Sõjategevus Eestis (1944)

Allikas: Vikipeedia
Sõjategevus Eestis (1944)
Osa Teise maailmasõja Idarindest
WWII. Tallinn Offensive.JPG
Nõukogudeaegne Tallinna pealetungioperatsiooni kaart
Toimumisaeg 2. veebruar – 19. detsember 1944
Toimumiskoht Eesti
Tulemus NSV Liidu vägede võit
Territoriaalsed
muudatused
Eesti okupeerimine nõukogude vägede poolt
Osalised
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Suursaksa Riik
Estonian Division.jpg eesti mobiliseeritud, omakaitse- ja piirikaitserügemendid ja politseipataljonid
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit Eesti Eesti iseseisvuslased
Väejuhid või liidrid
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Walter Model
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Felix Steiner
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Hyazinth von Strachwitz
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Maslennikov
Flag of the Soviet Union.svg Lembit Pärn
Eesti Eesti Johan Pitka
Jõudude suurus
123 541 meest[1]
32 tanki[2]
137 lennukit[1]
200 000 meest[2][3]
2500 suurtükki
100 tanki[4]
800 lennukit[1]
2000 meest, Löögiüksus Admiral Pitka

Sõjategevus Eestis 1944. aastal hõlmab Saksamaa ja Nõukogude Liidu vägede ja Eesti iseseisvuslaste vahelisi lahinguid Eestis 1944. aastal. Neid võitlusi on nimetatud ka Teiseks Vabadussõjaks. Sõjategevus 1944. aasta sügisel oli osa Nõukogude vägede pealetungioperatsioonist Baltimaades.

Sõjategevus Idarindel, Leningradi ja Ukraina suunal 1944. aasta aprillis
Sõjategevus Idarindel 1943. aasta augustist 1944. aasta lõpuni

Sõjaline olukord Idarindel 1944. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Jaanuaris lõi Punaarmee Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsioonil Leningradi blokaadirõnga läbimurdmisel Saksa 18. armee Krasnoje Selo–Ropša pealetungioperatsioonil tagasi ja rinne jõudis Narva jõeni.

1944. aasta veebruari esimestel päevadel algas Narva lahing. Saksa maavägede ülemjuhatus Oberkommando des Heeres otsustas strateegiliselt tähtsat Eestit kaitsta, kasutades sealjuures võimalikult palju eestlastest üksusi. Jaanuari lõpul kuulutati välja üldmobilisatsioon, mille edu tagas rahvuslike ringkondade toetus ja Jüri Uluotsa üleskutse kaitsta maad Nõukogude sissetungi eest. Kogunes 38 000 meest, kellest moodustati piirikaitserügemendid ja täiendati 20. eesti diviisi. Paljud eestlased nägid rahvuslikes üksustes Eesti Vabariigi taassünni eeldust. Saksa ja eesti vägede visa vastupanuga löödi Nõukogude vägede Kingisepa–Gdovi pealetung, veebruari Narva pealetung, märtsi alguse ja märtsi lõpu Narva pealetung tagasi. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 26. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Eestlaste vastupanu halvamiseks tegi Nõukogude lennuvägi maha ajaloolise Narva linna, tugevasti said kannatada Tartu ja Jõhvi. Tallinna 9. märtsi pommitamise ohvrite arv ulatub 1400, hävis ligi pool elamispinnast, 20 000 inimest jäi peavarjuta.[5][2]

Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Oberkommando des Heeres otsustas Eesti maha jätta. Sakslaste taandumisest võtsid osa eesti üksused, mis hävitati või löödi laiali. Tallinna pealetungist võttis osa 8. eesti laskurkorpus. Eestlased võitlesid rahvuskaaslaste vastu Avinurme ja Porkuni lahingus. Briti-Ameerika suundumusega iseseisvuslased osutasid Saksa okupatsioonivõimudele passiivset vastupanu. Märtsis 1944 moodustasid nad üle-eestilise koordineeriva keskuse – Eesti Vabariigi Rahvuskomitee. Peaminister Uluots, kes Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi täitis Presidendi ülesandeid, püüdis taastada seaduslikke võimuorganeid. Septembris nimetas ta ametisse koalitsioonivalitsuse, mille tegelik juht oli Otto Tief. Valitsus deklareeris Eesti Vabariigi kestmist ja erapooletust, püüdis organiseerida Tallinna kaitset, kuid edutult. Punaarmee üksused jõudsid Tallinna 22. septembril. Lääne-Eesti saarestiku vallutamise järel novembri lõpuks oli kogu Eesti taas okupeeritud.[5][2]

Relvajõud[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti territooriumil osalesid sõjategevuses NSV Liidu Punaarmee ja sõjamerelaevastiku väekoondised: Leningradi rinde väeosad, Punalipuline Balti laevastik ning Lõuna-Eesti ja Läti aladel 3. Balti rinde väeosad.

