Läti ajalugu

Läti ajalugu on ülevaade tänapäeva Läti territooriumil toimunud ajaloolistest sündmustest.

Esiaeg

Pikemalt artiklis Läti esiaeg

Läti territooriumile tekkis asustus 9000 aastat eKr. Umbes 3000 eKr asusid Läänemere kallastele elama soome-ugri hõimud, soomlaste, eestlaste ja liivlaste esivanemad.

Umbes 2000 eKr asusid Läänemere idakallastele elama Balti hõimud, leedulaste ja lätlaste esivanemad. Balti hõimudel kujunesid välja kaubateed Rooma ja Bütsantsiga. Enamasti müüsid baltlased kohalikku merevaiku metallide vastu (vt Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni).

Viikingiajal (800–1150) oli Ojamaa saar vahepunkt kaugkaubanduses ida ja lääne vahel. Ojamaalased rajasid ka asulaid Läänemere lõunakaldal Kuramaal, Grobiņa kohal asus skandinaavia päritolu rahva koloonia. Ühes sealsest kolmest muinaskalmest olid surnud maetud analoogselt Mälareni oru kalmetega; ülejäänud kaks olid Gotlandi asukad.^[1] Skandinaavlaste kontrolli alla jäi piirkond kuni 9. sajandi keskpaigani.

Umbes 900 aastat pKr asustasid tänapäeva Läti territooriumi neli praeguseks välja surnud rahvast: kuralased, latgalid, seelid, semgalid ning ka soome-ugri keelt kõnelevad liivlased, kellest aja jooksul kujunes lätlaste rahvus.

Vanaaeg

Pikemalt artiklis Läti vanaaeg

Läti ajaloos dateeritakse noorem rauaaeg aastatesse 800–1200, sellest ajast on ajalooallikateks arheoloogilised materjalid, aga leidub ka kirjalikke allikaid, nagu Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanem riimkroonika. Piirkonnas asunud Balti hõimude asuala suurenes sel ajal Põhja-Lätis, kus imbuti üha kaugemale liivi-eesti päritoluga asustuse alale. Ida poolt aga taganesid Läti elanikud idaslaavlaste ekspansiooni eest. Läti elanike koguarvuks muinasaja lõpul on hinnatud 110 000 – 150 000, seega umbes sama palju kui Eestis.^[2] Ühtset riiki Läti territooriumil ei olnud veel tekkinud, maa-ala asustasid eri hõimud (kuralased, liivlased, semgalid, latgalid ja seelid). Muinasaja lõpul eksisteerisid juba Latgale, Jersika ja Koknese vürstiriigid, lisaks neile olid Tālava ja Atzele maakonnad; puudus aga kõiki latgaleid ühendav riiklik moodustis.

Kuršid

Kuršid asustasid alasid Loode-Leedus ja Edela-Lätis, nende tähtsaimaks keskuseks on nooremal rauaajal peetud Talsit (vt Talsi linnamägi ja Talsi linnus, mis püsis kasutusel kuni 14. sajandini), mis paiknes nende asuala põhjaosas, vastu piiri Kuramaa liivlastega.

Pikemalt artiklis Kuramaa', Kuršid
Liivlased

Liivlased elasid tänapäeva Vidzeme lääneosas Metsepoles, Salatsi jõe ümbruses; Koiva alamjooksul (Koiva liivlased), Krimulda, Sigulda ja Turaida (vt Kaupo) piirkonnas; Väina alamjooksul (Väina liivlased), Väinajõe paremkaldal, kohati ka vasakkaldalt Koknese ja Aizkraukle juurest tänapäeva Riiani ja Kuramaa põhjaosas (Kuramaa liivlased). Liivlaste tuntuim keskus oli Daugmale Väina alamjooksul, 12. sajandi keskel Daugmale kompleks hävitati ning selle asemel kujunes uus keskus, mis koosnes neljast külast (Holm e Mārtiņsala, Salaspils, Rausi ja Vampeniesi).

Pikemalt artiklis Liivlased', Koiva liivlased, Väina liivlased, Kuramaa liivlased

Semgalid

Semgalid asustasid tänapäeva Läti lõunaosas (Lielupe jõe ja Liivi lahe ääres) ning Põhja-Leedus. Semgalite tähtsamad linnused olid Mežotne linnus, mis asus Lielupe jõe vasakkaldal ning mille ümber asus avaasula ja linnusest 100 m kaugusel Vīnakalnsi linnamägi, ning Tērvete muinaslinnus Tērvete jõe kaldal, millest 200 m kaugusel teisel pool jõge asuv teinegi linnamägi – Klosterkalnsi linnamägi.

Pikemalt artiklis Zemgale', Semgalid
Latgalid

Latgalid asustasid tänapäeva Läti idaosas Latgale piirkonna, latgalite linnustest on teada Asote, Dignāja ja Jersika linnus, mis asuvad teineteise vastas Väina ääres. Jersika linnus oli tugevasti kindlustatud ja tihedasti hoonestatud ning selle ümber laius 15 ha suurune avaasula. Jersika vürstiriik koosnes üheksast linnusepiirkonnast, mille valitsejatest on Henriku Liivimaa kroonikas nimetatud kuningas (rex) Visvald, Koknese valitsejat kuningas ja ka väikekuningas (regulus) Vetseket, Tālava valitsejat vanem (senior) Talivaldi. Peale Väina ääres asunud linnuste omas tähtsust latgalite Āraiši järvelinnus, mis asus Cēsise (eestipäraselt Võnnu) lähedal latgali-liivi piirivöötmes.

Pikemalt artiklis Latgale', Latgalid
Seelid

Seelid, kes on aja jooksul assimileerunud latgalitega, asustasid Väina jõe vasakkaldal Augszeme. Seelide linnustest on teada Sēlpilsi linnus, mille asustusjäljed olid perioodil 6. kuni 11.–12. sajandini.

Pikemalt artiklis Sēlija', Seelid

Keskaeg

Pikemalt artiklis Läti keskaeg

Kristlus levis Lätisse kahest suunast, lääne poolt, s.o Skandinaaviast (Taanist) Kuramaale katoliku usk ja Kiievi-Venemaalt Latgalliasse vene ortodoksi õigeusk. Kohalikel rahvastel oli ka varasemaid rahumeelseid kogemusi välismaailmaga, 12. sajandil aga saatis Rooma-katoliku kiriku pea Rooma paavst Liivimaale esimesed misjonärid. Misjonärid tulid rahuga pakkuma rahvale usuvahetust, kuid ristiusk ei leidnud laia kõlapinda ning kohalikud hõimud olid tugevalt ristiusustamise vastu.

Liivimaa ristisõda

Kohalikud hõimud olid tugevalt ristiusustamise vastu, sest see seadis neile nõudmised anda kirikule ja kirikuteenistujatele koormisi (kümnis). Rahva alistamiseks saadeti Liivimaale relvastatud jõud, kelle abiga sunniti neid laskma end ristida.

Pikemalt artiklis Liivi ristisõda, Meinhard, Albert (Riia piiskop), Liivlased#Liivimaa ristisõda

1201. aastal asutas Riia piiskop Albert liivlaste küla lähedale Ridzene ja Daugava jõe ühinemiskohale Riia linna, millest sai 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordu ja hiljem Liivimaa ordu keskus.

Riia linn

Albert, senine Bremeni toomhärra, sai ristisõdijate kasutamiseks lisaks paavstile Saksa-Rooma riigi keisri Philippi toetuse. 1200. aastal saabus ta 23 laevaga Liivimaale, kus sundis liivlased endaga rahu sõlmima ja talle pantvange andma. Samal aastal määrati kindlaks ka linna rajamise koht Riia jõe suubumiskohas Daugavasse. Alberti juhtimisel alustati linna ehitamist 1201. aasta suvel.^[3] Ta andis ühe kolmandiku sellest 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordule tänuks abi eest piiskopivõimu kaitsel ja liivlaste selle maaosa vallutamise eest, kuhu linn rajati. Kuna Liivimaa piiskopil ei olnud ilmalikku võimu, korraldasid elu linnas Mõõgavendade ordu ja hiljem auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad. Linn asetses Daugava jõe paremal kaldal, Daugava jõe suudmesse aga rajati kindlustatud tänapäevaks Riia linnaga liidetud Daugavgrīva asula, kus tegutsesid Dünaburgi klooster ja Dünamünde komtuur.

Pikemalt artiklis Riia ajalugu,

Mõõgavendade ordu

1202. aastal moodustas preester Theoderich (mõningatel andmetel hoopis Riia piiskop Albert) Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Ordut hakati kutsuma ordu vapil ja orduvendade mantlil oleva mõõga kujutise järgi Mõõgavendade orduks. Ordu loodi ametlikult selleks, et kaitsta Riia piiskopkonda ja selle kristlasi, kuid reaalselt hakati seda kasutama ka Liivimaa alistamiseks, mis tavaliste ristisõdijate hooajaliste tulekute ja minekute tõttu oli olnud küllaltki vaevaline. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal ja ordu allutati piiskop Albertile.^[4] 1207. aastal piiskop Albertiga sõlmitud lepingu järgi sai ordu ⅓ vallutatud maadest.^[5] Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat.

