Kuramaa liivlased

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Kuramaa liivlased on Kuramaa põhjaosas elanud liivlased.

Etnogenees ja muinasaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogilised leiud, dialektoloogia, kohanimed ja Rita Grāvere uuringud liivlastele iseloomuliku hambatüübi levikust viitavad läänemeresoome asustuse olemasolule suurel osal Kuramaal (algselt lõunas kuni Liepājani) alates 1. aastatuhandest eKr.[1][2] Esimeseks märgiks läänemeresoomlastest peetakse kivikalmete (algselt kivikirstkalmete) ilmumist Põhja-Kuramaale. Samast ajast, 1. aastatuhandest eKr, pärinevad ka sealsed laevkalmed, mille rajamise traditsioon arvatakse olevat alguse saanud Ojamaalt. 1. aastatuhandel pKr hakkasid levima uut tüüpi kivikalmed: tarand- ja kivivarekalmed. Kivikalmete piirkond ulatus lõunas u Riia laiuskraadini. 6. sajandil toimus kogu Baltikumi ja Lõuna-Skandinaavia alal rahvastiku drastiline vähenemine, mida seostatakse 535.–536. aasta kliimakatastroofiga kaasnenud põllumajanduskultuuride ikaldumisega. Valter Langi arvates võis läänemeresoomlaste jagunemine hiljem tuntud rahvasteks, sh liivlasteks, alguse saada sel asustuse madalseisust tingitud eri piirkondade vaheliste kontaktide nõrgenemise ajal.[3][4][5]

Kunagist läänemeresoome-liivi keelepiirkonna ulatust peegeldavad ka läti keele murded. Tāmnieku ehk liivi murre, mida iseloomustavad mitmed läänemeresoome tunnused nagu näiteks naissoo kadu, hõlmab Kuramaal laias laastus sama ala, mis kivikalmedki.[6][7][8] Põhja-Kuramaal leidub ka palju arvatava läänemeresoome päritoluga kohanimesid, nt Matkule, Usma, Venta.[9] Lõunapoolsetest paikadest on ka Liepāja (1253. a „Lyva”) nime puhul läänemeresoome algupära nähtud.[10]

Alates 9. sajandist toimus senise liivlaste materiaalse kultuuri teisenemine ja selle levikuala kahanemine. Kuršipäraste kalmete ja juhuleidude leviku põhjal järeldatakse kuralaste liikumist põhja suunas senisele liivi alale. Samamoodi on nähtud Kuramaa skandinaavlaste, tõenäoliselt Grobiņa koloonia järeltulijate liikumist 9. sajandil põhja suunas ning 10. sajandil sealt edasi Daugava alamjooksule. Paljud ajaloolased usuvad, et alates 10. sajandist on Põhja-Kuramaalt Daugava alamjooksule rännanud ka suur hulk läänemeresoomlasi-liivlasi, mille osaliselt tingis kuralaste ekspansioon. Samasse aega on paigutatud ka Saaremaa kultuuri elementide laiem levik Põhja-Kuramaal, mida on seletatud tihedamate vastastikuste abielusidemete loomisega olukorras, kus Kuramaa enda läänemeresoome elanikkond oli vähenenud ja eelistati perekonna loomist väiksema keelebarjääriga rahvaga. Mõned uurijad on seda nähtust seostanud aga sisserändega.[11][12]

