Riia lahing (1198)

Allikas: Vikipeedia
Riia lahing (1198)
Osa Liivi ristisõjast
Toimumisaeg 24. juuli, 1198
Toimumiskoht Riia, Liivimaa (tänapäeva Läti)
Tulemus Liivlased põgenesid
Osalised
Üksküla piiskopkond
Ristisõdijad
Holmi liivlased
Üksküla liivlased
Väejuhid või liidrid
Berthold 

Riia lahing oli 1198. aastal liivlaste ja Üksküla piiskop Bertholdi kogutud ristisõdijate väe vahel toimunud lahing hilisema Riia linna asukohal. Tegemist oli Liivi ristisõja esimese lahinguga.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast esimese Üksküla piiskopi Meinhardi ebaõnnestunud rahumeelset misjonitööd Väina liivlaste aladel, mille jooksul ta suutis suhteliselt väheseid ristiusku meelitada ja neistki paljud olid seda teinud vaid piiskopilt vastuteene väljapetmiseks, otsustas paavst Coelestinus III lubada Liivimaa kristlaste kaitseks ja apostaatide usku tagasisundimiseks ristisõdijate jõudu.[1] Uus piiskop Berthold sõitis esialgu Liivimaale siiski ilma sõjaväeta, kuid pärast vaenulikku vastuvõttu Üksküla ja Holmi liivlaste poolt pöördus ta tagasi ja naasis järgmine kord juba ristisõdijatega. Hilisema Riia linna kohal laagrisse jäänud ristisõdijate vastu kogunes liivlaste vägi, kuid esialgu sõlmiti siiski omavahel vaherahu. Berthold nõudis liivlastelt kristlusse pöördumist ja seal püsimist ning pantvange oma turvalisuse tagamiseks, kuid liivlased keeldusid, öeldes, et piiskop võib oma piiskopkonda tagasi pöörduda, aga ta ei tohi mittekristlastele jõuga oma usku peale suruda.[2]

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna liivlased olevat tapnud hobusemoona otsima läinud sakslasi, siis ütles piiskop rahu üles ja vastaspooled seadsid end lahinguvalmis. Lahingut alustasid ristisõdijad, rünnates liivlaste väge ja ajades nad seejärel põgenema. Liivlastel õnnestus siiski tappa Berthold, kes Ymauti poolt odaga läbi torgati. Kokkupõrke järel hävitasid ristisõdijad mõõkade ja tulega ka liivlaste vilja.[2]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast lahingut sõlmiti jälle omavahel rahu ja liivlased nõustusid piiskopi preestrite enda juurde võtmise, neile maksu tasumise ja ristimisega. Ükskülas ristiti umbes 100 ja Holmil 50 inimest. Pärast ristisõdijate lahkumist ütlesid ristitud liivlased aga kristlusest lahti, röövisid preestrite vara ja sundisid nad ka nemad Liivimaalt lahkuma.[3]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147-1254. The Northern World 26. BRILL, 2007, lk 68–72.
  2. 2,0 2,1 Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk II (2–5), lk 31.
  3. Henriku Liivimaa kroonika, II (5–10), lk 31–33.