Pikemalt artiklis Mõõgavendade ordu, Saksa ordu, Liivimaa ordu, Läti linnuste loend#Ordulinnused

Liivimaa ordu Komtuurkonnad Läti alal: Kuldīga komtuurkond, Aluliina komtuurkond, Dünaburgi komtuurkond, Dobele komtuurkond, Vindavi komtuurkond, Võnnu komtuurkond, Aizkraukle komtuurkond, Dünamünde komtuurkond, Miitavi komtuurkond, Riia komtuurkond, Sigulda komtuurkond

Riia (pea)piiskopkond

Pärast liivlaste väe üle võidu saamist 1198. aastal toimunud lahingus nõustusid Holmi ja Üksküla liivlased enda ristimisega ja võtsid piiskopi preestrid oma linnustesse ning kohustusid neid üleval pidama. 1201. aastal alustas Albert Riia linna rajamist. Järgmisel aastal viis ta piiskopkonna keskuse Ükskülast üle Riiga.^[6]^[7]

Suuresti Mõõgavendade ordu, kellele anti ilmalik võim ⅓ valduste üle, ning ristisõdijate toel õnnestus Albertil 1206. aastal endale allutada kõik Liivimaa liivlaste alad (Väina liivlased, Turaida, Metsapoole, Idumea) ja võndlased. 1208. aastal otsustasid end tema võimu alla anda Ümera piirkonna latgalid, 1209. aastal sundis ta Jersika vürsti Vissevalde oma vasalliks hakkama. 1224. aastal võeti lõplikult võim üle kogu Tālavas.^[8] Juba piiskop Albert oli püüdnud saada peapiiskopiks, kuid ei olnud suutnud oma tahet Rooma paavsti juures läbi suruda, siiski oli Riia piiskopil tunduvalt suurem võim kui teistel toonastel Liivimaa piiskoppidel: talle oli antud õigus uusi piiskopkondi rajada ja ka piiskoppe ametisse nimetada. Uued piiskopkonnad, nagu ka Riia oma, allusid otse paavstile. Kuid Alberti varasem soosija Hamburg-Bremeni peapiiskop püüdis Riia piiskoppi oma ülemvõimu alla saada ja seetõttu oli eraldi peapiiskopkonna loomine kohalike kirikutegelaste meelest hädavajalik. 1251. aastal määras paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks (Liivi- ja Preisimaa peapiiskopiks oli ta määratud juba varem, 1245. aastal). Esialgu plaanis Albert rajada peapiiskopkonna residentsi Preisimaale, kuid Saksa ordu vastuseisu tõttu pidi ta sellest mõttest loobuma ja leppima Riiaga. 1253. aastal, kui senine Riia piiskop Nikolaus von Nauen suri, sai Albert Suerbeer lõpuks Riiga asuda ning ühendas Riia piiskopi ja peapiiskopi ameti. Alates 1255. aastast kandis Suerbeer ametlikult Riia peapiiskopi nime.

Pikemalt artiklis Riia piiskopkond, Kuramaa piiskopkond, Semgallia piiskopkond, Läti linnuste loend#Piiskopilinnused

Pikemalt artiklis Läti linnuste loend

Läti alade vallutamine

1206. aastal ehitati Võnnu ordulinnus. Looduslikult soodsas paigas asuv Võnnu kivilinnus oli algusest peale Mõõgavendade ordu, hiljem Liivimaa ordu tähtsamaid linnuseid. 13.–15. sajandil valitsesid linnuses komtuurid ja foogtid. 1207. aastal alistati lõplikult liivlased ja nad ristiti. Aastatel 1206–1224 alistati latgalid ja 1208. aastal seelid.

Pikemalt artiklis Kuramaa, Kuralased#Liivimaa ristisõda (1210–1267), Semgalid#Liivimaa ristisõda, Latgalid#Liivimaa ristisõda

Pikemalt artiklis Kurzeme, Latgale, Zemgale, Vidzeme, Sēlija

13. sajandil vallutas Saksa ordu kogu tänapäeva Läti territooriumi ning Läti ja Eesti alad kujunesid Vana-Liivimaa eri valitsusvormidega Rooma katoliku kiriku paavsti ja Saksa-Rooma keisri vasallide konföderatsiooniks. Lõplikult kujunesid Vana-Liivimaa piirid välja sajandi lõpuks, mil kõik balti hõimud peale leedulaste olid ristisõdijatel alistatud.

Pikemalt artiklis Liivimaa vanem riimkroonika

Vana-Liivimaa

Vana-Liivimaa jagunes mitmeks eraldi seisvaks valduseks. 13. sajandi keskpaigast kuulus Vana-Liivimaa koosseisu Läti aladest Saksa ordu Liivimaa haru valdused, Riia peapiiskopkond ja Kuramaa piiskopkond ning vabalinnad (Riia jt).

Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa

Liivi ordu valdused Lätis jagunesid komtuurkondadeks (Aizkraukle, Aluliina‎, Bauska, Dobele, Dünaburgi‎, Dünamünde‎, Kuldīga, Miitavi‎, Riia‎, Ruhja, Sigulda‎, Vindavi, Võnnu‎, Årsta komtuurkond)‎ ja foogtkondadeks (Rēzekne, Bauska, Kandava, Sēlpilsi, Grobiņa, Võnnu foogtkond).

Pikemalt artiklis Läti linnuste loend

Läti ja Hansa Liit

Pikemalt artiklis Hansa Liit

Vana-Liivimaa Läti osas asusid hansalinnad Riia (hansalinn 1225. aastast), Koknese (1277. aastast), Limbaži (1296. aastast), Cēsis (1323. või 1225. aastast), Valmiera (1323. aastast), Straupe (1356. aastast), Ventspils (1378. aastast) ja Kuldīga (1378. aastast).

Liivimaa-Moskva sõda

Pikemalt artiklis Liivimaa-Moskva sõda

16. sajandit loetakse lätikeelse kirjanduse alguseks. 1526. aastal ilmus esimese vaimuliku sisuga lätikeelse raamatuna pastor Simon Grundau tõlgitud meieisapalve, 1530. aastal Riia pastori Nikolai Rammi kümme käsku. Piibli (Vana ja Uue Testamendi) tõlkis läti keelde ja trükkis alles 1694. aastal enne põhjasõda Aluliina pastor ja Koknese praost Ernst Glück.

Koadjuutorivaenus

Pikemalt artiklis Koadjuutorivaenus

Aastatel 1556–1557 toimus viimane suurem sisekonflikt Vana-Liivimaal, Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahel. Selle põhjused olid peale sisepingete veel välismaiste valitsejate, eestkätt Preisimaa hertsogi Albrechti, Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti huvid Christoph von Mecklenburgi Riia peapiiskopi koadjuutoriks määramisel.

Liivi sõda

Pikemalt artiklis Liivi sõda

Vana-Liivimaa lagunes riikliku moodustisega pärast Vana-Liivimaa–Rootsi–Rzeczpospolita–Vene Suurvürstiriigi vahelist Liivi sõda (1558–1583) ning sõja tulemusena läksid Läti ja Lõuna-Eesti alad Leedu suurvürsti ja Poola kuninga valdusse. Läti lääneosas asunud Kuramaal aga moodustas viimane Liivi ordu maameister Gotthard Kettler 1561. aastal Rzeczpospolita vasallriigi – Kuramaa hertsogiriigi ja Läti ning Kuramaa läksid Rzeczpospolita valdustesse.

Poola aeg

Pikemalt artiklis Poola aeg

Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonna ja Moskva tsaaririigi piirialad 1586

1575. aastal alustas sõjategevust Moskva tsaaririigi vastu ka Poola, kus troonile oli tõusnud Poola kuningas Stefan Bátory. Rootsi kuningas Johan III oli abielus endise Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarzyna Jagiellonkaga, kelle õde oli aga Stefan Bátory abikaasa.

Rzeczpospolita ja Rootsi jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1578. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid Rzeczpospolita väed Pihkva ning Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Rzeczpospolitale. Pärast rahulepingute sõlmimist sõjapoolte vahel jaguses endine Vana-Liivimaa Lõuna-Eesti ja Läti Riia peapiiskopkond ja Tartu piiskopkond Rzeczpospolita võimu alla ning Gotthard Kettleri Kuramaa hertsogkond Rzeczpospolita vasallriigiks. Liivimaa hertsogkonna valitsemine reguleeriti kuningas Stefan Bátory välja antud Liivimaa konstitutsiooniga (Constitutiones Livoniae), mis tunnustas Liivimaad vallutatud alana ega tunnustanud 1561. aastal Zygmunt II Augusti välja antud Sigismund Augusti privileegi (Privilegium Sigismundi Augusti). Liivimaa kuberneriks, kes resideeris Riias, nimetati Jerzi Radziwill (1556–1600).