Suursaksa Riigi relvajõududest osalesid sõjategevuses: Armeegrupp Nord (Armeegrupp Narwa, 18. armee, 16. armee).

Nõukogude sõjaajalooallikate alusel oli lahingutegevuses viis põhilist sõjalist operatsiooni:

Sõjategevuse kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2. veebruaril 2. löögiarmee sillapea loomine Narvas
  • 25. juuli Punaarmee Narva pealetung
    • 26. juuli – 10. august Sinimägede lahing
  • 10. august – 4. september Tartu pealetung
  • 11. september 1944 Saksa vägede taganemiskäsk
  • 14. september Tallinna pealetung
    • 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna
  • 28. septembril langes Punaarmee valdusse kogu Eesti mandriala
  • 30. septembril vallutas Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu
  • 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale
  • 25. novembril taandusid viimased Saksa väeosad Sõrve säärelt
  • 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare


Sõjategevus Virumaal[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude vägede Kingissepa–Gdovi operatsiooni ning Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris-veebruaris

Narva lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1944).
Lahingiskeem Narva ja Virumaa piirkonnas, 1944. aasta 10. veebruarist 23. aprillini

1944. aasta jaanuaris Leningradi ja Novgorodi alt alanud pealetungiga sundis Punaarmee Saksa väegrupi Nord taganema. Jaanuari lõpus jõudsid Punaarmee Leningradi rinde üksused Eesti piiridele.

Leningradi rinde üksused jõudsid 2. veebruaril Narva jõeni ja saatsid kohe oma eelosad üle jõe, moodustades sillapead Narva-Jõesuus, Riigikülas ja VaasaVepskülaSiivertsi piirkonnas. Narva-Jõesuust paiskasid kaitsel olnud väed Punaarmee üksused tagasi, kuid teised sillapead jäid püsima ning jõejoonel asuvad kaitsjad püüdsid ainult takistada nende laiendamist.

2. veebruaril tulid Nõukogude 8. armee esimesed osad Vääska kohal üle jõe, kus nende vastas oli üks rühm 29. Eesti Politseipataljonist. Varsti valgusid Punaarmee väeüksused sealt lõuna ja põhja poole. 29. Eesti Politseipataljon kandis suuri kaotusi, kadus juhtimine ja üksikud rühmad taandusid oma algatusel Auvere suunas. Suuremad Punaarmee väeüksused hakkasid üle jõe valguma Krivasoo kohal ning liikuma lääne ja põhja suunas.

20. Eesti SS-Diviis hävitas mitu päeva kestnud ründeheitlustes vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal ja tekitas talle suuri inimkaotusi. Nõukogude vasturünnakuid tagasi lüües purustati 14 tanki.

1. märtsil 1944 alustas Punaarmee Putki soos suurrünnakut. Lahingu esimeses osas õnnestus Punaarmeel läbi murda esimesed kaitseliinid ja kiiluda kaitsesse mitme kilomeetri sügavuselt. Läbimurde riivistamiseks paisati kõik Armeegrupil Narwa käepärast olnud väeosad nende hulgas ka Toila metsalaagris viibivad Rebase ja Soodeni juhitavad Eesti idapataljonid.

5. märtsil alustas 11. diviis koos Nordlandi diviisi osade toetusel vasturünnakut Putki suunas. Putkist idas rünnakul edu ei olnud, kuna raskel maastikul kadus side ründavate väeosade vahel ja diviis oli sunnitud kaitsele asuma koos Eesti pataljonidega. Rindejoon taastati kohas, kus see oli asunud enne 1. märtsi.

Kättemaksuna Riigiküla ja Siivertsi sillapeade likvideerimise eest hävitas Nõukogude lennuvägi ööl vastu 7. märtsi Narva linna. Väheste vaheaegadega kestsid lennurünnakud Narvale hommikuni. Järgmisel ööl algasid õhurünnakud uuesti.

