Linnriik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vabalinn)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Linnriik (kr polis) on väikeriik, mille valdused ei ulatu märkimisväärselt kaugemale ühe linna piiridest ja selle juurde kuuluvast maa-alast, näiteks põllumajanduslikust tagamaast. Mõnel juhul linnriigil tagamaa puudub, näiteks mäe otsa ehitatud linnriik-kindluse puhul.

Linnriigi tekke põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Linnade sünnile paneb aluse inimeste spetsialiseerumine ühele tööle ja vajadus vahetada oma töö vilju. Käsitöölised ja kaupmehed panevad oma majandustegevusega aluse individualistlikule sotsiaalsele korrale, mille loomulikuks tegevuskeskkonnaks on turumajandus. Kuna spetsialiseerumine suurendab tööviljakust ja parandab toodete kvaliteeti, siis muutub linn kohalikuks tõmbekeskuseks, kus ümbruskonna inimesed tahavad vahetada oma tooteid neile vajalike vastu. See teeb linnast regionaalse keskuse, kuhu suubuvad kõik transporditeed. Linna eristab külast see, et sealsed elanikud ei tooda toitu ise, vaid vahetavad seda oma toodangu vastu. Turumajandusel põhineva linnriigi tunnuseks on selle jätkuv kasv.

Kuid kaupade ja teenuste vahetamise käigus tekivad õiglase hinna pärast vaidlused ning see omakorda tekitab inimestevahelisi konflikte. Kuna konflikti lahendamiseks on vaja erapooletut isikut, siis paneb see aluse kohtuinstitutsiooni tekkele ja pretsedentide ülesse kirjutamise tavale. Viimastest saavad lõpuks seadused, mis on valitseva õiguskorra aluseks. Koos kohtu institutsiooniga tekib uus spetsialiseerumise vorm - ametnik, kes esindab linna avalikku huvi. Ametnikku eristab teistest elukutsetest see, et tal ei tohi olla isiklikke (materiaalseid) huvisid ning korrumpeerumise vältimiseks maksab linn talle oma maksutuludest töötasu ning kindlustab tema materiaalse toimetuleku (pension) surmani. Nii tekib ja hakkab arenema riigi bürokraatlik organisatsioon.

Linnriigi tunnuseks on õiguskord, mis kehtestatakse selles avalikus ruumis, kus toimub kaupade vahetamine ja mis kuulub linna kaitse alla. Linnriigi tekke ja arengu eelduseks on vabade ja ettevõtlike inimeste iseorganiseerumise võime, horisontaalne spetsialiseerumine. Linnriigi jätkusuutlikkus sõltub turu vabadusest ning tehingute hindade õiglusest.[1]

Linnriigi tunnus ja arengulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kiilkirjas vormistatud koodeks

Vanimad linnad on Lähis-Idas asunud Jeeriko, mis kujunes välja 9. aastatuhandel eKr, ja tänapäeva Pakistani alal paiknenud Mehrgarh, mis tekkis 8. aastatuhandel eKr. Viimasest arenes välja terve Induse oru tsivilisatsioon, kus olid olemas suured ja hästi planeeritud tänavatega linnad, avalikud hooned ja hiiglaslikud sadamarajatised. Neist suurima - Mohenjo-daro elanikkond ulatus III aastatuhandel eKr 70 000 inimeseni. Kuna nendest linnadest pole leitud kirjalikke dokumente, siis ei oska me midagi öelda nende õigus- ja halduskorralduse kohta, mis on riikluse aluseks.

Esimesteks linnriikideks võib kindlasti nimetada Mesopotaamia aladel asunud Sumeri linnu: Ur (4. aastatuhandel eKr elas selles linnas u 65 000 inimest, s.t 1% Maa rahvaarvust), Uruk (3. aastatuhandel oli elanike arv 80 000 in), Larsa, Lagash, Umma, Babülon ( 2. aastatuhandel 200 000 inimest) jt. Nende linnade tunnuseks oli linna keskel asuv tempel - esimene teadaolev tempel rajati Eridusse u 5400 eKr. Tempel oli linna halduskeskus. Sumeri linnade individualistlikule sotsiaalsele korrale ja turumajanduslikele suhetele viitavad tänini säilinud ja arheoloogilistel väljakaevamistel leitud sajad tuhanded savitahvlid, mis tunnistavad ostu-müügi tehinguid ning tasustatavaid töösuhteid. Linnriikideks võin neid nimetada, kuna leitud on palju savitahvleid, millele on jäädvustatud kohtuotsuseid ja üles kirjutatud õiguskorda sätestavad reeglid. Vanimad neist pärinevad:

  • u. 2350 eKr – Lagashi valitseja Urukagina koodeks, mis ise ei ole säilinud, kuid sellele on palju viiteid hilisemates allikates.
  • u. 2060 eKr – Ur-Nammu (või Shulgi?) koodeks Ur'i linnast – (Ur'i III periood). Sellest on säilinud vaid fragmendid, millel räägitakse nõiduse karistamisest ja orjadega seonduvast.
  • Hammurapi koodeks
    u. 1934-1924 eKr – Lipit-Ishtar'i koodeks Isin'i linnast – Koodeks algab sissejuhatusega ja lõpeb järelsõnaga, seadused sätestavad valdavalt õiguskorra rikkumise eest rakendatavate rahaliste karistuste suurusi, sätestab kuninga ja reakodanike õigused ja kohustused ning abiellumise korra ja sellest tulenevad varalised suhted. u. 1800 eKr – Eshnunna linna koodeks.
  • u. 1758 eKr – Hammurabi koodeks – Kõige kuulsam ja paremini säilinud terviklik vana-aja seaduste kogu, mis lisaks sissejuhatusele ja järelsõnale sisaldab 282 paragrahvi. Karistused õiguskorra rikkumisest on sätestatud nii rahaliste kompensatsioonidena kui ka veritasu õigusena.

Vanimatest kirjapandud kohtuotsustest ilmneb, et karistused oli tähelepanuväärselt humaansed: kuritegu teise inimese vastu karistati valdavalt rahalise hüvitusega või sunnitööorjusega, mis tühistati hiljemalt 7. aastal. Kõik see kokku annab aluse oletuseks, et nendes linnades domineeris individualistlikule ühiskonnakorrale iseloomulik turumajandus, mis kombineerus erinevates vormides templibürokraatiaga.

Linnriigi mudel kandus Lähis-Idast Foiniikiast Kreekasse ja sealt Itaaliasse, kus see jäi püsima mitmeks aastatuhandeks. Rooma riigi langemise järel kandsid seda riikluse mudelit edasi Itaalia kaubalinnad, millest suurim – Veneetsia Vabariik (Serenìsima Repùblica Vèneta) – püsis 1797. aastani ja mis valitses oma hiilgeaegadel poolt Vahemere akvatooriumi. Keskaja Euroopas domineerisid Hansa Liidu linnad, kes suutsid omandada "vabalinna" staatuse: Lübeck, Dortmund, Goslar, Nordhausen ja Mühlhausen Tüüringis. Hiljem lisandusid neile veel Köln, Hamburg ja Bremen.

Tänapäeva maailmas esindab seda riikluse vormi kõige selgemalt Singapuri Vabariik. Linnriikideks võib nimetada ka Monacot, San Marinot ja Vatikani., varasemast ajast Veneetsia, Lübeck, Bremen ja Hamburg.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tammert, Paul (2017). Millist riiki. Tallinn: Aimwell. Lk 10.