Liivimaa jagati Võnnu, Tartu, Pärnu vojevoodkondadeks: Pärnu vojevoodkond, Tartu vojevoodkond, Võnnu ehk lätipäraselt Cēsise vojevoodkond, mille vojevoodid olid eranditult Rzeczpospolitast. Latgalitega asustatud Latgale piirkond kuulus aga Liivimaa vojevoodkonda. Pärast Liivimaa vallutamist läks riigile laialdasi maavaldusi (¾ kogu Liivimaa maavaldustest), mis enne seda kuulus endistele ordumaadele ja nende haldamiseks moodustati staarostkonnad, mis jagunesid folvarkideks ehk riigimõisadeks.

Pikemalt artiklis Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkond

Kuramaa hertsogkond

Pikemalt artiklis Kuramaa hertsogkond, Kuramaa rüütelkond, Piltene rüütelkond

1561. aastal moodustati Kuramaa hertsogiriik, mis oli välispoliitiliselt järgnevad sajandid tihedalt seotud Poola-Leedu ehk Rzeczpospolitaga, oli Gotthard Kettleri poolt 5. märtsil 1562 Riias Poola kuningale Stefan Bátoryle antud vasallivandest sõltuvuses. Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga.

Rootsi-Poola sõjad

Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda, Rootsi-Poola sõda (1600–1611), Rootsi-Poola sõda (1617–1618)

Rootsi sõjakäik algas 1600. aastal ning kestis vahelduva eduga kuni 1611. aastani, mil käimasoleva Ingeri ja Vene-Poola sõja tõttu kaldus Rootsi ja Poola tähelepanu Liivimaalt eemale, ning sisulist sõjategevust Liivimaal enam ei toimunud. Aprillis 1611 sõlmiti üheksakuuline relvarahu, mida hiljem pikendati. Relvarahu kestis 1617. aastani.

Liivimaa vojevoodkond

Pikemalt artiklis Liivimaa vojevoodkond

Poola-Rootsi sõja tagajärjel 1621. aastal jagunenud Poola Liivimaa Võnnu vojevoodkonna Latgale alale moodustati Liivimaa vojevoodkond. Riia ja suur osa Vidzemest läks aga Rootsi võimu alla. Altmargi vaherahu (1629) tingimustel läksid Poola Üle-Väina hertsogkonna valdused, mis jäid põhja poole Daugava jõge, Rootsile. Poola võimkonda jäid endistest Liivimaa valdustest ainult Latgale alad, mida Poolas nimetati edaspidigi Liivimaaks (Inflanty). 1667 moodustati maa-alast ametlikult Liivimaa vojevoodkond.

Rootsi-Poola sõda (1626–1629)

Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1626–1629)

26. oktoobril 1629 sõlmiti sõja lõpetanud ja Rootsit soosiv Altmargi vaherahu, millega Poola loovutas Rootsile suure osa Liivimaast, sealhulgas Riia.

Rootsi aeg

17. sajandil jagati Läti territoorium mitme riigi vahel ära. 1629. aastal läks Rootsi kuningriigi ja Rzeczpospolita vahel sõlmitud Altmargi vaherahulepingu ja 1660. aasta Oliwa rahulepingu nn Poola Liivimaa (v.a Latgale) Rootsi kuningriigi valdusse, mille tulemusena Põhja-Läti oli Liivimaa kubermanguna Rootsi kuningriigi koosseisus ja Läti alal Daugavast lõunas asuv Kuramaa hertsogiriik, Rzeczpospolita vasallriik.

Läänemereprovintsid

Pikemalt artiklis Läänemereprovintsid, Liivimaa kindralkubernerid

Eesti nagu ka Liivimaa kubermangu kõrgeim valitsusametnik oli Rootsi kuninga määratud ja talle vahetult alluv Liivimaa kindralkuberner koos Liivimaa provintsi kantseleiga ning Liivimaa rüütelkond. Liivimaa kindralkuberner resideeris aastatel 1629–1632 Tartus ja seejärel Riias. Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkubernerid resideerisid aastatel 1617–1651 Nyenis ja aastatel 1651–1706 Narvas.

Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang, Liivimaa rüütelkond

Järgneva aja jooksul oli Altmargi vaherahuga Läti põhja- ja lõunaosa jagatud Rootsi (Idamereprovintsid) ja Rzeczpospolita (Kuramaa hertsogiriik) võimu alla.

Vene-Poola sõda (1654–1667)

Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1654–1667), Kuramaa hertsogiriik

Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

17. mail 1654 kuulutas Vene tsaaririik Rootsi kuningriigile sõja ning Vene vägesid hakati viima Rootsi Liivimaale. Läti idaküljel asuva Rootsi vägede okupeeritud Kuramaa hertsogiriigi Dünaburgi piiramist alustati 20. juulil, kindlus alistus 31. juulil ning linn nimetati Vene tsaari Aleksei I korraldusel Borisglebskiks. 14. augustil vallutasid Vene väed Koknese ja linn nimetati ümber Tsarevitš-Dmitroviks (Царевич-Дмитров).

21. augustil jõudsid Vene väed tsaar Aleksei I üldjuhtimisel Riia linna alla ning 1. septembril pärast piiramisehitiste ja suurtükipatareide püstitamist algas kindral Alexander Leslie juhtimisel linna piiramine. 2. oktoobri varahommikul, enne Vene vägede planeeritud kindluse rünnakut tungisid Rootsi väed kindlusest välja, tekitasid rünnakuks valmistuvatele Vene vägedele suuri kaotusi ning hõivasid ka 17 lahingulippu. 5. oktoobril lõpetasid Vene väed linna piiramise ja taganesid Polotskisse.

Kuramaa hertsogiriigi asend 1701. aasta eel, Rootsi Liivimaa ja August II Tugeva valitsetava Rzeczpospolita vahelisel alal

Põhjasõda

Pikemalt artiklis Põhjasõda, Kuramaa hertsogkond

Põhjasõda Lätis algas 1700. aastal Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva rünnakuga läbi Kuramaa 11.–12. veebruaril Liivimaale ja strateegilisele tugipunktile, Riia linnale. Pärast Rootsi vägede võitu Narva all suundus Rootsi kuningas Karl XII piiratava Riia juurde ning vabastas linna piiramisest. 9. juulil 1701 toimus Riia all Spilve lahing, mille käigus purustati August II väed ning ka talle abiks saadetud Vene väekoondis Lucavsala (Lutzausholm) saarel. Alūksnet piiranud ja ka Koknese piiskopilinnuses paiknenud Vene väed Anikita Repnini juhtimisel taganesid Venemaale Pihkvasse, kus ühines 15. septembril B. Šeremetevi põhivägedega.

Pärast Riia lahingut suundus Karl XII Poolamaale, jättes Liivimaad kaitsma kindral Wolmar Anton von Schlippenbachi 8000-mehelise väliarmeega. Sõjategevus Eestimaal ja Lätis piirdus Vene vägede rööv- ja hävitusreididega, Rootsi tagalapiirkonda, vägede varustuse ja moonavõimaluste hävitamiseks. (Räpina-Lokuta (1701), Rõuge (1701), Erastvere (1701) lahingud). 1702. aastal kandusid Boriss Šeremetevi retked ka Lätti.

1702. aastal piirasid Vene väed Alūksne (Marienburgi) ja vallutasid selle pärast 12-päevast piiramist. Marienburgi piiramise järel viidi Venemaale umbes 1000 sõjavangi, sh 58 ohvitseri ja ka tulevane Venemaa keisrinna (Katariina I) Marta Elena Skawronska. 1702. aastal jätkasid Vene väed Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti vallutamist, hõivates Volmari, Valga, Cēsise, Rūjiena, von Schlippenbach kaotas lõplikult välilahingus Hummulis (1702) ning sõjaõnn pöördus lõplikult Vene vägede kasuks.

1702.–1703. aastal kandus sõjategevus Ingerisse, 22. oktoobril vallutasid Vene väed Nöteborgi kindluse. 12. mail 1703 vallutati Nyenskansi kindlus koos Nyeniga, 14. mail Jama, 18. mail (vkj) Koporje kindlus ja Marienburg Ingerimaal. Neeva jõe suudmes Nyeni linna kohale asutas Vene tsaar Peeter I Peterburi linna. Ingeri alade vallutamise järel tegid Šeremetevi ratsaväed uue rüüsteretke Ingerimaalt läbi Eesti- ja Liivimaa ning naasid seejärel septembriks Pihkvasse.

1704. aastal pärast August II tõukamist Rzeczpospolita kuningatroonilt valiti Poola kuningaks Karl XII toetav Stanisław Leszczyński ning Vene väed said käsu rünnata Poola vasallriiki Kuramaa hertsogiriiki. 1701. aastal olid Rootsi väed hertsogiriigi vallutanud ning 1701/1702. aasta talve dislotseerusid Rootsi väed Kuramaal.

