Narva lahing (1918)

Allikas: Vikipeedia
Narva lahing (1918)
Osa Eesti Vabadussõjast
Joala lahing 2.jpg

Eesti-Saksa väesalga rünnak 2. Viljandi kütipolgu ahelikule Joala väljal.
Toimumisaeg 28. november 1918
Toimumiskoht Narva, Eesti
Tulemus Narva piirkonna hõivamine Punaarmee poolt
Osalised
Eesti Eesti
Saksa Keisririik Saksa Keisririik
Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Karl Parts Nõukogude Venemaa N. Ivanov[1]
Jõudude suurus
Saksa 405. jalaväerügement
Eesti rahvaväe 4. Jalaväepolk
Nõukogude Punaarmee Põhjarinde
7. armee 6. Kütidiviisi
46. Kütipolk, 54. Kütipolk
I lahing 22. novembril
II lahing 28. novembril 1918

Narva lahing toimus 28. novembril 1918 Narva linna juures sellest lahkuvate Saksa väeüksuste, Eesti 4. polgu ja Nõukogude Venemaa Punaarmee, sealhulgas selle koosseisus olnud Eesti kütivägede vahel, millega algas Eesti Vabadussõda.

Lahingu käigus vallutas Punaarmee Narva ja Jaanilinna. Lahingule eelnes 22. novembril 1918 toiminud katse linn vallutada, mis linnas olevate Saksa vägede poolt tagasi löödi.

Next.svg Pikemalt artiklis Viru rinne.

Olukord rindel[muuda | muuda lähteteksti]

28. oktoobril 1918 algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused, mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. 15. novembril läks Narvas võim Saksa soldatite nõukogu – Soldatenrati kätte.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese katse Narvat vallutada pani Punaarmee toime juba 22. novembril 1918,

„,,PoliitiIine olukord nõuab, et meie väed kohe vallutaksid Narva ja Pihkva. Saabunud teadetel on sakslased evakueerumas, kuid samal ajal organiseeritakse valgekaartlaste salku. Narva on tugevasti kindlustatud. On olemas traattõkked elektrivooluga. Positsioonidel seisavad neli patareid, helgiviskajad ja kuulipildujad.

Kästakse:

1. Jamburgi salk: 46. kütipolk, Viljandi eesti polk, meremeeste salk, 2 patareid, 2 eskadroni, 2 soomusautot — kokku 2200 meest — ja

2. Oudova salk: 3 roodu — 520 meest — 22. novembril kell 0500 üle piiri minna. Narva ära võtta ja eelväe osad asetada Narva-Jõesuu, Utria, Auvere jaama, Kulgu joonele.

3. Reserv: 54. polk, 47. polk (I pataljon), soomusrong, 2 eskadroni — kokku 685 meest — jääda Jamburgi ja olla täieliselt lahinguvalmis.

Peale Narva võtmist suurtükiväge mitte Narva linna sisse viia, vaid sisse võtta positsioonid Narva jõe idakaldal Jamburgi salga ülema näpunäidete järgi."

21. november 1918“

Johannes Käspert „Proletaarne revolutsioon Eestis” 1928, nr. 6 lk. 10.


Kulgu lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Narva jõe idakaldal asusid suunas Narva pealetungile Nõukogude Venemaa punakaardi 46. ja 47. kütipolk ja 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu 1. pataljoni (formeeritud Jamburgis septembris 1918, ülem Eduard Teiter) allüksused. Pealetungi toetasid 1–2 patareid (1. Eesti kommunistlik raskepatarei), mis avasid tule Narva linna pihta kell 7.30. Punaarmee väeosade pealetungi suund oli Jamburgi-Narva kivitee.

Jalaväe ahelikud liikusid linna poole mõlemal pool teed. Sakslased juhtisid oma suurtükitule Nõukogude patarei pihta, jalaväeosi lasid nad tulla traattõkete lähedusse ja siis avati nende pihta läheda maa peal tugeva kuulipilduja- ja suurtükitule. Ägedam laskmine oli käimas kella 8 ja 10 vahel.

Sakslased korraldasid vasturünnaku ja venelased löödi põgenema. Venelased kaotasid selles lahingus surnutena ja haavatutena ca 200 meest. Sakslased võtsid vangi 25 venelast (nende hulgas 1 sõduririides naise) ja said saagiks 4 raskekuulipildujat. Lahing lõppes kella 11 paiku. Eesti Rahvaväe üksused ei võtnud sellest lahingust osa.

