Kaupo
|
See artikkel räägib liivlaste vanemast; ooperi kohta vaata artiklit Kaupo (ooper); eesnime kohta vaata artiklit Kaupo (eesnimi) |
Kaupo (ka Caupo, Kope; surnud 21. või 22. septembril 1217) oli liivlaste olulisemaid vanemaid 13. sajandi alguses. Info Kaupo kohta pärineb peamiselt Henriku Liivimaa kroonikast.
Nimest[muuda | muuda lähteteksti]
Kaupo nimi esineb Henriku Liivimaa kroonikas kujul Caupo, Liivimaa vanemas riimkroonikas Kope. Pole selge, kas see tuleneb nime Jakob (Jacobus) germaani- või liivipärasest lühendist[1][2], tähendab kaupmeest (liivi kop "kaup", ladina caupo "sissesõiduhoovipidaja", "kõrtsmik", "kaupmees")[3], seondub eesti sõnaga kubjas[4] või on mõnda muud päritolu. Nime hääldati tõenäoliselt ikkagi Kaupona.
Elu[muuda | muuda lähteteksti]
Kaupot on Henriku kroonikas mainitud paarikümnel korral, seega on ta enim mainitud kohalik tegelane, ületades näiteks Lembitu maininguid neljakordselt.
Kaupo oli Turaida vanem ja on arvatud, et ta ristiti esimese olulisema liivlaste ülikuna umbes 1191, tema ristijaks peetakse aga Theoderichi. Tegelikult pole sellele viitavat aga kuigi palju, sest 1191 on mainitud, et ristiti üks haavatud liivlane, nime nimetamata[5], ja veel 1200. aastal võttis piiskop Albert temalt ja teistelt liivlaste vanematelt pantvange[6]. Hiljemalt 1201. aastaks oli Kaupo siiski ristitud ning temast sai ristisõdijate tähtsaim ja usaldusväärseim kohalik liitlane, kes jäi kuni surmani ristiusule truuks. 1202–1203 reisis ta koos Theoderichiga läbi Saksamaa Rooma, kus kohtus paavst Innocentius III-ga, kes kinkis talle sada kuldraha.[7] Seejärel võitles ta kristlaste poolel paganate vastu, jõudes sõdida nii liivlaste, leedulaste kui ka eestlastega. Muuhulgas piiras ta ristisõdijate ja semgalite väe eesotsas 1206. aastal ka omaenda linnust Turaidas, mis vahepeal oli langenud tema paganlikuks jäänud ja ristisõdijatega vaenus olnud kaaskonna kätte.[8] Henriku Liivimaa kroonika vihjab võimalusele, et Kaupole kuulus veel üks linnus, milleks nimelise sarnasuse ja tema matmispaiga järgi on pakutud Krimulda (Cubbesele) muinaslinnust, kuid seda arvamust peetakse üldiselt vähepõhjendatuks.[9][10]
Kaupo sai Madisepäeva lahingus surmavalt haavata, kuid et ta jõudis teha testamendi, on peetud võimalikuks, et ta elas kuni järgmise päevani. Tema keha põletati kohapeal, luud aga viidi kaasa ja maeti Krimulda kiriku juurde.[11]
13. sajandi lõpus kirjutatud Liivimaa vanema riimkroonika eksliku teate järgi sai Kaupo surma juba Liivimaa ristisõja esimeses Koknese lähedal toimunud lahingus, kus kristlased võitlesid venelaste ja leedulastega. Ükski teine allikas ei maini sellise lahingu toimumist.[12]
Kaupol oli ka poeg Berthold, kes langes 1210. aastal Ümera lahingus.[13] Et ta suri seetõttu pärijateta, pärandas ta kogu oma vara Riia kirikule. Lievenite aadlisuguvõsa väitis hiljem, et nad pärinevad naisliinist Kaupost.
Hinnangud[muuda | muuda lähteteksti]
Kaupot on nimetatud ka liivlaste kuningaks, kroonikas on tema kohta öeldud quasi rex (nagu kuningas). Talle on antud vastuolulisi hinnanguid, teda on peetud nii reeturiks kui ka tulevikule mõtlevaks liidriks, kes üritas oma rahvast Lääne-Euroopasse viia. Eestis on domineerinud üldiselt esimene seisukoht.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 34
- ↑ Zemītis, lk 101
- ↑ Kello, lk 46
- ↑ Atskaņu hronika, kommentaar 19
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 27
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 35
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 43
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 63
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 49
- ↑ Indriķa hronika IX, kommentaar 6
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 181
- ↑ Liivimaa vanem riimkroonika 2003, värsid 503–522, lk 26, 200
- ↑ Henriku Liivimaa kroonika, lk 109
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Atskaņu hronika. Keskülemsaksa keelest läti keelde tõlkinud V. Bisenieks; eessõna Ē. Mugurēvičs ; kommentaarid Ē.Mugurēvičs, K.Kļaviņš. Rīga: Zinātne, 1998.
- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
- Kello, Karl. Tollimees Tõll, kaupmees Caupo, veskimees Vesse, Õpetajate Leht, 23. november 2012.
- Liivimaa vanem riimkroonika. 2003. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe.
- Rein Raud. Kaupo: [ajalooline romaan]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990.
- Zemītis, Guntis. Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.
- Kaupo järeltulijad elavad. Võitleja, mai 1960, nr. 5, lk. 4.