Vene väed kindralfeldmarssal Boriss Šeremetevi ja kindralmajor John Chambersi juhtimisel said käsu tungida 1705. aastal Poola vasallriiki Kuramaa hertsogiriiki ning katkestada ühendusteed Liivimaalt läbi Riia ja Polotski, Rootsi vägedega Poolas. Juulis tungis Rudolph Felix Bauer eelväega Jelgavani, kus sai sõjasaagiks kaks suurtükki, Gemauerthofi lahingus aga Rootsi väed, Adam Ludwig Lewenhaupti juhtimisel võitsid Boriss Šeremetevi vägesid. 1705. aastal hõivasid Vene väed 4. septembril Kuramaal, kuramaalase ja baltisakslase kindralmajor parun Carl Ewald von Rönne ja vürst Mihhail Mihhailovitš Golitsõni juhtimisel Miitavi ja 13. septembril Bauska. Rootsi väed Adam Ludwig Lewenhaupti juhtimisel asusid aga kindlustatud Riia linnas, eraldatuna Rootsi põhivägedest Poolamaal.

Aastatel 1706–1708 toimus põhiline sõjategevus Poolamaal, kus pärast August II-ga sõlmitud Altranstädti rahu saabus ajutine vaherahu.

Pärast Rootsi vägede kaotust Ukrainas Poltava lahingus alustasid Vene väed Liivimaa lõplikku vallutamist. 27. oktoobril (ukj 6. oktoobril) blokeeriti Riia Vene vägede poolt ja 2. (13. ukj) detsembril suleti linna ümber blokaarirõngas. Riia piiramine algas Vene vägede poolt linna pommitamine suurtükkidest, mais 1710 toodi Riia alla piiramissuurtükid, 4. (15.) juulil Riia linna komandant Nils Stromberg kapituleerus, pärast ebaõnnestunud Rootsi laevastiku dessandi katset Dünamünde juures.

Pärast Riia alistumist jäi viimaseks Rootsi vägede tugipunktiks Daugava suudmes asunud Dünamünde kindlus, mis alistus Vene vägedele 8. (19.) augustil 1710.

Pärast Põhjasõja käigus 1710. aastal Liivimaa rüütelkonna alistumist liideti lätlastega asustatud Põhja-Läti Riia kubermang, kuhu kuulus kolm maakonda: Riia maakond, Wendeni maakond ja Pärnu-Kokenhuseni maakond.

Läti Venemaa keisririigis

Liivimaa ja Kuramaa kubermang

Pärast Põhjasõda Venemaaga liidetud Riia kubermang, kubermangulinnaga Riias, kuhu kuulusid pooled lätlastega asustatud maakonnad ja 4 Lõuna-Eesti maakonda oli Venemaa keisririigi Balti kubermangududest suurim ja Läänemere-äärsete kubermangude tõmbekeskuseks. Teine osa lätlastega asustatud maakondi kuulus aga Kuramaa kubermangu, mis liideti Venemaa keisririigiga alles 1795. aastal.

Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang, Liivimaa kuberneride loend, Kuramaa kubermang, Kuramaa kuberneride loend

1722. aastal moodustatud Liivimaa kubermangus ja ka 1795. aastal Venemaa keisririigiga liidetud Kuramaa kubermangus olid lätlastega täielikult või osaliselt asustatud maakonnad Balti kubermangudes kahes eraldatud kubermangus:

Lätlastega asustatud Latgale piirkond, mis hõlmab Vana-Liivimaa Aiviekste-Pededze ja Daugava jõest idas asuva ala, mis pärast 17. sajandi Rootsi-Poola sõdasid jäi Poola koosseisu liideti Venemaa keisririigiga 1772. aastal Esimese Poola jagamise tagajärjel, kuid ei liidetud lätlastega asustatud Liivi- või Kuramaa, vaid Pihkva kubermangu Dvinski provintsina ja 1802. aastast Dünaburgi (alates 1893. aastast Dvinski), Ludza ja Režitsa maakondadena Vitebski kubermangu koosseisu.

1783. aastal Venemaa keisrinna Katariina II tehtud haldusreformide käigus moodustati Liivimaa kubermangust Riia asehaldurkond, mis püsis kuni 1796. aastani, kui Katariina poeg Paul I taastas endisaegse halduskorralduse, kuid säilisid 2. astme haldusüksused – maakonnad ehk saksapäraselt kreisid: lätlaste asualadega Riia kreis, Võnnu kreis, Volmari kreis ning eestlaste asualadega Valga kreis, Võru kreis, Tartu kreis, Viljandi kreis, Pärnu kreis ja Kuressaare kreis.

Valitsusorganitena tegutses Lätis Liivimaa kubermangu valitsus, mida juhtis Liivimaa kuberner, ja Kuramaa kubermangu valitsus, mida juhtis Kuramaa kuberner. 1801. aastal loodi kolme Balti kubermangude valitseja Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri ametikoht, residentsiga Riias. Ühise kõrgema asehalduri, kindralkuberneri valitsusvorm kehtis kuni 1876. aastani.

Liivimaa ja Kuramaa rüütelkond

Kubermanguvalitsusest madalamal omavalitsustasemel oli võim Liivimaa rüütelkonna ja Kuramaa rüütelkonna esindajatel, kelle seast valiti Liivimaa maamarssal, Liivimaa Aadlikonvent ja piirkondlikud kreisisaadikud.

Pikemalt artiklis Balti erikord

Pikemalt artiklis Läti mõisate loend

Prantsuse-Vene sõda

1812. aasta Prantsuse-Vene sõja ajal tungisid Läti lõunaossa Kuramaale Prantsuse vägede vasakul tiival asunud kindral Jacques MacDonaldi armee koosseisus Venemaale tunginud Preisimaa 20 000-meheline väegrupp kindral Ludwig Yorck von Wartenburgi juhtimisel. 5. juulil (vkj 23. juunil) toimus Kuramaa piiril Šiauliai juures lahing, mille võitsid Preisi väed kindral Julius von Grawerti juhtimisel, misjärel vallutati Kuramaa, sealsetele elanikele pandi kohustus tasuda 2 000 000 franki kontributsiooni. 7/19. juulil toimus Vene vägede, mida juhatas Friedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vaheline Iecava lahing (Gross-Eckau lahing) Bauska maakonnas asuva Iecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna.

Kura- ja Liivimaale tunginud väed pidasid veel vastu Ķekava lahingu (saksa Dalenkirchen) 10/22. augustil, (Grafenthal) ja MežotneI juures 17/29. septembris ning Olaine (Olai) juures 3/15. novembril. Detsembris 1812 aga hakkas juba Venemaa siseosas suuri kaotusi kandnud Prantsuse armee taganema ning Kuramaal ja Liivimaal asunud Prantsuse väed said pealetungi asemel ülesandeks katta Venemaalt taganevat armees arjergardina. Pealetungi ajal Prantsusmaa armeega koostööd teinud Preisimaa vägede juht Ludwig Yorck von Wartenburg aga sõlmis taganemise alguses 18/30. detsembril Vene vägede juhi Hans Karl Friedrich Anton von Diebitschiga (1785–1831) Tauragė konventsiooni ning Preisimaa väed läksid üle Venemaa keisririigi vägede poolele.

Talurahvaseadused

1818. ja 1820. aastal kaotati Liivimaa talurahvaseadustega Kuramaa ja Liivimaa kubermangudes pärisorjus. Läti talupojad said küll isikliku vabaduse, kuid kaotasid oma maad ning muutusid tegelikult mõisnike lepingulisteks maarentnikeks. Alles sajandi keskel said lätlased õiguse osta maad. Latgales, Vitebski kubermangus kaotati pärisorjus alles 1861. aastal, siis kui Venemaa sisekubermangudeski.

Usuvahetusliikumine

Pikemalt artiklis Usuvahetusliikumine

1836. aasta 14. septembri Vene tsaari ukaasiga moodustati Riia vikaarpiiskopkond eesotsas Riia vikaarpiiskopiga, kes allus Pihkva piiskopile. Vikaarpiiskopi kõrval jätkas tegevust Liivimaa vaimulik valitsus. 1840. aastatel Liivimaa kubermangus ja 1880. aastatel Eestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel ning Liivimaa kubermangus sotsiaalne protestiliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast vene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud eesti ja läti talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu. Mitmes piirkonnas kaasnes usuvahetusliikumisega ka väljarändamisliikumine – katsed rännata maa omandamiseks välja Venemaa hõredalt asustatud piirkondadesse. 1840. aastatel toimus 1841. aastal tekkisid rahvarahutused, mille põhjustajateks olid õigeusu propageerimine ning Cēsise ja Valga maakonna usuvahetajatele maadejagamislubaduste täitmata jätmine Venemaa lõunaosas. Liivimaa talurahvaülestõusu mahasurumist juhtis Riia sõjakuberneri ja ka Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner, kindralleitnant Carl Magnus von der Pahlen.

25. veebruaril 1850 kinnitas keiser Nikolai I Pühima Sinodi ettepaneku Riia vikaarpiiskopkonna muutmisest iseseisvaks piiskopkonnaks, mille jurisdiktsiooni alla kuulusid Kura- ja Liivimaa õigeusu kogudused. Liivimaa vaimulik valitsus suleti ja tema asemele asutati Riia vaimulik konsistoorium. 1865. aastal ühendati Riia piiskopkonnaga Eestimaa kubermangu vene õigeusu kogudused.

