Mõõk

Keskaegsed mõõgad

Mõõk on ühe- või kaheteraline löögi- ja torkerelv, mida kasutati tavaliselt lähivõitluses. Tänapäeval on mõõgad kasutusel enamasti tseremoniaal- ja sportrelvadena.

Ehitus

Mõõga määratlus sõltub kõnealusest ajast ja kohast. Kõige kitsamas tähenduses koosneb mõõk mõõgaterast ja käepidemest, millele enamasti (kuid mitte alati) lisandub käekaitse. Mõõgal võib olla üks või kaks lõiketera, ehkki torkemõõkadel võib terav olla ka üksnes mõõgaots. Teisalt on kasutatud ka nüri otsaga raiemõõku. Mõõgatera võib olla sirge või kõver, selle pikkus võib ulatuda mõnekümnest sentimeetrist kahe meetrini. Üheteralistel kõveratel mõõkadel võib lõiketera jääda nii kaare siseküljele (makhaira) kui ka välisküljele (saabel, khopesh).

Mõõga käepide ja käekaitse

Liigitus

Ühe käega hoitavaid mõõku nimetatakse ühekäemõõkadeks, kahes käes hoitavaid suuremaid mõõku kahekäemõõkadeks. Lisaks on tarvitatud ka pooleteisekäemõõku ehk värdmõõku (inglise bastard sword), mida saab hoida mõlemal viisil.

Tavaliselt kantakse mõõka ohutuse huvides ja nüristumise vältimiseks mõõgatupes, mis ripub mõõgavöö abil enamasti puusal, harvem seljas. Tavapärasest nürimaid kahekäemõõku on kantud ka õlal ilma tupeta.

Mõõkade kasutuspõhimõtted on jäänud sajandite vältel üldiselt samaks, kuid kuna mõõkade kuju ja eesmärk on muutunud, erinevad võitlustehnikad suurel määral. Võitluses võidakse kasutada üht või kaht mõõka, mõõka ja kilpi, mõõka ja pistoda või muid kombinatsioone.

Kaheteralise mõõga käepide

Mõõku on valmistatud paljudest materjalidest: puust, luust, pronksist, rauast, terasest jms. Asteekide macahuitl oli tehtud põhiliselt puust, kuid selle terad olid obsidiaanist. Harjutusmõõku tehakse tavaliselt puust või bambusest, uuemal ajal ka plastmassist.

Mõõkade liigitustest on tuntumad Oakeshotti ja Petersoni tüpoloogiad.

Mitmesuguseid mõõga käepideme nuppe

Ajalugu

Ajalooliselt on mõõk olnud kõrge prestiižiga relv, mida paljudes ühiskondades on lubatud kanda vaid kindlal ühiskonnaklassil (Euroopas enamasti aadlil). Seepärast on mõõgast mitmel pool kujunenud sõjapidamise või riigivõimu sümbol. Mõõkade tähtsust ja nende kandjate rikkust näitab seegi, et ajaloos, mütoloogias ja kirjanduses on paljudele mõõkadele antud nimed. Euroopa mütoloogias üks tuntumaid on kuningas Arthuri mõõk Excalibur.

Mõõgad kujunesid välja pronksiajal, kui pistodad ja võitlusnoad muutusid pikemateks. Vanimad leitud mõõgad pärinevad umbkaudu 1600. aastast eKr. Rauaaja mõõgad olid suhteliselt lühikesed ja käekaitseta. Hilis-Rooma sõjaväes kasutatud ühekäemõõgast spathast arenes keskaegne Euroopa mõõk, millest kõrgkeskajal sai klassikaline käekaitsega rüütlimõõk. Uusaja alguses võeti tarvitusele kergem vehklemismõõk rapiir, ehkki 16. sajandil kasutati Saksa landsknecht'ide seas laialdaselt ka kahekäemõõku nagu Zweihänder. 19. sajandi lõpuks taandusid mõõgad sport- ja tseremoniaalrelvadeks.

Tsiviilfunktsioonid

Prantsuse timukamõõk 16. sajandist. Selle tera kaunistavad õigusemõistmise sümbolid: ratas ja võllas.

Kirve kõrval on mõõk on üks kahest klassikalisest timukarelvast. Ehkki enamikus tänapäeva riikides, kus on säilinud surmanuhtlus, ei viida seda enam täide pea mõõgaga maharaiumise abil, on timukamõõk endiselt tarvitusel näiteks Saudi Araabias.

Mõõgaks on peetud ka matšeetet, mis on eelkõige tarbeese: lühike üheteraline mõõk, mida kasutatakse paksu taimestiku raiumiseks, et endale džunglis teed teha. See sarnaneb eesti kiinile. Mitmed mõõgatüübid ongi arenenud tööriistadest.

Spordis kasutatakse mõõku peamiselt vehklemises ja kendos. Vehklemismõõkadega harrastatakse ka akadeemilist vehklemist ja ajaloolist mõõgavõitlust.

USA Mereväeakadeemia mitšmanid harjutavad paraadiks.

Tseremoniaalmõõku kantakse sageli sõjaväes, eriti ohvitseride paraadmundri juures, samuti auvahtkondades. Sageli on tseremoniaalrelvad kaunistatud väärismetallide ja vääriskividega, mistõttu need on tasakaalustamata ega sobi tegelikuks võitluseks. Tseremoniaalmõõku on tarvitatud ka õigusemõistmise sümbolina.

Osmani sultanite mõõgad Topkapi palees Istanbulis.

Riigimõõku kandsid traditsiooniliselt monarhid (näiteks Püha Rooma Keisririigi Reichsschwert ja Poola Kuningriigi Szczerbiec). Mõõk sümboliseeris monarhi õigust ja võimet kasutada riigi jõudu selle vaenlaste vastu ning kohustust hoida alal korda ja rahu. Tihti kasutati riigimõõku kroonimistseremooniatel. Tänapäeval esineb riigimõõku ka vabariikides, näiteks USA Lõuna-Carolina osariigi senatis.

Saudi Araabia lipp 1938-1973.

Tänu pikale ajaloole on mõõgad levinud heraldikas. Neid võib leida paljude riikide lippudelt (näiteks Saudi Araabia) ja vappidelt.

Islami meestenimedest on populaarsed Saif ('Mõõk') ja Saif al Din ('Usu Mõõk').

Vaata ka

• Mõõgavõitlus

Välislingid

• The Oakeshott Institute