõukogu, praost valiti praostkonna täiskogul viieks aastaks, ametisse kinnitas ta Tallinna ja kogu Eesti metropoliit (vt Eesti õigeusu kiriku juhtide loend).

EAÕK-s oli kaks piiskopkonda: Tallinna piiskopkond, kuhu kuulusid üheksa praostkonda: Harju, Lääne, Petseri, Pärnu, Saare ja Muhu, Tartu, Viljandi, Viru ja Võru praostkond. Narva piiskopkonnas praostkondi ei olnud.

Nõukogude võimu esimene aasta[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu koosseisu likvideerisid Moskva võimud 24. veebruaril 1941 Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia ja senise struktuuri ja muutsid selle Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks, alluvusega Baltimaade eksarhile Sergiusele (18971944)[7].

1941. aastal kandis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi esimees Vsevolod Merkulov Jossif Stalinile ettevalmistustest ette:

1) oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis allutada Läti, Eesti ja Leedu õigeusu kirikud Moskva Patriarhaadile. Selleks kasutatakse avaldusi, mida kirjutavad koguduste lihtvaimulikkond ja usklikud koguduseliikmed.

2) Balti vabariikide piiskopkondade juhtimiseks määrata Moskva Patriarhaadi otsusega arhipiiskop Voskressenski, Dmitri Nikolai p, kes on julgeoleku agent.[8]

Moskva Patriarhaadi ukaasiga nr 10 25. veebruarist 1941 määrati ülipühitsetud arhipiiskop Sergius (Voskressenski) Leedu ja Vilniuse metropoliidiks ning Eesti ja Läti eksarhiks.

Tegevus Saksa okupatsiooni ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Saksa okupatsiooni algust, kuulutas Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander 3. septembril 1941 ennast taas Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsiooni all oleva EAÕK peaks. Selle peale andis metropoliit Sergius Aleksandri kirikukohtu alla ning see keelas 5. novembril 1942 tal toimetada kirikuteenistusi. Seejärel toimus lahknemine ka kogudustes: venekeelsete koguduste liikmed tunnistasid juhina Narva piiskoppi Pavelit, eestikeelsete koguduste liikmed aga Aleksandrit.

Moskva Patriarhaadi Tallinna ja Eesti piiskopkonna asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aastal okupeerisid Nõukogude Liidu väed taas Eesti. Vahetult enne seda põgenes metropoliit Aleksander koos suure osa kirikurahva ja 22 vaimulikuga Nõukogude okupatsiooni eest, jätkates EAÕK juhtimist ning säilitades EAÕK õigusliku ja kanoonilise järjepidevuse paguluses.

10. detsembril 1944 andis Moskva Patriarhaadi Püha Sinod välja ukaasi lõpetada EAÕK Sinodi tegevus ning luua Tallinna ja Eesti piiskopkonna valitsus. 9. märtsil 1945 toimunud Vene Õigeusu Kiriku Eesti piiskopkonna nõukogu koosolekul liideti EAÕK endised Tallinna ja Narva piiskopkonnad ning kogudused jagunesid Harju-Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Saare- ja Muhumaa, Tallinna, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Virumaa ja Võrumaa praostkondade vahel. 16. aprillil 1945 lõpetas Moskva patriarh Eesti Apostliku Õigeusu Metropoolia, EAÕK Sinodi ja Narva piiskopkonna õigusliku tegevuse ning moodustas Moskva patriarhaadile alluva Tallinna ja Eesti piiskopkonna.

12. jaanuaril 1951 muudeti Leningradi ja Novgorodi metropoliidi Gregooriuse resolutsiooniga praostkondade piire ja nimetusi: kogudused jagunesid Tallinna, Harju-Lääne, Tapa-Narva, Tartu, Võru, Valga, Viljandi, Pärnu ja Saare-Hiiu praostkondade vahel. 1965. aastal jagati praostkondade piirid uuesti ümber, kogudused jaotusid järgmiste praostkondade vahel: Tallinn, Tartu, Narva, Harju-Lääne, Viljandi, Pärnu, Võru, Saare-Muhu ja Valga praostkond.

EAÕK tegevus paguluses ja pärast 1991. aastat kodumaal[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude võimu perioodil ajaloolise ja juriidilise järjepidevuse paguluses.

1993. aastal taastas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik restitutsiooni korras oma tegevuse järjepidevuse Eestis: enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub sellesse kirikusse. Teenistusi peetakse eesti ja kirikuslaavi keeles.