Venemaa keisririigi Läänemere kubermangude kaart Meyeri leksikonis. "Russische Ostsee-Provinzen Livland, Esthland u. Kurland." Leipzig 1895–1898

Venestamine

Pikemalt artiklis Venestusaeg

1867. aastal andis Venemaa keiser Aleksander II välja ukaasi vene keele kasutamisest põhilise keelena riiklikus asjaajamises Balti kubermangudes. Temale järgnenud Aleksander III keeldus esimese Venemaa keisrina kinnitamast Balti kubermangude saksa aadlike õigusi ja privileege (Balti erikord). Aastatel 1885–1890 viidi sisse koolides õpetamine vene keeles, 1891. aastast kohustati kõiki luteri kiriku kirikuraamatute sissekandeid tegema vene keeles. Usuvahetusliikumise ajal luteri kirikust vene õigeusu kiriku kogudustesse üleläinute tagasi luteri usu kogudustesse minek, eeskirja vastu eksinud luteri usu vaimulikke karistati. 1888. aastal viidi Lätis ja kõigis Balti kubermangudes sisse Venemaa politseisüsteem ja 1889. aastal viidi läbi kohtureform.

Läti ärkamisaeg

Pikemalt artiklis Läti ärkamisaeg

Läti rahvusliku ärkamise algjärk on seotud selliste silmapaistvate nimedega nagu Kaspar Biezbārd, Juris Alunāns, Krišjānis Valdemārs, Krišjānis Barons, Atis Kronvald, Joh Jurjān. 1888. aastal asutasid "noorlätlased" Riias, Riia Läti Seltsi. Kõik nad viibisid pikemat või lühemat aega viibinud ka Eesti alal, eriti Tartus, kus nad õppisid Liivimaa kubermangu ainsas ülikoolis – Tartu ülikoolis. Noorlätlased hakkasid ka esmakordselt kasutama ühisnimetust lätlased (läti keeles latviešu), kasutades selleks keskajalt sakslaste poolt latgalite kohta kasutatud saksakeelset nimetust (Letts).

Läti poliitilised organisatsioonid

Liivimaa kubermangu pealinna ja sadamalinna Riia hoogsa industrialiseerimise ja läti intellektuaalide marksismiga kokkupuutumise tulemusena tekkis Liivimaa lõunaosas sotsiaaldemokraatlik liikumine 1890. aastate keskpaigaks. 1905. aasta revolutsiooni eel loodi kaks illegaalset läti parteid: Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (1904) ja Läti Sotsiaaldemokraatlik Ühing (1903); Riias tegutsesid 1905. aastaks ka Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) ja juudi Bundi sektsioonid.

1905. aasta revolutsioon Lätis

Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Lätis

Esimene maailmasõda Lätis

Pikemalt artiklis Läti Esimeses maailmasõjas, Läti rahvusväeosad

1914. aasta suvel alanud Esimese maailmasõja eskaleerumisetapis viidi Lätis läbi mobilisatsioon (u 20 000 – 25 000), 30. juulil kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni. Lätis mobiliseeritud suunati teenistusse Looderinde (ru) Vene keiserliku armee 1. armee, XX (ru) ja III (ru) armeekorpusse. 68. jalaväediviisi (ru) Daugavgrīva kindluse garnisoni ja ka Edelarindele (Galiitsia rindele). ja 15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Vene armee algne pealetung Idarindel ja Gumbinneni lahing oli edukad. Kuid vene armeesid lahutas 80 km laiune Masuuria järvistu, mis võimaldas sakslastel anda löögi mõlemale Vene armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.–30. augustil) piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Septembris järgnenud esimeses Masuuria järvede lahingus sunniti arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee Ida-Peisimaalt lahkuma.

1915. aasta 7.–22. veebruaril toimunud teises Masuuria järvede lahingus hävitati Vene vägede XX armeekorpus ning 35 500 sõjaväelasest hukkus 27 988^[9]. 1915. aasta 1. aprillil tungisid Saksa väed Kuramaale ning lähenesid Jelgavale, mille vallutamise hoidsid ära läti vabatahtlikest moodustatud väeosad. Põhilised lahingud toimusid Ruļlu mägede ja Svēte, Skrunda piirkonnas. 7. mail vallutasid Saksa väed Liepāja ning Lääne-Läti hõivamise järel kujunes rindejoon, Läti aladel piki Venta jõge.

Juulis alanud uuel pealetungil forsseerisid Saksa väed 14. juulil Venta jõe ja vallutasid Liepāja, 17. juulil Dobele, 18. juulil Tukumsi ja Ventspilsi ning 1. augustiks oli Saksa vägede kontrolli all Kuramaa, Zemgale ja Saksa-Vene rindejoon oli peatunud enne Liivimaa kubermangu keskust Riia linna, läänepool Daugava jõge. Sellel joonel toimunud lahingupiirkonna kohta on kasutatud nimetust Riia rinne, tähtsaimaiks lahinguks 1915. aasta oktoobris Sloka juures. Kujunes 90 kilomeetri pikkune rindejoon, Dole saarest Daugava jões, Berzmente-Dalbe-Mangaļi metsamassiivis, Tīrelise soodes, Ķemeris, Ragaciemsis ja Liivi laheni.

Läti kaitsmiseks Saksa vägede vastu andis Venemaa keisririigi sõjaline juhtkond loa moodustada Läti rahvusväeosad, 8 kütipolku ning 1 Läti tagavarapolk (asukohaga Valmieras ja hiljem Tartus). 1916. aasta suvel toimusid kaitselahingud, milles Läti rahvusväeosad kandsid suuri kaotusi. 1916. aastal kujunes rinne Riia ja Daugava jõe ääres ja Läti territooriumile seati sisse rindejooned ja algas kaevikusõda, mille käigus üritati rinnet mitu korda ebaõnnestunult murda. Märtsis ja juulis toimusid lahingud Ķekavas, Jēkabpilsis ja ka Ilūkstes. Augustis olid lahingud Smārdes. Aprillist oktoobrini sõdisid Läti kütiväed Surmasaarel, takistades sakslastel teel Riiga Daugavat ületada.1916. aasta detsembris toimunud pealetungioperatsiooni (Jõululahingud^[10]) käigus kandsid Läti rahvusväeosad, Vene väejuhatuse poolse ebaõnnestunud juhtimise tõttu, taas suuri kaotusi.

Saksa keisririigi I maailmasõja aegne sõjaväelise valitsuse Ober Ost haldusala

1917. aasta veebruaris toimus Veebruarirevolutsioon Petrogradis. Saksa keisririigi vägede poolt vallutati Hutieri lahinguga Riia linn 21. augustil (3. september ukj) 1917. Veebruarirevolutsioonile järgnenud anarhia ja lagunemine Venemaa Ajutise Valitsuse vägedes mõjutas ka Riia rindel asunud Vene vägesid, kes ei olnud enam motiveeritud sõdima. Läti kütiväed hoidsid sakslasi Jugla jõe ääres kinni, mistõttu Venemaa 12. armee evakueerus ja taganes. Vastuolud Vene vägede ja ajutise valitsuse poliitikaga tingisid ka suure osa Läti kütipolkude bolševiseerumise.

Esimese maailmasõja käigus umbes 700 000 inimest põgenes ja evakueerus Lätist, enamik neist Venemaale.

Pikemalt artiklites Veebruarirevolutsioon ja Venemaa Ajutine Valitsus

Läti ajutised maanõukogud

Venemaa keisririigis oli tänapäeva Läti ala jagatud kolme kubermangu vahel: Kuramaa, Liivimaa ja Latgale, Vitebski kubermangus. 1917. aasta veebruarirevolutsiooni järel läks Põhja-Liivimaa ehk Lõuna-Eesti kokku Autonoomse Eestimaa kubermanguga. 1917. aasta kevadel toimusVitebski kubermangu Latgale lätlaste kongress, kus kuulutati, et Latgale, Vidzeme ja Kuramaa lätlased on üks rahvus ning Latgale tuleb ühendada lätlaste muude asualadega. Ühtlasi valiti Latgale Ajutine Maanõukogu, mis pidi kohapeal võimu üle võtma. Ehkki Kuramaa oli juba 1915. aastal okupeeritud Saksa vägede poolt ja enne nende saabumist oli suur osa sealsetest elanikest evakueeritud, avanes nendegi esindajatele võimalus valida Kuramaa kubermangu Ajutine Maanõukogu, mis aga ei omanud kontrolli Kuramaa territooriumi üle. Okupeerimata Liivimaa kubermangu Vidzeme Ajutine Maanõukogu kutsus 1917. aasta suvel, tähtsamate ühiskondlike organisatsioonide esindajad suurele konverentsile Läti autonoomia arutamiseks, mille poolt vastu võetud deklaratsioonis märgiti: “Läti rahval, nagu kõigil teistel rahvastel, on õigus täielikule enesemääramisele.”

Riia okupeerimine sakslaste poolt 1917. aasta septembris lõpetas Lätimaa autonoomiapüüdlused, kuna esialgu seadsid lätlastest poliitikud 1917. aastal sihiks läti alade ühendamise föderatiivse Venemaa (demokraatliku vabariigi) koosseisu kuuluvaks autonoomseks osariigiks.