Bremeni Adami kroonika kohaselt ehitati 11. sajandi keskpaigas Taani kuninga Sweyn II Estridssoni ja kristlike kaupmeeste toel Kuramaale kirik. Kuna 11.–12. sajandil mindi Kuramaa põhjaosas üle ristiusu kombestikuga kooskõlas olevatele laibamatustele, kus lahkunu käed asetati risti rinnale, siis on pakutud, et see võis toimuda just sinna rajatud kristliku misjonikeskuse tegevuse tulemusel.[13][14] Samal ajal, alates 11. sajandist kiirenes kuralaste edasiliikumine ja nendega seostatavad muistised ja koloniaalse iseloomuga keskused hakkasid jõudma Abava jõest põhja poole ja Venta alamjooksule. Nii jäid 11.–13. sajandil läänemeresoome-liivi asustusele viitavad matmistavad püsima peamiselt Põhja-Kuramaa idaosas, samal ajal kui läänes, Venta alamjooksul domineeris juba kuršide kultuur. Seni liivi asustusega linnamäed (Talsi, Tukums, Nogale, Lagzdīne, Kandava, Sabile, Strazde, Valgale, Mežīte) sattusid kuralaste või segaasustusega aladele. 12.–14. sajandil toimus protsess, mida on nimetatud kuroniseerumiseks: liivlaste materiaalne kultuur ühtlustus kuršide kultuuriga, välja arvatud asjaolu, et surnuid maeti põletamata.[15][16][5]

Omaette probleem on Kuramaa läänemeresoomlaste liivlasteks nimetamisega. Kirjalikes allikates on sealseid liivlasi mainitud alles alates 14.–15. sajandist. Varasemate allikate kohaselt asustasid seda kuralased (ladina c(h)ori, curones) ja Henriku Liivimaa kroonika järgi ka võndlased (ladina wendi).[1][17] Kuni 20. sajandi alguseni oletasid mitmed autorid, nt Ferdinand Johann Wiedemann, et Leedu loodeosani ulatunud asualaga kuralaste all mõeldi liivlasi. Hilisemate teaduslike avastuste valgusees pole teised uurijad seda arvamust jaganud. On levinud seisukoht, et kuralane oli algselt (eriti 12.–13. sajandi allikates) ühisnimetus nii kurši kui läänemeresoome keelega Kuramaa rahvastiku kohta, kuigi allikates on esmajoones ilmselt juttu ikkagi arvukamast ja arenenumast balti rahvast.[18][19][20] Teise oletuse järgi olid Kuramaa läänemeresoomlased vähemalt kuni 13. sajandini tuntud kui võndlased, kelle läänemeresoomelisust kinnitavad nende Henriku Liivimaa kroonikas äratoodud asupaikade (Cēsis, Võnnu muinaslinnus) arheoloogilised leiud ja kes eristusid tolleaegsete inimeste jaoks selgelt ida pool asuva Vidzeme liivlastest.[21] Lisaks on püstitatud hüpotees, et Põhja-Kuramaad asustasid hiljemalt alates 9.–10. sajandist Saaremaalt tulnud kolonistid[22] ning et allikates märgitud saarlastest ja eestlastest piraatide all mõeldi ka Põhja-Kuramaalt lähtunud meresõitjaid.[23] Võimalike põhjustena, miks hiljem neid liivlasteks hakati pidama, on välja pakutud kuralase nimetuse kinnistumist ainult kuršikeelsele elanikkonnale või Ventava kui võndlastele nime andnud piirkonna kadumist, mistõttu Kuramaa läänemeresoomlastele hakati edaspidi laiendama neile lähedase liivi rahva etnonüümi. Siiski käsitletakse tänapäeval üldiselt ka varasemaid Kuramaa asukaid liivi rahva osana, hoolimata kunagisest nimetuste erinevusest.[21][18]