20. veebruaril 1996 taasjõustas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos 1923. aastal EAÕK-le antud tomos'e. 2004. aastal toimunud EAÕK täiskogul otsustati praostkonnad likvideerida ja nende asemel moodustati kolm piiskopkonda:

Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku teoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna „õigeusk” tuleb kreekakeelsest sõnast orthodoxia (kr. k. ὀρθοδοξία), mis koosneb kahest sõnast, orthos (kr. k. ορθός), mis tähendab sirget või õiget, ja doxa (kr. k. δόξα), mis tähendab arvamust, otsustust, austust ja ülistust. 

Õigeusu kirik tunnistab Kristuse nii jumalikku kui ka inimlikku loomust, tunnistab Kolmainu – Jumal Isa, Jumal Poja ja Püha Vaimu ühtset jumalikkust. Kõikne Isa, Igavene Poeg ja Lõpmatu Vaim on ainulaadsed algupärased isikud, sellest hoolimata on nad üks tervik. Õigeusu kirikus kasutatakse Nikaia usutunnistust. Seda loetakse kirikus igal armulauaga jumalateenistusel ning ka igal kesköö- ja pärastõhtu teenistusel ning sellega tunnistatakse pühalikult kristlikke dogmasid, millel on Piibli järgi muutumatu ja püsiv autoriteet üleilmsete kirikukogude õpetuslike määratlustena. Õigeuskliku elu sümboliseerib teeliseks olemine, seetõttu liigutakse ka pühakojas ringi, ei istuta, vaid teenitakse Jumalat. Palvetega peetakse meeles lahkunud lähedasi ning süüdatakse nende mälestuseks küünlaid. Ikooni e igavikuakna ees kummardades ei kummarda usklik mitte kuju, vaid Jumalat, austades ka pühakut(süüdatakse palveküünlaid). "Ikoon peegeldab Jumala ja tema pühakute ilu, asudes seega õigeusu vaimuliku kogemuse südames"[9]. Oma teel pöördub usklik juhatuse saamiseks Jumala poole, kes annab õpetust peamiselt Pühakirja kaudu. Palvetel on suur tähtsus. Palve on uskliku südamest lähtuv pöördumine Kolmainu Jumala poole. Kui Piiblit koos palvega lugeda, osutub ta alati tänapäevaseks – ei ole hulk kirjutisi kaugest ajast, vaid sõnum, mis on adresseeritud usklikule just praegu. Õigeusus on loomulik austada kirikuisade ja pühakute pärimust. Sisemise kuningriigi otsimine on üks peamisi teemasid kirikuisade kirjutistes. Aleksandria püha Klemens ütleb: "kõige suurem asi, mida võib õppida, on tunda iseennast, sest kui keegi tunneb iseennast, saab ta Jumalat tundma, ja kui ta tunneb Jumalat, saab ta Jumala sarnaseks."[10]P öördumine Isade poole ei tähenda ainult intellektuaalse pärimuse otsimist, vaid pöördumist tõelise vaimse teoloogia poole. Pärimus on õigeuskliku jaoks eelkõige miski, mis toimub Kirikus, nimelt ülestõusnud Kristus, kes tegutseb oma Ihus, milleks on Kirik. Seega moodustab Kristuse salasuse kohalolu osaduses Püha Vaimuga Pärimuse aluse. Õigeusu teoloogia on eelkõige kogemise, läbielamise teoloogia, otsekui raviv teraapia, mille eesmärk on tervendada inimese hing haigusest, puudusest, mistahes vajadusest, ja juhatada teda ellu koos Kristusega. Kuna Jeesus Kristus samastus inimesega, sai lihaks ja vereks maapeal ning võttis enese peale kogu maailma patud ja lunastas need, tõustes kolmandal päeval surnuist üles. Kristus sai kuulekaks surmani (Filip2:8) Seega on rist võidu sümbol. Õigeusklik teab, et Kristus on patu ja surma võitnud ja seetõttu ei saa need valitseda tema elus. Kuna Kirik Maa peal on eshatoloogiline tegelikkus, mida usklik kogeb Jumala kohalolekuna just sakramentaalses elus, siis on sakramentidel jumalarahva elus suur osakaal.