Saksa okupatsioon Lätis

1917. aastal toimunud veebruarirevolutsiooni ja oktoobrirevolutsiooni ajal olid Venemaa XII armee koosseisus olevad Läti rahvusväeosad suuremalt jaolt meelestatud bolševistlikult ning 1918. aasta kevadel alanud Saksa keisririigi vägede pealetungiga taganesid Läti väeosad Venemaale, kus nad teenisid Nõukogude võimu, kõige ustavamate ning paremini organiseeritud sõjalise jõuna – läti kütipolkudena.

Pikemalt artiklites Saksa okupatsioon Lätis (1915–1918) ja Ober Ost

Pikemalt artiklis Brest-Litovski rahuleping

1917. aasta 16. (ukj. 29.) novembril toimus Valkas Läti Rahvusnõukogu esimene istungjärk kuhu olid kutsutud kõigi ajutiste maanõukogude, läti sõdureid ja põgenikke ühendavate organisatsioonide ning poliitiliste erakondade esindajad. Läti enamlaste organisatsioonide keskkomitee ning enamlaste kontrolli all olnud Liivimaa Maanõukogu, keeldusid sellel osalemast. Valkas otsustati, et Rahvusnõukogu peamisteks ülesanneteks on kokku kutsuda Läti Asutav Kogu, koostada autonoomiaseaduse eelnõu, ühendada lätlaste asualad ning jagada informatsiooni välisriikidele. Rahvusnõukogu kuulutas ühtlasi ennast 19. novembril (ukj. 2. detsembril) 1917, kuni Läti Asutava Kogu kokkuastumiseni, ainsaks ja täieõiguslikuks lätlaste ja Läti elanike kõrgeimaks esindajaks. Rahvusnõukogu juhatuse alluvusse loodi kaheksa ametkonda, mis pidid baseeruma Valkas, ainult välisamet otsustati avada Petrogradis, teiste riikide saatkondadele lähemal.19. detsembril (ukj. 1. jaanuaril 1918) keelustasid Läti enamlased Rahvusnõukogu tegevuse aga 17. (ukj. 30.) jaanuaril kiideti Petrogradisheaks resolutsioon, millega Rahvusnõukogu, tuginedes rahvaste enesemääramisõigusele, “tunnistas, et Lätist peab saama iseseisev, demokraatlik vabariik, mis ühendab Kuramaa, Liivimaa ja Latgale^[11].

Saksa okupeeritud Lätis, Riias moodustati Saksa okupatsiooni ajal Riias põrandaalune demokraatlik blokk, mis ühendas sinna jäänud lätlastest poliitikuid eri erakondadest. See ühendus seadis samuti sihiks iseseisvuse saavutamise, pöördudes 1918. aasta oktoobris vastava taotlusega Saksamaa riigikantsleri poole. 1918. aasta novembris, kui Saksamaa oli Läänerindel lüüa saanud, alustasid Rahvusnõukogu ja Riia demokraatlik blokk läbirääkimisi tegevuse koordineerimiseks. Läti tulevase riikliku korralduse osas ei suudetud kokkulepet saavutada (sotsiaaldemokraadid tahtsid sotsialistlikku riiki, teistele ei olnud see vastuvõetav), aga 17. novembril toimunud koosolekul lepiti kokku moodustada Rahvanõukogu nime kandev ajutine parlament. 1918. aasta 18. novembril toimus Riias, Läti riigi pidulik väljakuulutamine Rahvusnõukogu poolt, mis oli nüüd kõrgeima võimu kandjaks Lätis. Istungit juhatas Gustavs Zemgals (Läti Radikaaldemokraatlikust Parteist), kes oli juhtinud Rahvusnõukogu läbirääkimisi demokraatliku blokiga. Ametisse nimetati ajutine valitsus, mille juhiks sai Kārlis Ulmanis (Läti Maarahva Liidust).

Saksa väed olid sõja käigus okupeerinud Kuramaa ja seejärel Riia. Saksamaa keisririigi ja Nõukogude Venemaa vaheliste Brest-Litovski rahuläbirääkimiste järel 18. veebruaril alustasid Saka väed uuesti pealetungi ja Saksa väed okupeerisid Daugavpilsi linna ning jätkasid teed Eesti ja Pihkva poole. Läti täielik Saksa okupatsioon tähendas seda, et Läti kütiväed taganesid Venemaale ja ühinesid enamlastega Läti nõukogude kütidiviisina, mis sai osaks Nõukogude Punaarmeest.

Nõukogude Läti

Pärast 1917. aastal moodustasid bolševikke pooldavad Läti Sotsiaaldemokraatialiikumise esindajad 30. juulil (12.augustil ukj) 1917 Riias, Läti Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Nõukogu Täitevkomitee, mille koosseisus oli 27 liiget, neist 24 bolševikku ja 3 sotsiaaldemokraati internatsionalisti. Pärast Saksa vägede pealetungi 1918. aasta alguses taganes Täitevkomitee koos bolševistlikult meelestatud XII armeega Lõuna-Eestisse, kus tegutsesid Fricis Rozinši juhtimisel enne lõplikku evakueerimist Venemaale Võnnus ja Valgas. 24. detsembril 1917 (vkj) 6. jaanuaril 1918 kuulutas Valga linnas asunud bolševistlikult meelestatud Läti Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (Iskolat) välja Läti iseseisvusdeklaratsiooni ning Nõukogude Läti riigi nn (Iskolati vabariik), mille territoorium hõlmas Esimese maailmasõda käigus Saksa keisririigi vägede poolt okupeerimata põhja- ja kirde Läti piirkonnad. Iskolati vabariigi juhiks oli täitevkomitee esimees Fricis Roziņš. 1918. aasta alguses alanud Saksa keisririigi vägede pealetungi käigus okupeeriti kogu Läti ning Baltimaad. Nõukogude Läti võimuorganid ja neid toetavad Läti punased kütid taandusid Nõukogude Venemaale.

Balti Hertsogiriik

Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma. Liit Skandinaavia maadega oli ilmselt võimatu Rootsi passiivsuse tõttu. Esimese maailmasõja käigus olid Saksa keisririigi väed vallutanud 1917. aasta septembriks Läti ja oktoobris, Lääne-Eesti saared. Saksa vägede kontrolli all olevatel territooriumidel kehtestati Saksa okupatsioonivõim.

30. novembril vkj /13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17 vkj/30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsiooni järgsest enamlaste Nõukogude Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade esindajate otsusele 1917. aasta 28. novembrist ukj., millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.

Läti Vabadussõda

Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda

Läti püsis Esimese maailmasõja käigus Saksa vägede poolt okupeerituna kuni 1918. aasta Novembrirevolutsioonini ja Saksamaa poolt kapituleerumiseni Compiegne'i vaherahuga.

18. novembril 1918 tulid Riias kokku rahvaesindajad ja kuulutasid välja Läti riigi iseseisvuse, kuid Lätis Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus aga ei omanud sõjalist võimu oma riigi kaitseks (kuna enamik võitlusvõimelisi mehi oli mobiliseeritud läti rahvuspolkudesse ning taganenud koos Vene vägedega Venemaale) ning 1918. aasta lõpus alanud Punaarmee suurrünnaku käigus vallutati enamik Lätist.

Novembris 1918 alanud Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Läti nõukogude kütidiviisi pealetungi käigus vallutasid bolševike väed, millest enamiku moodustasid bolševike võimu toetavad läti kütipolgud, enamiku Lätist. 17. detsembril vallutasid läti kütipolgud Eesti-Läti piirilinna Valka ja kuulutasid välja Nõukogude Läti valitsuse moodustamise manifesti.

Pikemalt artiklis Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik

3. jaanuaril 1919 vallutas Punaarmee ja Läti nõukogude kütidiviis vallutas Riia ning Läti Ajutine Valitsus taganes koos oma väikese sõjaväeüksusega Liibavisse (Liepājasse) Edela-Lätis. Läti valitsus palus abi liitlasvägedelt, kui on sunnitud Nõukogude vägede vastu võitlemiseks vastu võtma baltisakslaste Landesveeri ja Saksa vägede Rauddiviisi abi. 3. märtsil 1919 algas Saksa ja Läti vägede ühine vasturünnak Punaarmee vastu, millest Läti brigaadi juhataja kolonel Oskars Kalpaks tapeti omade tules^[viide?] 6. märtsil. 16. aprillil 1919 toimunud sakslaste riigipööre käigus Liibavis (Liepājas) evakueerus Läti Ajutine Valitsus Suurbritannia liitlaste sõjalaevade kaitse all olevale laevale, kuid Landesveeri ja Vabakorpuste toel moodustati saksameelne Andrievs Niedra Läti valitsus.

