Koiva liivlased

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Koiva liivlased ehk koivaliivlased (Henriku Liivimaa kroonika kontekstis ka turaidalased) olid alates hiljemalt 11. sajandist Koiva jõe alamjooksul elanud ning 19. sajandiks assimileerunud liivlased.

Päritolu ja arheoloogiline kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogiliste andmete järgi ilmusid liivlastega seostatavad kalmistutüübid Koiva äärde seniste semgalipäraste kääbaste asemele alates 11. sajandist. Kas muutus tähistas sisserändu või kohaliku kultuuri teisenemist, pole üheselt selge. Koiva liivlaste kääbastikud, mida rajati kuni 13. sajandil toimunud ristiusustamiseni, on sarnased Väina liivlaste kääbastikega ja asuvad suhteliselt kontsentreeritult Krimulda, Sigulda ja Turaida ümbruses, sisaldades nii põletus- kui ka laibamatuseid. Hauapanusteks on olnud peamiselt relvad ja ehted, tihti ka savinõud ja koer jalutsis. Lisaks kääbastele olid kasutusel veel maa-alused kalmistud, millest teatakse aga vähem.[1]

Koiva jõe alamjooksu elanike osalusele rahvusvahelises kaubanduses viitab sealne suhteliselt suur mündileidude hulk nooremal rauaajal.[2] Ilmselt tegeleti neil aladel vaha ja karusnaha ekspordiga. Ka näiteks tuntud koivaliivlase Kaupo nime üks võimalikke tähendusi on kaupmees.[3]

Koiva liivlased Henriku Liivimaa kroonikas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa ristisõda.

Henriku Liivimaa kroonikas, mis on peamiseks Koiva liivlasi mainivaks kirjalikuks allikaks, nimetatakse Koiva alamjooksu ala Turaidaks (Thoreyda, Thoreida) ja sealseid asukaid Turaida liivlasteks või turaidalasteks (Thoredenses). Kroonika järgi jagunes Koiva liivlaste ala 13. sajandi alguses ilmselt mitmeks omavahel koostööd tegevaks, kuid iseseisvaks linnusepiirkonnaks. Sarnaselt arheoloogiliste andmetega viitab ka kroonika, et Koiva liivlaste asuala oli koondunud eelkõige tänase Sigulda linna lähiümbrusse, kus üksteisest paari kilomeetri kaugusel asusid nii Sattesele, Krimulda (Cubbesele) kui Turaida (kitsamas tähenduses, Turaida muinaslinnuse territooriumina) piirkondade kesksed linnused.[4] Vaid Lēdurga jäi veidi kaugemale põhja poole.[5]

Turaida liivlasi mainitakse kroonikas esmakordselt 1191. aasta paiku toimunud sündmuses, kus nad olevat tahtnud Üksküla piiskopi misjonäri Theoderichi (hilisema Eestimaa piiskopi) oma jumalatele ohverdada, aga vabastanud ta, kui riituse käigus oli saadud jumalatelt ellujätmist soosiv vastus.[6] Umbes samal ajal ristis Theoderich turaidalase, kes olevat sealt piirkonnast üldse esimene ristiusku astunu.[7] Kuigi kristlus, peamiselt õigeusk, oli Baltikumi regiooni teatud määral juba varem kohale jõudnud,[8] ongi Koiva liivlaste aladelt võrreldes naaberpiirkondadega leitud suhteliselt vähe varasemasse aega paigutatavaid ristiususümboleid.[9]

Rahumeelne ja väheedukas misjonitöö asendus peagi vägivaldsemate võtetega ning varsti pärast 1206. aasta ristisõdijate ja semgalite sõjakäiku Turaidasse otsustasid Koiva liivlaste juhid alistuda ning end ristida lasta. Koiva vasakkallas läks Mõõgavendade ordu ja paremkallas Riia piiskopkonna võimu alla.[10]

Henriku Liivimaa kroonikas on nimeliselt mainitud järgmisi Koiva liivlasi:

Assimileerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 14. sajandil olid Turaida liivlased osaliselt assimileerunud ja sel ajal rajatud küladele pandi lätipärased nimed.[11] 18.–19. sajandiks olid Koiva liivlased sulandunud kujuneva läti rahva hulka.[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lang, lk 249–250
  2. Lang, lk 258–259
  3. Kello, lk 46–47
  4. HLK
  5. HLK, lk 117
  6. HLK, lk 27
  7. HLK, lk 27
  8. Lang, lk 246
  9. Šnē, lk 34
  10. HLK, lk 55–75
  11. Zemītis, lk 103
  12. Halling, lk 58–59

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Halling, Tiina. Liivi keel läti keele mõjusfääris. Väljaandes Mitmõkeelisüs ja keelevaihtus Õdagumeresoomõ maiõ pääl : konvõrents Põlvan, 20.–22. rehekuu 2005 = Mitmekeelsus ja keelevahetus Läänemeresoome piirkonnas. Võro: Võro Instituut, 2006. (Võro Instituudi toimõtisõq ; 18), lk 55–70.
  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
  • Kello, Karl. Tollimees Tõll, kaupmees Caupo, veskimees Vesse. Haridus 9–10, 2009, lk 46–47.
  • Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
  • Šnē, Andris. Ticība, vara un tirdzniecība: kristietības loma vietējo iedzīvotāju sabiedrībās Latvijas teritorijā 11.–13. gadsimtā. Latvijas Universitātes raksti (725), vēsture, 2009, lk 29–44.
  • Zemītis, Guntis. Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.