Sõna "sakrament" tuleb ladinakeelsest sõnast sacramentum, mis tähendab püha toimingut e vannet. Ortodoksi kirikus on juurdunud käsitlus, mille järgi on seitse sakramenti. Need on : piht, armulaud, laulatus, pühitsemine, ristimine, salvimine ja haige õlitamine. Õigeusu kiriku sakramentidest võivad osa saada vaid õigeusu kiriku liikmed. Liikmeks saadakse ristimise ja võidmise toimingu kaudu. Sakramentide e salasuste olemusse kuulub , et need mõjuvad varjatud viisil, pühitsedes ja parandades neis osalejaid. Armulaud on kirikus keskne sakrament e "kiriku süda".

Piht e patukahetsus põhineb Kristuse lubadusel õpilastele - "kelle te patud andeks annate, neile on need andeks antud" (Joh 20:22)Et patud andeks saada on vajalik siiras kahetsus. Piht on inimese jaoks vaimuliku ja kõlbelise edenemise märk, sest see aitab valida ellusuhtumist, mis on kooskõlas Jumala tahtega. Selles suhtes on pihiisa nõuandja inimese elu korraldamisel. Ta aitab pihtijal leida sisemist hingerahu, õpetab eristama head kurjast ja julgustab vastu astuma igapäevaelu probleemidele.

Armulaud – armulaua sakramendis muutuvad leib ja vein salapäraselt preestri palve peale Kristuse ihuks ja vereks. Armulaud on ortodoksile püha ja sellega kaasneb sügav kogemus ühtsusest Kristusega. "Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse" ( Joh 6:56)

Laulatus – koosneb kahest talitusest kihlusest ja laulatusest. Laulatuse sakramendis saavad kaks inimest "üheks lihaks" (Ef2:20) säilitades siiski oma isikupärasuse. Nad toovad oma liidu kirikusse pühitsemisele, sest Kristusega ühinedes muutub armastus veel täiuslikumaks.

Pühitsemine – ortodoksi kirik kannab endas järjepidevust, katkematut pühitsemiste rida ning apostlite poolt soovitatud käte pealepanemist, kuni meie päevadeni. Pühitsemisel on kolm astet – diakoniks, preestriks ja piiskopiks pühitsemine.

Ristimine ja salvimine – enamasti teostatakse neid sakramente koos. Uskliku ristimine tähendab kirikuga liitumist, sellega kaasnev salvimine on Püha Vaimu väljavalamine ristitu peale. Ristimisel saab ristitav endale pühaku järgi nime.

Haige õlitamine: "Kui keegi teie seast on haige, siis kutsuge enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda "õliga Issanda nimel." (Jk5:14) Kirik mõistab sakramenti hingelise paranemisena. Alles siis, kui hing on terve, saab hakata tervenema keha. 

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tamm, Merike (toim). Stefanus: metropoliit Illarioni sõnavõtud väljendasid põlgust. Postimees, 22. september 2010
  2. Filippov, Madis. Eesti õigeusklike tüli vajab kiiret lahendust. Postimees, 18. oktoober 2010
  3. Võrumaale plaanitakse ehitada mungaklooster Postimees Online, 19. veebruar 2005
  4. Saaremaa nunnaklooster valmib jõuluks. Eesti Päevaleht Online, 30. september 2008
  5. Margus Muld, "Saaremaal pühitseti sisse nunnaklooster", Eesti Rahvusringhääling, 13. juuni 2009
  6. Vinni, Raul. Nunnad kolivad Öörikult ära. Saarte Hääl, 25. mai 2010.
  7. Сергий (Воскресенский), митрополит
  8. Юрий Стецовский. История советских репрессий. Том 2, стр 86. Общественный фонд "Гласность", Москва, 1997)
  9. Michel Quenot. (1998). Ikoon. Aken Kuningriiki. Tallinn: Logos. 
  10. Ware. Õigeusu Tee

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Võitlus jumala ümber. Rahvaleht, 7. jaanuar 1932, nr. 3, lk. 2.
  • Miks eesti ortodoks-usulised ei saa piiskoppi? Võitleja, jaanuar 1972, nr. 1, lk. 3.
  • Kasala, K., Petterberg-Laurila, I. 2016 Mida? Miks? Kuidas? Õigeusu teadmiste käsiraamat, EAÕK kirjastus
  • Sarapik, A. 1992, Ortodoksi teadmiste käsiraamat
  • Ware, K. 2001 , Õigeusu tee, Tallinn EAÕK kirjastustoimkond
  • Quenot, M. 1987, Ikoon. Aken kuningriiki, Logos
  • Zetterberg, S. 2011, Eesti Ajalugu
  • Kala, T. Kaljundi, L. Kreem, J. jt 2012 Eesti Ajalugu II