Pärast aga 1919. suvel Lätis baltisakslaste organiseeritud Landeswehri palgasõdurite poolt Rüdiger von der Goltzi juhtimisel Nõukogude Punaarmee ja Läti armee vägede väljaajamist Lätist haarasid nad reaalse kontrolli aga pärast Nõukogude vägede väljaajamist Lätist jätkasid Landeswehri väed liikumist Põhja-Lätist – Lõuna-Eestisse, mille tõkestas 1919. aasta Võnnu lahing. Pärast Võnnu lahingu võitu jätkunud Eestis moodustatud ja Eesti poolt toetatud Läti väeosade ning Eesti soomusrongide ja Suurbritannia laevastiku toetusel taastati Riias Läti Kārlis Ulmanise valitsus.

11. novembril 1919 toimus Läti sõjaväe, mida toetasid briti ja prantsuse sõjalaevad, ja sakslaste vaheline kokkupõrge, kui sakslased tegid viimase katse võtta võimu Läti riigis koos Pavel Bermondt-Avalovi juhitava valgekaartlaste Lääne-Venemaa vabatahtlike armeega ning Läti väed vallutasid tagasi Lääne-Riia.

I iseseisvusaeg

Vaata ka: Ulmanise riigipööre

1. veebruaril 1920 jõustus Läti ja Nõukogude Venemaa vaheline vaherahu, pärast Läti sõjaväe ja Poola väeüksuste Ida-Läti vabastamist Punaarmee käest. Rahuleping Nõukogude Venemaaga kirjutati alla 11. augustil 1920.

Lätis moodustati demokraatlikult valitud rahvaesindus – seim, valiti president:

Jānis Čakste (1922–1927);
Gustavs Zemgals (1927–1930);
Alberts Kviesis (1930–1936);
Kārlis Ulmanis (1936–1940).

Läti vabariigis likvideeriti 1920. aastal Dobele kreis, Grobiņa kreis ja Jaunjelgava kreis ning moodustati 1925. aastal senise Venemaa Keisririigi haldusjaotuse (Liivi-, Kuramaa ja Vitebski kubermangud-kreisid) asemel 19 maakonda:

Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939–1940

Nõukogude okupatsioon ja anneksioon

Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt

5. oktoobril 1939 kirjutasid Läti Vabariik ja NSV Liit alla Sõpruse ja vastastikuse abistamise lepingu, mille alusel sai NSV Liit sõjaväebaasid Lätis Kurzemes. Saksamaa ja NSV Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti alusel ja 10. jaanuaril 1941 Riias sõlmitud lepingu alusel lahkus Saksamaale Umsiedlungi ehk baltisakslaste ümberasumise käigus 49 885^[12] saksa rahvusest ja nendega sugulussidemetes olnud inimest.

12. juunil 1940 kehtestasid Nõukogude väed õhu- ja mereblokaadi Balti riikidele. NSV Liidu Balti laevastik ja lennuvägi peatasid kogu laeva- ja lennuliikluse Balti riikide ja Lääne vahel. 15. juunil 1940 ründasid Nõukogude üksused Maslenki piiripunkti, tapsid sealjuures viis ja võtsid pantvangi 37 läti kodanikku.

16. juunil 1940 tegi NSV Liit Lätile "ettepaneku" moodustada Nõukogude-sõbralik valitsus ja lubada maale täiendav väekontingent. Läti president Kārlis Ulmanis oli sunnitud ultimaatumi vastu võtma ning 17. juuni varahommikulsisenesidesimesed Punaarmee üksused Lätti läbi Leedusse ning jõudsid keskpäeva paiku Riiga, kus võtsid üle strateegiliselt olulised asutused. 20. juunil moodustati Lätis uus valitsus, mille juhiks määrati Augusts Kirhenšteins. 14.–15. juulil 1940 toimusid Rahvusliku Seimi valimised. Vastvalitud Seim kuulutas välja Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ja võttis vastu deklaratsiooni Läti NSV vastuvõtmiseks NSV Liidu koosseisu. 5. augustil 1940 võeti Läti NSV NSV Liidu koosseisu.

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Lätis (1940–1941), Läti NSV, Balti Erisõjaväeringkond

17. augustil 1940 andis Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko korralduse endiste Eesti, Läti ja Leedu sõjavägede kohta. Eesti, Läti ja Leedu NSV-des asuvad armeed formeerida territoriaalseks laskurkorpuseks, Läti sõjaväest formeeriti 24. territoriaalne laskurkorpus.

30. augustil 1940 moodustati Läti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võttis 14. mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas "Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. 1941. aasta juunis toimunud Juuniküüditamise käigus deporteeriti mitmetelt Nõukogude Liidu võimu all olevatelt aladelt üle 65 000 inimese. Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid. Lätist deporteeriti 15 424 inimest.

Läti teises maailmasõjas

Pikemalt artiklis Läti Teises maailmasõjas

Saksa vägede rünnakusuunad 22. juunist 25. augustini 1941

22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale Nõukogude Liidule. Sakslaste rünnakut saatis kohe edu, nad murdsid läbi Nõukogude Liidu läänepiiril olevatest looderinde vägedest ning liikusid kiirelt edasi loodesse, läände ja edelasse. Väegrupi Nord väed Ida-Preisimaalt ja Kindralkubermangust tungisid 24. juunil Leedu NSV ja Valgevene NSV aladele ning hõivasid Vilniuse ja Kaunase. 26. juunil 1941 jõudsid väegrupi Nord 4. tankiarmee Erich von Mansteini LVI soomuskorpus Lätis Daugava jõe joonele. 1. juulil vallutasid 4. tankiarmee väeosad Riia.

Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)#Invasiooni algfaas

Saksa okupatsioon

Pikemalt artiklites Saksa okupatsioon Lätis, Läti kindralkomissariaat ja Ostland

Läti väeosad Saksa armees

Lätis moodustati Saksamaa sõjaadministratsiooni poolt lätlaste loodud Nõukogude-vastased relvaformeeringud vabatahtlikkuse alusel moodustatud politseiteenistuse abipolitseipataljonid, 1941. aasta juulis, mille komandöriks oli Läti endine ohvitser V. Weiss. Pataljon võitles Läti territooriumil tegutsevate Punaarmee väeosadest taganemisel mahajäänud punaväelaste ja Nõukogude partisanide vastu. 1941. aasta septembris moodustati kohaliku omakaitse baasil ka Schutzmannschaft der Ordungspolitzei, ehk Saksa Korrapolitsei allüksused. 1943. aasta lõpuni formeeriti Lätis 45 sarnast pataljoni.

Pikemalt artiklis Kaitsepataljonid

1941. aastal Lätist kiiresti taganev Punaarmee ei suutnud mobiliseerida Läti kutsealuseid ja kuna mehed jäid enamasti Lätti alles, said Saksa võimud mobiliseerida Lätist kaks SS-diviisi. Läti SS-leegion moodustati ametlikult 1943 veebruaris, SS-leegion oli tunduvalt suurem kui Eesti SS-leegion, üle 100 000 mehe. Läti 1. diviisi ülem oli kindral Rūdolfs Bangerskis ja staabiülem kolonel Artūrs Silgailis. Läti SS-leegioni pataljonid moodustati Läti politseipataljonidest. 1943 kevadel formeeriti (15.) Läti diviis. Läti SS-brigaadist (Lettische SS-Freiwilligen-Brigade/2. Lettische SS-Freiwilligen-Brigade) moodustati 19. Läti diviis. Kaks Läti Relva-SS diviisi võitlesid Idarindel ja osalesid 1944. aasta Läti kaitsel Velikaja jõele rajatud Panther-liinil ning Kuramaa kaitselahingutes.

Pikemalt artiklites 15. Relvagrenaderide SS-diviis (läti 1.) ja 19. Relvagrenaderide SS-diviis (läti 2.), VI Läti SS-Armeekorpus ja Läti leegionäride päev.

Läti väeosad Punaarmees

Pikemalt artiklis 24. territoriaalne laskurkorpus, 8. armee

1941. aasta lõpus formeeriti NSV Liidu tagalas Punaarmee 201. läti laskurdiviis, kuhu kuulusid 92., 122., 191. laskurpolk ja 220. suurtükiväepolk. 1942. aasta alguses osales 201. läti laskurdiviis Moskva lahingus, 1942. aasta veebruarist kuni 1943. aasta aprillini Idarinde lahingutes Staraja Russa ja Demjanski vahel. 1942. aasta oktoobris nimetati 201. diviis ümber 43. läti kaardiväe laskurdiviisiks. 1944. aasta suvel ühendati 43. läti kaardiväe laskurdiviis, 308. läti laskurdiviisiga 130. läti laskurkorpuseks. 1944–1945 võitles läti laskurkorpus Lätis, lõpetades sõja Kuramaal.

Pikemalt artiklis 130. Läti laskurkorpus, Läti partisanibrigaadid, 308. Läti laskurdiviis, 43. Läti laskurdiviis

13. augustil 1943 loodi Läti Kesknõukogu, mille eesmärgiks oli taastada Läti Vabariigi iseseisvus. 17. märtsil 1944 kirjutasid Läti Kesknõukogu liikmed alla memorandumile, et kuulutada vajadust Läti suveräänsuse taastamise järele. Saksa Julgeolekupolitsei Gestapo arreteeris osalised, sealhulgas nõukogu esimehe Konstantīns Čakste. Arreteeritud saadeti algul Salaspilsi vangilaagrisse ning seejärel Ida-Preisimaale Stutthofi koonduslaaglaagrisse. 1944. aasta suvel loodi kindral Jānis Kurelise juhitud sõjaväeüksus, mis sai sakslastelt loa diversioonitegevuseks Nõukogude vägede rindejoone taga.

