Setumaa

Allikas: Vikipeedia
Setumaa

setu, võru Setomaa

Setumaa lipp
Setumaa lipp

Elanikke: ~ 5000
Tõmbekeskused: Värska, Obinitsa

Setumaa (setu ja võru keeles Setomaa) on setude asuala Eesti kaguosas ja sellega piirneval Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Setumaa hõlmab Võru maakonnast Setomaa valla ning osa nendega piirnevaid Venemaa Pihkva oblasti Petseri rajooni külasid.[1] Traditsioonilise jaotuse järgi jaguneb Setumaa nulkadeks.

Setumaa ajalooline ja vaimne keskus on läbi aegade olnud Petseri. Praeguseks Setumaa keskuseks peetakse Värska alevikku[2].

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Setumaa nimi (esmamainimine 1869. ja 1872. aastal Jakob Hurda poolt) pärineb rahva nimest setu / seto, mida esimesena mainis 1860. aastal Hermann Eduard Hartmann. Tema teatel kutsuti Petserimaa eestlasi nõnda kogu eestlaste alal ja põhjuseks oli, et nad kasutasid asesõna se asemel sõna settu. Ka Julius Mägiste arvas algul, et tegu on naabrite poolt keeleerinevuse tõttu antud pilkenimega, kuid hiljem pidas ta selle päritolu siiski ebaselgeks. Enn Ernitsa hinnangul võis setu olla halvustava tähendusega kirjeldav sõna, millele tema arvates osutab element -u. Oletatavalt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi välja pakutud etümoloogia setä (lell) ja tundmatu autori etümoloogia чудь (tšuud) pole keeleteadlaste seas tunnustust leidnud. Paul Hagu kohaselt hakkasid eestlased 19. sajandi lõpus setuks kutsuma koolihariduseta ja kummalist inimest.[1]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Setumaa loodusolud on mitmekesised. Edela-Setumaale jääb Haanja kõrgustiku idajalam. Põhjaosas asub Palumaa. Ida- ja kirdeosas laiub Peipsi madalik. Setumaale jäävad ka Mustoja maastikukaitseala, Lutepää liivikud, Piusa jõe ürgorg (liivakivipaljandid), Tonja-Värska kaitseala ja Tonja-Karisilla-Värska looduspark.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogiliste leidude põhjal on Setumaa inimasustus ligi 8400 aastat vana. Kõige vanem teadaolev kiviaja asulakoht on leitud Meremäe külast.

Alates 862. aastast kuulus suurem osa setude alast vene valitsejatele (Pihkva Vürstiriik, Novgorodi Vabariik, Pihkva Vabariik, Moskva Suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Venemaa Keisririik ja Nõukogude Venemaa). Sel ajal valitses Irboskas väidetavalt varjaag Rjuriku kaaskondlane Truvor, ent on võimalik, et tegelikult oli ta hoopis Pihkvas. Pole päris selge, kas ja kui palju setusid toona Setumaal elas ja kas see ala ka pidevalt vene vürstiriikide koosseisu kuulus. Piir fikseeriti kindlamalt alles 13. sajandil, ajaloolase Anti Selarti arvates toimus see 1224. aastal, kui moodustati Tartu piiskopkond ning fikseeriti selle piir Pihkva vürstiriigiga.

Ristiusk jõudis õigeusu näol Setumaale 10.13. sajandil, sellest ajast on säilinud ka mitmeid ristikive. Ristiusu mõju oluline kasv toimus seoses Petseri kloostri rajamisega 15. sajandil. Sellele vaatamata on kuni tänaseni setude kombestikus säilinud palju paganlusaegseid jooni.

Alates 14. sajandist asusid Pihkva Vürstiriik ühelt poolt ning Tartu piiskopkond teiselt poolt täpsemalt paika panema oma mõjupiire. Pihkva vürstid kindlustasid 1330. aastatel Irboska linnust, Tartu piiskop ehitas 1342. aastal (koostöös Liivi orduga) Vastseliina linnuse. Piirijoon konkretiseerus aga alles 16. sajandil, kui oluliseks piirikindluseks muutus 1473. aastal rajatud Petseri klooster. See võis kaasa tuua ka Petseri ümbruse venestumise.