8. märtsil toimusid õhurünnakud Jõhvile ja Tapale ning 9. märtsi ööl Tallinna märtsipommitamine, mis ligi kolmandiku Eesti pealinnast varemeteks muutis.

Meriküla dessant[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Meriküla dessant.

14. veebruaril toimus Punaarmee 260. merejalaväe brigaadi dessant Merikülasse, mis korraldati Krivasoo kotist Auverest põhja poole ründavate Punaarmee üksuste toetamiseks. Merejalaväe brigaadi ülesanne oli murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega ning läbi lõigata Narva jõe joonel võitlevate Saksa vägede taganemistee.

16. märtsil õnnestus Punaarmeel 45. Relva-SS Grenaderirügemendi II pataljoni positsioonidesse sisse murda. I pataljon ning 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa. Samuti ebaõnnestus Nõukogude tankirünnak Auveres, mis peatati Saksa Tiger-tankide poolt. Punaarmee üksused olid kandnud sedavõrd suuri kaotusi, et olid sunnitud pealetungi peatama.

Lõuna-Eestis aga jätkusid märtsis kohaliku tähtsusega lahingud (Puurmani lahing[7] jt).

See võimaldas Saksa väejuhatusel Narva all 1944. aasta märtsi lõpus algatus enda kätte haarata. 26. märtsil andsid neli saksa diviisi soomusmasinate toetusel löögi Auvere tugiala läänetipus paiknevale Punaarmee rünnakukiilule. 6. aprillil piirasid sakslased osa Punaarmee üksusi sisse. 19. aprillil paisati Saksa üksused tankide toetusel otsustavale rünnakule. Kevadine teedelagunemine oli aga soised alad muutnud soomusväeosadele läbipääsmatuks ning sakslastel ei õnnestunud edu saavutada. Sakslased kandsid tõsiseid kaotusi ning olid sunnitud rünnaku peatama.

Mai alguseks olid võitlevad pooled end Narva rindel välja kurnanud. Rinne jäi mitmeks kuuks rahulikuks.

Sinimägede lahingu skeem

Sinimägede lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sinimägede lahing., Tannenbergi liin

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed pärast tunniajalist turmtuld pealetungi Narva rindel. Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse lõuna pool Auveret. Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all.

Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 26. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedel. Eesti-Saksa väeosad paiknesid Narva–Tallinna maanteega risti üle maantee Mummassaare–Sooküla–Metsküla–Putki joonele.

26. juulist alates oli kogu Nõukogude armee Leningradi rinde löögijõud suunatud kolmele Sinimäe kõrgendikule. Juba teisel rünnakupäeval paisati võitlusse Eesti Diviisi osad. 29. juulil läks võitlusse 45. rügement ja üksikud kompaniid 46. rügemendist. Raskete kaotuste hinnaga suudeti Punaarmee pealetung peatada. Erinevatel andmetel kaotas Punaarmee Sinimägedes haavatute ja surnute näol 11 diviisi ja 2 brigaadi, 160 000 – 170 000 meest ning üle 200 tanki. Rünnakud kestsid kuni 12. augustini.

Sõjategevus Lõuna-Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu operatsioon., mille käigus nõukogude väed murdsid 10.–15. augustil Saksa vägede vastupanu Marienburgi liinil, 16.–27. augustil osutasid Saksa ja eestlaste väeosad vastupanu Tartu piirkonnas ning 27. augustist kuni 6. septembrini toimus Saksa ja eestlaste väeosade vastupealetung.

Tartu lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu lahing (1944)., Mehikoorma dessant, Kärevere lahing
Punaarmee Tartu pealetungioperatsiooni löögisuunad

Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal Saksa rindest läbi jõudes Pihkva-Ostrovi operatsiooni tulemusel, Optjoki jõePankjavitsaLaura joonele. 2. Löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele, kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.

Kuni 16. augustini, Mehikoorma dessandi päevani, ei olnud Tartu maakonna lõunaosas teisi väeosi peale rannakaitseüksuste, mis oleks võidud pealetungivatele Punaarmee vastu saata. Sellest päevast hakkas sinna saabuma väikesi eesti-saksa üksusi, mis alustasid võitlust ründavate Punaarmee väeüksustega.