Liivimaa ristisõda[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa ristisõja sündmused jõudsid Kuramaa liivlaste aladele 1230. aastatel. Sel ajal jagunes liivlaste asuala allikates Vanemaks ja Ventavaks nimetatud piirkondade vahel, mille osaline või täielik valitseja oli Lammekin. 1230. ja 1231. aastal sõlmisid osad neist aladest Lammekiniga eesotsas alistumis- ja ristimislepingud nii riialaste (Riia linnavõim, Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu) kui paavsti esindaja Alna Balduiniga. Riialaste 1231./1232. aasta talve sõjakäiguga Kuramaale läks reaalne võim nende kätte. Pärast Mõõgavendade ordu hävitavat lüüasaamist 1236. aasta Saule lahingus ründasid leedulased järgmisel aastal Kuramaad, tapsid esimeseks Kuramaa piiskopiks nimetatud Engelberti ja ilmselt ärgitasid või sundisid kuralasi kristlusest loobuma. Kuna riialaste ja tegevuse lõpetanud Mõõgavendade ordu asemele loodud Liivi ordu tähelepanu pöördus vahepeal Vene riikide vastu sõdimisele, siis hakati kuralaste alade tagasivallutamisega tegelema alles 1242. aastal pärast Vene-suunalise ekspansiooni nurjumist Jäälahingus. Kogu Liivimaalt kogutud suure väe sõjaretke abil vallutati suurem osa kuralaste maadest 1245. aastaks, toimus ristimine, millesse kuralased vastumeelselt olevat suhtunud, ja sõlmiti uus alistumisleping. Vallutamine viidi lõpule 1252.-1253. aastal, mil sõlmiti ka kokkulepe, mille järgi 2/3 maast läks ordule ja 1/3 Riia piiskopile.[24][25]

1260. aastal järjekordses ordu organiseeritud sõjakäigus osaledes läksid kuralased nendega tülli ja keeldusid vastaseks olnud žemaitide väge ründamast, mistõttu orduvennad Durbe lahingus lüüa said. Ühe allika kohaselt kuralased isegi ründasid koos žemaitidega ordumehi. Sellele Liivi ordu jaoks suurele kaotusele järgnes ülestõus lõunapoolsete seni veel ristimata kuralaste hulgas, kes alustasid koos leedulastega sõda ordu ja vastristitud kuralaste vastu. Vastuhakk suudeti maha suruda ja kontroll kogu kuralaste asuala üle taastada 1267. aastaks, mil sõlmiti ka uued alistumislepingud. Teada on ordu aladel tehtud leppe sisu, mille kohaselt ülestõusnud said amnestia ja trahve ei määratud, kuid nad pidid tagasi pöörduma kristlaste kohustuste ja maksude juurde: ühe hobusega majapidamine pidi andma u 140 liitrit vilja, tasuma kirikukümnist, töötama uute isandate heaks losside ehitamisel ja veel muudel töödel neljal päeval aastas. Eriõigusena olid vabastatud sõjasaagist kümnendiku ära andmisest. Säilis isiklik vabadus ja õigus maaomandile, sh seni tühjadel aladel kasutusele võetavale maale. Pärandada sai vara kuni 4. astme sugulastele, nende puudumisel läks omand ordu valdusse. Esimest korda reguleeriti mereõigust: merel hulpivast kaubast võisid kuralased üle poole, kaldale uhutud asjadest 1/3 endale jätta, samal ajal kui ülejäänud läks ordule, kellele jäi kohustus see omanikule tagasi, kui ta ühe aasta jooksul välja ilmub. Uppumisohus inimesel keelati oma päästjale lubamast rohkem kui 1/3 oma varast.[26][27][28][25]

Kesk- ja uusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Uues ühiskonnas jäi enamik liivlastest talupojaseisusse ja hauapanuse põhjal jätkus vanade tavade osaline järgimine. Nad säilitasid isikliku vabaduse kuni 16. sajandini. Senised ülikusuguvõsad hukkusid ristisõja käigus või sulandusid sakslastest koosnevasse rüütli- ja vaimulikuseisusse. Näiteks 1272. aastal on mainitud orduvenda nimega Ykemele ja 14.–15. sajandil mitmeid Kuramaa läänimehi, keda võib nime järgi pidada liivlasteks.[25][29]