Petseri klooster kaitsemüüriga

Liivi sõja ajal kasutas Venemaa Setumaad baasina Vana-Liivimaa ründamiseks, Petseri kloostri kindlustamist jätkati. Suur tähtsus on Setumaa kultuuriloos tolleaegsel Petseri kloostri ülemal, iguumen Korneliusel (iguumen 1529–1570), kelle ajal ehitati klooster võimsaks kindluseks, rajati koole ning käis ka aktiivne misjonitöö talupoegade õigeusku pööramiseks. Kornelius hukkus Ivan Julma käe läbi, selle kohta on setude rahvaluules mitu legendi. 1589. aastal moodustati iseseisev vene õigeusu Pihkva-Irboska piiskopkond, mille keskuseks oli Pihkva Püha Kolmainu peakirik.

1581. aastal piiras Stephan Bathory Pihkvat ning laastas ühtlasi ka Setumaad. Tema kätte langes Irboska, kuid Petseri pidas Jürgen Fahrensbachi juhitud Poola vägede piiramisele vastu. 1595. aastal õnnestus rootslastel Petseri klooster ajutiselt vallutada. 1615. aastal püüdis Pihkvat omakorda vallutada Gustav II Adolf, kuid ka temal see ei õnnestunud, lisaks ebaõnnestusid ka Irboska ja Petseri vallutamine. Stolbovo rahuga jäi Setumaa endiselt Venemaaga liidetuks. Seejärel kaotati lõplikult ka Pihkvamaa autonoomia ning Setumaa majandus allutati selgelt keskvõimu vajadustele. Selle poliitika vastu puhkes 1650. aastal mäss, mis haaras ka Irboskat ja Petserit, kuid see suruti peagi keskvõimu poolt maha.

Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad. Kubermangude piiriks oli Peipsi järve lõunaosas Võhandu jõgi. Friedrich Theodor Schuberti topograafilistel joonistel, 1826–1840. Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad. Kubermangude piiriks oli Peipsi järve lõunaosas Võhandu jõgi. Friedrich Theodor Schuberti topograafilistel joonistel, 1826–1840.
Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad. Kubermangude piiriks oli Peipsi järve lõunaosas Võhandu jõgi. Friedrich Theodor Schuberti topograafilistel joonistel, 1826–1840.
Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad
Liivimaa kubermangu Võru kreisi ja Pihkva kubermangu piirialad

1656. aastal ründasid venelased Setumaalt Tartut ning vallutasid selle. Rootslased tegid Setumaale mitu rüüsteretke, kuid kindlusi ei vallutanud. 1661. aastal taastati sõjaeelsed piirid.

Põhjasõja alguses rüüstasid Setumaad rootslased, hiljem tõrjusid venelased nad sealt eemale, 1704. aastast rootslaste ohtu Setumaale enam polnud. Kuid 1708. aastal kartis Peeter I, et Karl XII ründab Liivimaa kaudu Venemaad ning hävitas Tartu ja Narva. Setumaal kindlustas ta aga Petseri kloostrit uute bastionitega.

Liivimaa, sealhulgas Setumaa liitmisega Venemaa Keisririigiga jaotati setude alad Liivimaa kubermangu ja Pihkva kubermangu vahel.

Aastatel 18611866 vabastati setud pärisorjusest. Nende majanduslik areng oli siiski aeglane, külakogukond säilis kuni Eesti Vabariigi tulekuni. Suurt mõju omas õigeusu kirik, ning et hariduspoliitika arenes väga aeglaselt ja oli suunatud vaid venelastele, siis oli rõhuv enamus setudest kirjaoskamatud.

Setude asualad (tumepunasega) 1902. aasta paiku Jakob Hurda andmetel.

24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik (Manifest kõigile Eestimaa rahvastele). Iseseisvusmanifest nägi muuhulgas ette:

"/-/Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega – Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud./-/"

Algas Vabadussõda, mille tulemusel sõlmiti 2. veebruaril 1920. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi oli Eesti Vabariigi osaks ka Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse jäi Petseri ning veel mõned suuremad asulad, sealhulgas Irboska ja Laura. Liidetud alast moodustati Petseri maakond.