Sõjategevus Lätis 1944–1945

Punaarmee pealetungisuunad 1943 talv – 1944 kevad

1944. aasta mais alustati väegrupi Nord kaitsepiirkonnas Pihkva järvest alanud Marienburgi liini ehitamist, mis kasutades looduslike tõkkeid, kujutas Pihkva järve – Optjoki jõe – Petseri – Irboska kõrgendiku – Malupe – Pameri – Urušu järve joonel asunud taktikaliselt tähtsate Laura, Aluksne ja Gulbene kaitsevööndit.

1944. aasta suvepealetungi alustasid 3. Balti rinde väed Pihkva ja Ostrovi vaheliselt Velikaja jõe joonelt, 42. armee, 67. armee ja 1. löögiarmee jõududega Irboska ja Laura suunal. 3. Balti rinde 54. armee rünnakusuund oli Läti Lejasciemsi suunal. 3. Balti rinde väed murdsid läbi Saksa Panther liinist ja vabastasid 21. juulil Ostrovi, 23. juulil Pihkva ning ületasid Velikaja jõe. 2. Balti rinde väed jõudsid 18. juulil Läti aladele. 31. juuliks jõudsid 3. Balti rinde väed Saksa Marienburgi liinile, mida ei suudetud vallutada ja ületada ning pealetung katkestati.

Pealetungioperatsioon Bagration 3. faasis 1. Balti rinde väed Leedus Šiauliai pealetungioperatsiooni käigus 1944. aasta 5. juulist – 29. augustini, jõudsid Riia laheni 31. juuliks eraldades Saksa väegrupi Mitte ja väegrupi Nord Eestis asunud väed. Punaarmee üksused vallutasid 27. juulil Rezekne ja Daugavpilsi Ida-Lätis ning edasitung peatus Ergli-Pļaviņase joonel. 3. Valgevene rinde väed jätkasid Minski pealetungioperatsiooni Leedus Vilniuse suunal. 3. Valgevene rinde väed jõudsid Kaunase pealetungioperatsiooni 28. juulist – 28. augustini Kaunaseni, Mariampolė vallutati 31. juulil ja Kaunas 1. augustil.

Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)#Pealetungioperatsioon Bagration

Punaarmee pealetungioperatsioonid Lätis 19. augustist kuni 31. detsembrini 1944

10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed läbi Saksa Wehrmachti 18. armee XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist. Riia pealetungioperatsiooni käigus hõivasid Punaarmee väed 14.–23. septembril 1944 suure osa Põhja-Lätist. 14. septembril algas Punaarmee suurte soomusjõudude ja suurtükiväe toetusel pealetungi Väiksel Emajõel, sihiga tungida üle Valga Riia laheni ning lõigata Eestis asuvad Saksa üksused väegrupi põhijõududest ära.

Pikemalt artiklis Operatsioon Doppelkopf, Operatsioon Cäsar

Kuramaa kott

Nõukogude pealetung Memelile algas 5. oktoobril 1944 ning 10. oktoobril jõudis Punaarmee Palanga piirkonnas 35 kilomeetri pikkuses lõigus Läänemereni, lõigates väegrupi Nord ära Saksamaast ja väegrupist Mitte. Väegrupi Nord üksused jätsid 11. oktoobril 1944 maha Riia, kuid sattusid blokaadi Balti mere kallastel Tukumsi-Liepaja liinil. Sakslaste katse taastada ühendus äralõigatud väegruppiga ei saavutanud edu. Läti lääneosas Kura poolsaarele jäi lõksu tervelt kolmkümmend üks diviisi, Kuramaa kotti jäänud väed moodustasid umbes kümme protsenti Wehrmachti relvajõududest 1945. aasta algul. 25. jaanuaril 1945 sai väegrupp uue nime väegrupp Kurland. Tekkis Saksa Idarindel eraldatud enklaav, mis pidas Punaarmee rünnakutele vaatamata vastu kuni II maailmasõja lõpuni ehk seitse kuud. Sõda Läti territooriumil jätkus Kuramaa kindluse kapitulatsioonini 8. mail 1945.

Pikemalt artiklis Kuramaa kott

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis, Lätis ja Leedus

Nõukogude okupatsioon

Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Lätis (1944–1991)

Läti NSV

Pikemalt artiklis Läti NSV, Läti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, Läti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee.

Taasiseseisvumine

2. augustil 1988. aastalmoodustati Läti Rahvarinde liikumine ja algas poliitiline võitlus Läti iseseisvuse taastamiseks. 23. augustil 1989toimus kolme Balti riiki läbiv Balti kett, et näidata maailmale Eesti, Läti ja Leedu vabadusesoovi ning juhtida tähelepanu pool sajandit varem Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel allkirjastatud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid olid viinud Balti riikide okupeerimise ja annekteerimiseni Nõukogude Liidu poolt.

27. veebruaril 1990. aastal kinnitas Läti NSV Ülemnõukogu Presiidium puna-valge-punase lipu Läti Vabariigi riigilipuks. 4. mail 1990. aastal võeti vastu deklaratsioon Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise kohta ja Läti NSV Ülemnõukogu kiitis 138 poolthäälega heaks deklaratsiooni Läti Vabariigi iseseisvuse taastamise kohta ja Läti hakkas tegutsema iseseisvuse täieliku taastamise nimel.

Pärast seda, kui Nõukogude sõjavägi oli Leedus, Vilniuses kasutanud iseseisvuspüüdluste mahasurumiseks relvi ja tanke, hakati Lätis 13. jaanuar 1991 ehitama barrikaade nii Riiga, Daugava jõele Zaķusala saarele, valitsushoone juurde kui ka mujale. Põllumehed üle kogu Läti tõid appi rasketehnikat. 20. jaanuaril ründas Moskva otsese kontrolli all olnud NSV Liidu Siseministeeriumi Riia OMONi eriüksusüksus Läti siseministeeriumi hoonet. Surma sai viis inimest. Pärast kokkulepet Mihhail Gorbatšoviga hakati barrikaade järk-järgult lammutama.

19.‒21. augustil 1991 toimunud Augustiputši ajal, kui NLKP, sõjaväe ja julgeolekuteenistuste reageerimisjõud moodustasid Moskvas Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee, mis püüdis kukutada Mihhail Gorbatšovi valitsust ja peatada tema katseid Nõukogude Liitu moderniseerida, võtsid Riia OMONi jõud ja sõjavägi üle Riia peamised sidevahendid ning sellal kui soomussõidukid Riia Toomväljakule sisenesid, kiitis Läti Ülemnõukogu 21. augusti hommikul heaks Läti Vabariigi põhiseaduse, kinnitades, et 1922. aasta põhiseadus taastati täielikult ja see kehtib endiselt. 22. augustil tunnustas Läti iseseisvust Island, järgnesid Venemaa ja Taani 24. augustil, Euroopa Ühendus 27. augustil, Ameerika Ühendriigid 2. septembril ja NSVL 6. septembril.

Vaata ka

Viited

↑ Francis Donald Logan. The Vikings in History (Routledge 1992), lk 182.
↑ Valter Lang, Baltimaade metalliaeg, Noorem rauaaeg Lätis ja Leedus
↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 33–37
↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk VI (4)
↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XI (3)
↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 24-39
↑ Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147–1254. The Northern World 26. BRILL, 2007. lk 65–75
↑ Henriku Liivimaa kroonika, 1982
↑ First World War in Latvia 1914-1918, http://latvianhistory.com/ (Vaadatud 02.08.2015)
↑ Jõululahingu muuseum
↑ Andres Laiapea, Läti iseseisvuse sünnivalud, kesknadal.ee, 17. november 2018
↑ The Soviet Occupation of Latvia 1939-1940, vaadatud 17.06.2015

[36S8M-1] Francis Donald Logan. The Vikings in History (Routledge 1992), lk 182.

[P3uYv-2] Valter Lang, Baltimaade metalliaeg, Noorem rauaaeg Lätis ja Leedus

[mqMs9-3] Henriku Liivimaa kroonika, lk 33–37

[cOZbZ-4] Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk VI (4)

[VAPPT-5] Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XI (3)

[l5SQk-6] Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 24-39

[gaqhF-7] Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147–1254. The Northern World 26. BRILL, 2007. lk 65–75

[7zggi-8] Henriku Liivimaa kroonika, 1982

[ccls6-9] First World War in Latvia 1914-1918, http://latvianhistory.com/ (Vaadatud 02.08.2015)

[ZkZWv-10] Jõululahingu muuseum

[11] Andres Laiapea, Läti iseseisvuse sünnivalud, kesknadal.ee, 17. november 2018

[qvJeO-12] The Soviet Occupation of Latvia 1939-1940, vaadatud 17.06.2015

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]