Stensby leping

Allikas: Vikipeedia
Läänemereäärsete paganate maade jaotus ristisõdijate riikide vahel, 1225-1250. Taani kuninga maad on märgitud kaardi ülaosas

Stensby leping on 7. juunil 1238 Taanis Sjællandi saarel Taani kuninga Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel sõlmitud kokkulepe eesmärgiga lõpetada 1220. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud konflikt Taani ning Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vahel.

Konflikti teke[muuda | muuda lähteteksti]

Riia piiskop Albert kutsus 1218. aastal Taani kuningat Valdemari ühinema eestlaste ja Vene vürstidega peetava sõjaga, lubades vastutasuks Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa kuninga võimu alla anda.[1][2] Pärast Valdemari vägede Eestimaale tungimist piiskop ja Mõõgavendade ordu aga taganesid kokkuleppest ja nõustusid Taanile loovutama vaid Revala ja veel vallutamata Saaremaa. Taanil õnnestus siiski 1220. aastaks lisaks Revalale oma kontrolli alla saada ka Virumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Läänemaa. Läbirääkimistel piiskopi ja orduga nõustus Taani kõigepealt loobuma taotlustest Liivimaale ja hiljem ka Eestimaa lõunaosale (Sakalale ja Ugandile). Põhja-Eesti kuuluvuse osas jäid osapooled endiselt eriarvamusele.[3] 1225. aastal vallutasid Tartu piiskopi vasallid Virumaa. Tüli lahendada püüdnud paavsti legaat Modena Wilhelm võttis vaidlusalused maad (Virumaa, Läänemaa, Järvamaa, Harjumaa) ajutiselt oma võimu alla. 1226. aastal tagastas ta Harjumaa Taanile. 1227. aasta suvel vallutas ordu kogu Põhja-Eesti ning Taani ja paavsti esindajad kaotasid kõik sealsed valdused.[4]

Eesti muinasmaakonnad.

Leping[muuda | muuda lähteteksti]

Uus paavsti legaat Alna Balduin üritas 1233. aastal paavsti valdusi Eestimaal taastada, kuid Tallinna linnuse vallutamise katsel said tema väed lüüa. 1234. aastal kutsuti ta legaadi ametist tagasi. 1236. aastal, pärast korduvaid Taani kaebusi, otsustas paavst, et ordu peab vallutatud alad Taanile tagastama ja tekitatud kahjud hüvitama. Samal aastal žemaitide ja semgalite väelt Saule lahingus lüüa saanud ja tegevuse lõpetanud Mõõgavendade ordu järglane Liivi ordu otsustas 1238. aastal nõudmisele vastu tulla ja 7. juunil sõlmiti Stensby linnas ordumeister Hermann Balke ja kuningas Valdemari vahel kokkulepe, mille kohaselt ordu loovutas Revala, Harjumaa ja Virumaa (koos Narvaga) Taanile. Järvamaa jäi ordule tingimusel, et nad ei raja sinna linnuseid ja et maa jääb koos ülejäänud Taani hallatava Eestimaaga Tallinna piiskopi diötseesi. Kuningale ei antud ka Läänemaad, Saaremaad ega Kesk-Eesti väikemaakondi, millele ta endiselt pretendeeris, aga lubas neid mitte sõjaliselt rünnata. Ordu omakorda lubas Taani valdusi mitte rünnata. Ühtlasi lepiti kokku edaspidi üheskoos vallutatud paganate alade jaotamise kohta – 2/3 neist pidi minema Taanile, 1/3 ordule.[5]

Liivi ordule kinnistati Sakala, Mõhu, Nurmekund, Alempois ja osa Vaigast, osa Läänemaast, osa Saaremaast, Muhu ja osa Hiiumaast (Uus-Pärnu, Viljandi) (umbes 16 000 km²).[viide?] Tartu piiskopkonnale jäid Ugandi, Jogentagana ja teine osa Vaigast (umbes 9600 km²).[viide?] Saare-Lääne piiskopkonnale enamik Läänemaast ja saartest (Haapsalu, Vana-Pärnu).[viide?]

Lepingu kompromissina tagastati Põhja-Eesti Taani kuningale, kuid väljaantud läänimaad jäid endiselt Liivi Ordu vasallidele, mis jäigi kehtima kuni Taani võimuaja lõpuni 1347. aastal, kui Taani kuningas müüs oma valdused pärast Jüriöö ülestõusu Liivi ordule.[viide?]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Selart 2012, lk 49
  2. Vahtre 1990, lk 129–130
  3. Selart 2012, lk 50
  4. Vahtre 1990, lk 168–169, 171
  5. Selart 2012, lk 55–58

Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]