Tollase Petseri maakonna lääne-, põhja- ning keskosa asustasid valdavalt setud, idapoolsed alad olid aga Eesti Vabariigiga liitmise ajal seoses setude asustuspiiri järk-järgulise lääne poole nihkumisega peaaegu sajaprotsendiliselt venekeelsed ning neil polnud setudega olulisemat seost, küll aga vajas Eesti neid oma territooriumina selleks, et hoida etnilised Eesti alad eemal tollaste kauglaskesuurtükkide laskeulatusest, samuti olid Irboska läheduses olevad künkad ning võimalikult lühike maismaapiir Nõukogude Venemaaga heaks kaitsepositsiooniks.

1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti ja ühes sellega ka Setumaa. Setumaa etniline ühtsus lõhuti, kui 15. augustil 1944 75% Petseri maakonnast illegaalselt eraldati Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon.

Põlva maakonna omavalitsusüksused ja Põlva linn
Võru maakonna omavalitsusüksused ja Võru linn

Kommunistid väitsid jagamisel, et lähtuti enamjaolt etnilisest piirist – need alad, kus olid ülekaalus setud, püüti jätta Eesti NSV-le, need alad aga, kus ülekaalus olid venelased, püüti jätta Vene NFSV-le. Selle vastu räägib siiski esialgne plaan, mille kohaselt oleks Vene NFSV-ga liidetud veelgi suurem territoorium ühes Värska aleviku ning Saatse külaga. Kuigi kava esialgsel kujul ei teostatud, jäeti liidendamise käigus ometi arvukalt setu külasid Vene poolele. Petseri maakonna keskel asunud Vilo valla elanikest oli ülejäänud Eestist eraldamise ajal setusid 2/3.

23. augustil 1944 eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Viimase koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoon).

Eesti Vabariigi taastamisel 20. augustil 1991 tunnustas Nõukogude Liit de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel jäi ajutise kontrolljoonena kehtima endise Eesti NSV ja Vene NFSV vaheline administratiivpiir. Pärast Nõukogude Liidu lakkamist detsembris 1991 jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni. Mitmed suured setude külad ja Eesti kodanike omandid jäid Venemaa Föderatsiooni territooriumile.

Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon ei ole tunnustanud Tartu rahu ega sellejärgset Eesti-Venemaa piiri. 1990. aastatel alustati piiriläbirääkimisi, mis katkesid. 1993. aastal alustas Venemaa ühepoolselt Eesti-Venemaa ajutisel kontrolljoonel riigipiiri mahamärkimist.

2004. aastal jätkasid osapooled piiriläbirääkimisi.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vaheline Eesti–Venemaa riigipiiri leping kirjutati alla 18. mail 2005 Moskvas. Leping, erinevalt põhiseaduses toodust, ei järgi Tartu rahu järgset maismaapiiri, vaid lähtub kontrolljoonest, kehastamata ka võimalikku kompromissi Tartu rahus kokku lepitu ning ENSV ja Vene NFSV vahelise halduspiiri vahel - Eesti praegune pindala uue lepingu järgi ei suurene (olenemata väiksematest maadevahetustest). Samas ei ole Eesti parlament vastu võtnud ühtegi jõustunud deklaratsiooni ega seadust, milles loobutaks Tartu rahu järgsest piirist.

20. juunil 2005 ratifitseeris Riigikogu Eesti–Venemaa riigipiiri lepingu. Ratifitseerimisseadus sisaldas preambulit:

"/-/Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsuses "Eesti riiklikust iseseisvusest" ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonis "Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest" ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist,/-/ "

Viidates vastumeelsusele selle preambuli vastu jättis Venemaa lepingu ratifitseerimata ning kuulutas selle kehtetuks. Seega sõlmitud leping ei astunud jõusse.

Enamik Venemaa Föderatsiooni aladele jäänud setu külasid on praeguseks juba hääbunud, nõnda on elujõus setu perekondi sinna alles jäänud väga vähe ning paljud Venemaa noored setud on venestunud. Piiriküsimus on setudele loonud takistavad probleemid: koguduste jagatus, sugulaste või omandi asumine ühel või teisel pool piiri.

Praegune olukord[muuda | muuda lähteteksti]

Setomaa piiritähis Piusa külas Piusa jõel Orava ja Meremäe valla piiril.

Praegu jääb Setumaale üks Eesti vald - Setomaa vald.

Setumaa kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikud ja kogudused Setumaal[muuda | muuda lähteteksti]

August Johann Gottfried Bielensteini läti keeleala kaart aastast 1884, millel on märgitud ka eraldi setude asuala

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]