Aja jooksul toimus assimileerumine. 17. sajandi keskpaiga allika järgi oskasid näiteks Engure ümbruse liivlased sel ajal läti keelt ja osalesid lätikeelsetel jumalateenistustel. 17. sajandil oli kõigi liivlaste, kellest enamus elas Kuramaal, koguarv tõenäoliselt juba alla 5000.[30] Erandliku nähtusena toimus alates 17. sajandist Põhja-Kuramaa varem peamiselt läti asustusega rannakülades liivistumine.[31] Sellel sõdadest ja migratsioonist vähem puudutatud alal, kus keelekeskkonda toetas ka läbikäimine keeleliselt lähedaste Saaremaa elanikega, säiliski lõpuks liivi elanikkond kõige kauem. Thomas Hiärn, rääkides arvatavasti just Kuramaa põhjaranniku liivlastest, väitis, et nad vältisid sel ajal keelelisi segaabielusid ja elasid lätlastest üsna eraldatult.[29][32] 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses ulatus see ala Oviši külast Ģipka külani, hiljem Melnsilsist Lūžņasse, hõlmates kokku 12 küla. Ala jagunes kaheks osaks (ida- ja lääneosa), kus räägiti ka erinevaid murdeid – idamurret ja läänemurret. Kumbki osa kuulus eraldi valla ja kihelkonna alla. Erinevad tegurid tingisid siiski sealgi liivlaste arvu vähenemist ja assimileerumist: ülerahvastatud majade tõttu suur vastuvõtlikkus nakkushaigustele, suur uppumissurmade arv ja näiteks 1859. aasta vastuhakk Dundaga mõisnikule, mille karistusena 38 talust elanikud välja tõsteti ja uute inimestega, sh lätlastega asendati. 19. sajandi lõpus täheldasid uurijad, et liivlased peavad läti keelt prestiižikaks ja kohati õpetavad seda oma lastele esimese keelena ning et liivlaste etniline eneseteadvus on nõrk. Siiski liivlaste koguarv 19. sajandi jooksul suurenes. Eri allikad ja hinnangud pakuvad Kuramaa rannakülade liivi rahvastiku kohta välja erinevaid ja kohati ilmselt ebatäpseid arve: 1843.–1845. aastal kohalik kirikuõpetaja 2052, 1850. aasta rahvaloendus 2180, 1852. aastal Sjögren 2324, 1863. aasta rahvaloendus 2546, 1881. aasta rahvaloendus 2400, 1888. aastal Eemil Nestor Setälä 2929. Pärast pärisorjuse kaotamist ja liikumisvabaduse reforme asus osa liivlasi ilmselt elama ka teistesse piirkondadesse ja linnadesse.[33]

Hilisem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 19. sajandi lõpust, pärast viimaste Vidzeme liivlaste assimileerumist, elasid ainsad allesjäänud liivlased Põhja-Kuramaa rannakülades. Viimane liivi keelt emakeelena rääkiv inimene suri 2013. aastal Kanadas, kuhu ta oli sattunud II maailmasõja ajal. Ennast keeleoskusest sõltumata liivlaseks pidavaid inimesi oli 2011. aastal Lätis 250.[34][35]