Kulgu lahingus hukkus 80 peamiselt Viljandi kütipolgu ridades sõdinud meest, kes maeti hiljem linnasurnuaeda.[2]

Pärast ebaõnnestunud pealetungi loobusid 46. ja 47. polgu sõdurid sõdimast ja taandusid Jamburgi poole, kus nad enamlaste mõju all olevate katteväeosade poolt tulevahetuses laiali aeti ning mässu juhid hukati.[3]

27. novembril 1918 esitas Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee Narvas asuvatele Saksa vägedele ja linna elanikele ultimaatumi:

„Narva linna sõjaväelise ja tsiviilvõimude esindajatele, Saksa Sõdurite Saadikute Nõukogule, Saksa ülemjuhatusele ja kogu Narva linna elenikkonnale

27. november 1918. aasta Jamburgi linn

22. novembril k.a., kui Eestimaale naasevate emigrantide – tööliste ja talupoegade salk lähenes Narvale, võeti neid vastu suurtükkide, kuulipildujate- ja relvade tulega. Samal päeval saadi Saksa Soldatide Saadikute Narva Nõukogu poolt kirjalik teatis, selle kohta, et saksa sõdurid lahkuvad lähipäevil Narvast, andes üle linna kaitse kohalikele elanikele.

Emigrantide salgale saabus appi Vene SFNV Punaarmee regulaaramee salk. Meie eesmärk peab olema teada kõigile: talupoegade ja linnakehvikute võimu taastamine Eestimaal. Me saime andmeid selle kohta, et Narva linna valitsejad, saades teada meie linna saabumisest soovivad õhkida sillad ja hävitada ehitisi. Selle kohta teatab «Sõjanõukogu», kes on võtnud endale salga juhtimise: kellegi ei ole õigust osutada meile relvastatud vastupanu ja hävitada ehitisi, mis on loodud töölisklassi kolossaalse töö tulemusena.

Narva linna sildade rikkumine on hukatuslik Narva linnale. Narva linna täitevkomitee relvastatud jõud ja nõukogude asutused jätsid ka 3—4. märtsil öösel linna maha, pärast päeval vaenlasele vastupanu osutamist, selleks, et vältida Narva linna vaenlase poolt kahjustamist: sillad ja ehitised jäeti maha tervena, ilma neile kahju tegemata.

Kõigi rahvaste imperialistlik sõda on lõppenud, kuid jätkub kodusõda — töölisklassi sõda tema rõhujatega. Me kuulutame, et nõukogude võim Eestimaal taastatakse, isegi kui selleks tuleb valada verd — seepärast kuulutame: olge mõistlikud ja andke meile võimalus hõivata linn ilma verevalamise ja purustusteta. Me ei nõua, et meid võetakse vastu lillede ja muusikaga, nagu võtsite te vastu 4. märtsil Eestimaa proletariaadi orjastajaid, kuna meid võtab vastu vaimustusega kogu töölisklass, kuid nõuame takistamatud pääsu linna meie salkadele ja sildade ja ehituste terviklikkust…

Mingit verevalamist saksa soldatitega me ei soovi ja garanteerime neile vaba lahkumise kodumaale. Me eeldame, et Saksa soldatid ja Narva Soldatide Saadikute Nõukogu võtavad eeltoodu teadmiseks ja täidavad Berliini Tööliste ja Soldatite Nõukogu 22. novembri pleenumi otsust ja väldivad verevalamist.

Sõjanõukogu liikmed (allkirjad)
Eestimaa Revolutsioonilise komitee esindaja (allkiri)“

[4]

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 22. novembri lahingut arvestas 405. Saksa Landwehri rügemendi ülem punaarmeelaste uue pealetungi võimalusega ning asetati alaline Saksa vaatluspost Narva kindluse Hermani torni, kuna lennukite abil tehti pidevat luuret Jamburgi ja Oudova maanteede suunas.

27. novembril pärast lõunat tutvustas eesliinil seisva 405. Saksa Landwehri rügemendi 2. kompanii ülem eesti ohvitsere kaitsesüsteemiga Jaanilinna ees. Õpetati eesti ohvitsere käsitama sakslased poolt samal päeval üle antud kuulipildujad ja miinipildujad. Õhtul pandi saksa vahipostide kõrvale välja ka eesti vahipostid. 27. novembril Saksa väeosad said käsu olla valmis Narvast lahkuma kahe tunni jooksul pärast käsu saabumiat. Sakslased pidid jätma Narva järelkaitseosad, kuni Narva rajoonist on lahkunud kõik Saksa väed ja asutised.

Parema tiiva kindlustamiseks saadeti sama päeva õhtul kell 21.00 Kulgu rajooni 4. jalaväepolgu II pataljoni ülem koos 80 mehega ja ühe raskekuulipildujaga. Salga ülesandeks oli valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käär 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Plüssa suudme vastas). Kokku Narva jõe joonel: eestlasi – 1000 meest 7 kuulipildujaga ja ilma suurtükkideta, sakslasi – umbes 1800 meest 63 kuulipildujaga, 12 miinipildujaga ja 8 suurtükiga. Narva kaitseks oli ehitatud Narva jõe idakaldale kaitsepositsioon, mille ankruks oli Keldrimäe. Selle ette ehitati kaitsekraave ja punkreid, ning vooluga laetud traattõke, mis kaitses Narvat laia kaarena 5 km ulatuses.

Narvas oli 1918. aasta novembriks formeeritud üks Eesti väeosa, 4. jalaväepolk, koosseisus 350 relvastatud Virumaa meest, aga rindel püsis veel kaks juhatust, eestlaste ja sakslaste oma.