Ajal, kui 5. Piirikaitse Rügemendi II pataljon võitles Mehikoormas maale tulnud Punaarmee väeüksustega, pidasid 1. Piirikaitserügement ja 94. Julgestusrügemendi pataljon kaitselahingut Võhandu jõe joonel. Kui 5. Piirikaitserügemendi II pataljon alustas taandumist Ahja jõe joonele, alustasid ka 1. Eesti Piirikaitserügement ja 94. rügemendi pataljon taandumist läbi metsade smale joonele.

Vahepeal olid Saksa väed suutnud organiseerida Väikese EmajõeKoiva jõe joonel kaitsepositsiooni. Eelpositsioon asus PukaSangasteKarulaVarstuAluliina järve joonel. 14. augustil jõudsid Punaarmee väeüksused lahinguta Antslasse. Sealt hakkas üks Punaarmee väekoondis liikuma Sangaste suunas sihiga vallutada Tõrva, kohtas aga 16. augustil Sangastes Saksa väeüksust, kes asusid vasturünnakule, piirasid sisse ühe Nõukogude diviisi ja lõid ülejäänud tagasi Antslasse. Punaarmee diviis oli juba hävitamisohus, kuid selle päästis Nõukogude 7. korpus, mis vabastas oma diviisi sakslaste piiramisrõngast ja lõi Saksa väed Sangastesse tagasi.

Võitlused Saksa vägede eelpositsioonil kestsid 28. augustini, mil Saksa väed tõmbusid tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese EmajõeKoiva jõe joonele. Punaarmee väeosade katsed Valga vallutamiseks kestsid 30. augustini. Neis kandis Nõukogude 321. diviis rünnakutes raskeid kaotusi ja loobus linna vallutamisest.

Laeva suunas ei arendanud Punaarmee väeüksused pealetungi, vaid liikusid edasi piki Emajõe kallast kirde suunas ja jõudsid 24. augustil Nõela külani. Tartumaa Omakaitse maleva uueks ülemaks määrati kolonel Jaan Unt, kes hakkas Omakaitse meestega organiseerima Voldi kaitset ja lõi tagasi punaväe eelosi, kes liikusid Voldi suunas, võttes lahingust isiklikult osa.

23. augustil sattusid Nõo kaitsjad piiramisrõngasse, ent Paul Venti juhitud võitlusgrupil õnnestus välja murda ja Tartu serval Tähtveres uutele positsioonidele asuda. Ööl vastu 25. augustit pommitasid Punaarmee üksused Tartut ja linnas puhkesid suured tulekahjud.

25. augustil, pärast Tamsa lahingut alustas Punaarmee rünnakut Tartule kolmes suunas. Venti võitlusgrupi kompaniid olid kokku sulanud paarikümnemehelisteks, sest alates võitlustest Elvas ei olnud nad täiendust ega puhkust saanud. Linnavõitluses kadus üldine juhtimine, iga kompanii või rühm võitles oma algatusel ja nii jäid Tartu sillad õhkimata, millest ründavad Punaarmee üksused üle tulid. Erilise sangarlikkusega kaitsesid 11. Ida-Preisi Diviisi osad Eesti Rahva Muuseumi Raadi mõisas, kuid ülemvõimu ees olid nad sunnitud taanduma Kilgi kõrtsi suunas koos Venti võitlusgrupiga. Punaarmee väed püüdsid Emajõge ületada ka linnast ida pool, kuid seal lõi Alfons Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud tagasi.

26. augustil tungis Punaarmee edasi, vallutades Maramaa ja püüdes ühineda üle Kärevere silla tulnud korpusega. Ida suunal tõrjus Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud.

28. augustil asusid Eesti Diviisi võitlusgrupid, “soomepoiste” pataljon (46. rügemendi 3. pataljon) Waffen-Haupsturmführer V. Pärlini juhtimisel, politseipataljonid ja Saksa väed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajõe põhjakallas Võrtsjärvest Jänese sillani venelastest vaba. Soomepoiste pataljon kaotas Pupatvere-Õvi all 34 meest langenutena ja 136 haavatutena, kuid täitis oma ülesande. Pataljoni autasustati korraga 44 Raudristiga.