 Pikemalt artiklis liivlased

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Zemītis 2011, lk 77-78
  2. ↑ Grāvere
  3. ↑ Lang 2003, lk 19, 69-70, 95
  4. ↑ Lang, rahvusteaduste loengusari
  5. ↑ 5,0 5,1 Valsts izglītības satura centrs
  6. ↑ http://valoda.ailab.lv/latval/vispareji/dialekti/lib.gif
  7. ↑ http://www.lu.lv/filol/dialekt/publikacijas/dialekti.pdf
  8. ↑ Balode, Holvoet
  9. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. detsember 2014. Vaadatud 11. juulil 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  10. ↑ Koski, lk 56
  11. ↑ Zemitis, lk 77–82
  12. ↑ Švābe, lk 76–78
  13. ↑ Lang 2003, lk 125
  14. ↑ Šnē, lk 31–32
  15. ↑ Zemitis, lk 77–82, 87–88, 100
  16. ↑ Žulkus, lk 58
  17. ↑ Koski, lk 59
  18. ↑ 18,0 18,1 Halling, lk 55-57
  19. ↑ Zemītis 2009, lk 95–96
  20. ↑ Žulkus, lk 63
  21. ↑ 21,0 21,1 Zemītis 2011, lk 80–82
  22. ↑ Švābe, lk 75
  23. ↑ Žulkus, 60
  24. ↑ Švābe
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 Dzenis, Vietējās izcelsmes lēņavīri Rietumlatvijā
  26. ↑ Švābe, lk 103–114
  27. ↑ Lätte, lk 29–30
  28. ↑ Dzenis 2013
  29. ↑ 29,0 29,1 Zemītis 2011, lk 103
  30. ↑ Grünthal, lk 197
  31. ↑ Tõnisson
  32. ↑ Grünthal, lk 197, 202
  33. ↑ Blumberga, lk 127-131
  34. ↑ Centrālā statistikas pārvalde
  35. ↑ Kanadas suri viimane emakeelne liivlane

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Balode, Laimute; Holvoet, Axel. The Latvian language and its dialects. Circum-Baltic Languages: Volume 1: Past and Present; toim Östen Dahl, Maria Koptjevskaja-Tamm], lk 16–32.
  • Blumberga, Renāte, Liivlased 19-21. sajandil, lk 127-153 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
  • Dzenis, Agris. Vietējās izcelsmes lēņavīri Rietumlatvijā.
  • Dzenis, Agris. Kuršu sabiedrība un tiesības 13.–16. gadsimtā. Piejūras pilsētu literārais izdevums, 2013, 1(4).
  • Grāvere, Rita. Über die rolle des ostseefinnischen substrats bei den Letten aufgrund den odontologischen angaben.
  • Grünthal, Riho, Liivi keel uue aja esimestel sajanditel, lk 195–202 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
  • Halling, Tiina. Liivi keel läti keele mõjusfääris. Väljaandes Mitmõkeelisüs ja keelevaihtus Õdagumeresoomõ maiõ pääl : konvõrents Põlvan, 20.–22. rehekuu 2005 = Mitmekeelsus ja keelevahetus Läänemeresoome piirkonnas. Võro: Võro Instituut, 2006. (Võro Instituudi toimõtisõq ; 18), lk 55–70.
  • Koski, Mauno, Mis on Liivimaa erinevatel aegadel olnud?, lk 53-73 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
  • Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003.
  • Lang, Valter. Kuidas, miks ja millal said meist läänemeresoomlased?, Rahvusteaduste loengusari, 2013.
  • Lätte, Mart, Eestlaste sõjalised kohustused keskajal. Tartu Ülikool 2009.
  • Šnē, Andris. Ticība, vara un tirdzniecība: kristietības loma vietējo iedzīvotāju sabiedrībās Latvijas teritorijā 11.–13. gadsimtā. Latvijas Universitātes raksti (725), vēsture, 2009, lk 29–44.
  • Švābe, Arveds. Senā Kursa. Straumes un avoti. Riia, 1938.
  • Zemītis, Guntis. Vendu jautājums un arheoloģijas avotu iespējas tā risinājumā, Akadēmiskā Dzīve, nr 46, 2009, lk 92–101.
  • Zemītis, Guntis. Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
  • Žulkus, Vladas. Settlements and piracy on the eastern shore of the Baltic sea: The Middle ages to Modern times, Archaeologia Baltica, 2011, vol 16.
  • Tõnisson, Evald. Muistsed liivlased ja Kuramaa liivlased, Keel ja Kirjandus. 1970 (8). Lk. 461-466.
  • Kas ir lībieši?, Latviešu valodas aģentūra.
  • Valsts izglītības satura centrs, kaardid.
  • Lībiškais dialekts, http://valoda.ailab.lv
  • Latviešu valodas dialekti, Latvijas Universitāte
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kuramaa_liivlased&oldid=6286138"