Alates 26. novembrist võttis eesti väeosa mehed järk-järgult üle sakslaste Keldrimäe positsioonid. Keldrimäe kaitsjatele tungis Peterburi maanteed pidi peale 2800 punaväelast.

Keldrimäe lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Lahing, milles figureerib Keldrimäe seljandik esimese lahingupaigana Vabadussõjas, arenes ägedaks 28. novembri hommikul pärast pikka vene kahurituld, kell 5.30 avasid Punaarmee suurtükid Narva pihta ägeda suurtükitule, tulistamise objektideks olid Narva linn, Jaanilinn, surnuaed Keldrimäel ja Keldrimägi. Patareid tulistasid Žoržino (Novaja) ja Zaretšje külade suunast (Jamburgi kivitee rajoonis). Suurtükitule tulemusel süttisid Jaanilinnas mõned majad, suurtükituli on sihitud peaasjalikult linnale, kuna kaevikud Jaanilinna idaserval jäivad tulest puutumata. Kell 6.30 ilmus silmapiirile vaenlase jalavägi. Ahelikud lähenevad linnale peamiselt Jamburgi kivitee suunas, mõlemal pool kiviteed. Raudtee juures venelaste jalaväeosad ilmuvad metsatuka lääneservale, mis Jaanilinnast ligi 1200 meetrit idas, kuid jalaväe kallaletung löödi kella 8-ks kuulipilduja- ja suurtükitulega tagasi, pärastlõunaks olid tagasi löödud kõik enamlaste rünnakud Keldrimäele. Siis alustasid Saksa väeüksused tagasitõmbumist Keldrimäe kaevikutest. Ka eestlastele anti korraldus taganeda. Sakslased õhkisid jõe sillad kell 15.30. Keldrimäe oli täitnud oma rolli[5].

Joala lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Joala lahing.
Eesti-Saksa väesalga rünnak 2. Viljandi kütipolgu ahelikule Joala väljal.

Ööl vastu 28. novembrit ületas 2. Viljandi kommunistlik kütipolk Narva jõe ja asus selle läänekaldal pealetungile – eesmärgiga vallutada Narva linn edelast. Hommikul kella 9 paiku ründas kütipolk ootamatult selja tagant sakslaste suurtükipatareid. Samal ajal liikus teine osa polgust Soldina jaama suunas, eesmärgiga purustada Narva seljataguses raudtee ja telegraafi-sideliinid. Selle manöövri tagajärjel kujunes olukord Joala väljal kella 10 ja 11 vahel kaitsjatele vägagi raskeks.

Olukorra päästis eestlaste ja sakslaste algatusrohke tegevus: osavalt suunati üks grupp mehi kuulipildujatega Joala metsast väljuva vaenlase aheliku tiivale; samal ajal pöördus Saksa suurtükipatarei ümber ning asus vastast hävitama läheda maa pealt kartetšitulega. Enamlased kandsid väga raskeid kaotusi. Ainuüksi surnutena jäi lahinguväljale 94 meest. Lahingus langes ka Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees Jaan Sihver. Kaotuste tagajärjel jooksis 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk kiiresti tuldud teed tagasi ning kell 11.30 oli seisukord Joala väljal ja kogu Narvas jälle täiesti kindel[6].

Kella 11 paiku tegid Punaarmee väeosad ettevalmistusi ka Narva jõe ületamiseks paatidega Popovka küla kohal. Endise piiritusevabriku hoonetes asuvunud sakslaste salk koos eestlastest kaitseliitlastega (Narva kooliõpilased) asus kaitsele Narva jõe läänekaldale Popovka küla vastas. Rahvaväljaku rajoonis tulepositsioonil seisnud Saksa kergepatareist poolt rünnakuettevalmistusi tegevate punaväelaste seas lõhkesid esimesed Saksa mürsud Narva jõe idakaldal, Popovka küla kohal parajasti siis, kui kaks paaditäit venelasi on hakanud Siiversti poole sõudma. Patarei tabava tule all vaenlase ületulekukatse nurjus ja jalavägi jooksis jõe idakaldal Popovka juures laiali.

Karlova kohale ilmus Punaarmee soomusrong, kes oma suurtükitulega lahingust osa võtab, tulistades Narva raudteejaama piirkonda. Satub aga varsti Saksa patarei tule alla ja kaob Sala jaama sihis. Lahing Jaanilinna ees rauges lõplikult kella 12-ks, vaenlane oli igal pool tagasi löödud.


Dessant Narva-Jõesuus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Советско-эстонская война 1918 – 1920 гг. Hronos
  2. Эстляндская трудовая коммуна
  3. Leets, G (1933). Kuidas algas Vabadussõda 15 aasta eest: Narva lahing 28. novembril 1918. Narva: Põhja Eesti
  4. ЛОВА, ф 177, ев !, д !, лл 46, 47
  5. Kall, R: Ajalugu kordub Narva sõjaväljadel. Eesti Elu, 15. veebruar 2008
  6. Vabadussõja Ajaloo Komitee (1937/1996). Eesti Vabadussõda 1918–1920. 1. Tallinn: Mats, lk 222–225

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]