Tartu tagasivallutamise operatsioon algas 4. septembril. 87. diviis tungis peale Tallinna maantee ja Vasula-Vahi suunas ühe soomuskompanii toetusel. Operatsioon arenes alguses edukalt – võeti tagasi Vahi Põllutöökool, Maramaa, Raadi vallamaja, kuid kõigist pingutustest hoolimata ei läinud korda punaseid Raadilt välja lüüa. 5. septembril peeti lahinguid ainult Raadi pärast. Major Friedrich Kurgi mehed jõudsid korduvalt Raadi pargi müürini, kuid olid sunnitud jällegi tagasi tõmbuma. Saksa Panter-tankid sõitsid linna sisse, kuid jalaväeosad ei pääsenud punaste tulest läbi.

Vahi põllutöökool käis neis lahinguis kaks korda käest kätte. Tartu sillapea suruti tunduvalt kokku ja punased olid kiilutud Tartu linna piiridesse.

Sõjategevus Valga- ja Viljandimaal[muuda | muuda lähteteksti]

11. septembri 1944 hommikul arutati Väegrupi Nord ülema kindralkolonel Schörneri palvel Eesti mahajätmise plaani ja võeti vastu otsus see kiiresti ellu viia. Samal päeval said vastavasisulise korralduse väegrupp Nord ja armeegrupp Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti, nende mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere ja Paide Pärnuni ja sealt edasi laevadega Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.

Riia operatsiooni käigus hõivasid Punaarmee väed 14.–23. septembril 1944 osa Valgamaast koos Valga linnaga, osa Viljandimaast ning suure osa Põhja-Lätist.

Next.svg Pikemalt artiklis Riia operatsioon.

14. septembril alustas Punaarmee suurrünnakut Väikesel Emajõel. Nende lähimad sihtpunktid olid Valga ja Tõrva, kaugemad aga Riia ja Pärnu. Vaatamata mitmekordsele vähemusele elavjõus, tankides ja lennuväes panid sakslased väga visalt vastu.

18. septembril määrati taganevate väeosade ülemaks major Harald Riipalu. Samal päeval said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel. Pärast kiireid ettevalmistusi alustati 19. septembri varahommikul taganemist Kurtnasse, kust liiguti edasi Jõuga suunas. 19. septembril jätsid Saksa väed maha Valga. Punaarmee vallutas Tõrva.

Tallinna hõivamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna hõivamine (1944)., Tallinn Teise maailmasõja ajal, Tallinna vabastamine, Löögiüksus Admiral Pitka

18. septembril nimetas presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset.

22. septembril hõivasid Nõukogude väed sakslastest mahajäetud Tallinna. Nõmmel ja Hiiul panid väikesed Eesti võitlusrühmad Punaarmee tankide edasitungi seisma, võimaldades tuhandetel põgenikel pääseda.

25. septembril hakkasid Pärnu-Mõisaküla-Tõrva rindel asunud Saksa väed taanduma Lemsalu suunas ning 28. septembril oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala.

Lahingud Lääne-Eesti saartel[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Muhu dessant., Tehumardi öölahing, Vintri dessant

29.–30. septembril hõivas 8. Eesti Laskurkorpuse dessant Muhu, kus ei olnud suuremaid Saksa üksusi. Sakslased taandusid Muhust ja lasid Väinatammi osaliselt õhku. 2. oktoobril alustas Punaarmee rünnakut Hiiumaale. Saksa üksused taandusid Kassarile, kust ööl vastu 3. oktoobrit kõik üksused ja tehnika Saaremaale evakueeriti.

Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt 25. novembril. 19. detsembril vallutas Punaarmee Ruhnu saare.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". peatükis Toomas Hiio, Meelis Maripuu & Indrek Paavle. Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. pp. 1035–1094. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak. 
  3. Hannes Walter. "Estonia in World War II". Mississippi: Historical Text Archive. 
  4. F. I. Paulman (1980). "Начало освобождения Советской Эстонии". От Нарвы до Сырве. Tallinn: Eesti Raamat. pp. 7–119. 
  5. 5,0 5,1 "Saksa okupatsioon (1941–44)". Eesti. Üld. 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. pp. 312–315. 
  6. Arved Kalvo. Nemad vabastasid Lõuna-Eesti. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1972, lk 6.
  7. Puurmanis peeti 67 aasta eest verine lahing, Vooremaa.ee, 26.03.2011.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]