Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Nõukogude Liidu parteist; praeguse samanimelise partei kohta vaata artiklit Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (1992)

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP)
Коммунистическая партия Советского Союза (КПСС)
Pin of the Flag of CPSU.png
Asutatud 1918 - likvideerimine 1991
Peakorter Nõukogude Liit Moskva
Ideoloogia marksism-leninism, kommunism
Koalitsioon Komsomol
Vladimir Iljitš Uljanov-Lenin
Vladimir Lenin ja Jossif Stalin, 1920. aastail Nižni Novgorodis

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (lühendatult NLKP; vene keeles Коммунистическая партия Советского Союза, lühendatult КПСС; 1918–25 Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei. 1925–52 Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, lühendatült ÜK(b)P) oli partei Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liidus aastail 1918 kuni 1991.

Partei asutati 1898. aastal Minskis, bolševike tiib tuli Oktoobrirevolutsiooni abil võimule. Kommunistlik partei keelustati 1991. aasta pärast augustiputši. Eestis keelustati NLKP 23. augustil 1991 Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega.

Parteijuhid:

Next.svg Pikemalt artiklis NLKP KK peasekretär

Organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Partei kõrgeimaks organiks oli partei kongress. Selle istungitel moodustati partei juht - NLKP KK I sekretär ja tähtsaim juhtorgan: Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo, NLKP KK Sekretariaat jmt.

Kogu partei eesotsas oli NLKP KK peasekretär või I sekretär. Väljaspool Vene NFSV-d olevate liiduvabariikide parteide eesotsas olid esimesed sekretärid. Vastav teise sekretäri koht oli neis organisatsioonides reserveeritud NLKP Keskkomitee liikmele. Vene NSFV-s eraldi kommunistlikku parteiorganisatsiooni ei tegutsenud, see loodi alles aastast 1990. 1985. aastal kuulus NLKP koosseisu:

  • 14 liiduvabariikide kommunistlikku partei allorganisatsioonid ja nende keskkomiteed:
  • 6 kraikomiteed
  • 150 oblastikomiteed (nt. NLKP Leningradi oblastikomitee; NLKP Moskva oblastikomitee (-1952. aastani ÜK(b)P Moskva linna- ja oblastikomitee)
  • 2 linnakomiteed (Moskva ja Kiievi linnakomiteed) oblastikomitee õigustes
  • 10 ringkonnakomiteed
  • 864 linnakomiteed
  • 631 linnarajoonikomiteed
  • 2887 maarajoonikomiteed, kokku oli NSV Liidus 414 000 ettevõtete ja asutuste partiorganisatsiooni.
Next.svg Pikemalt artiklis NLKP organisatsioon
Kommunistliku Partei juurde kuulusid noorteorganisatsioonid

Nimetused läbi ajaloo[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Российская социал-демократическая рабочая партия – РСДРП), lühendatult VSDTP, 18981917.
1903. aastal VSDTP II kongressil lõhenes VSDTP menševike ja bolševike fraktsioonideks, bolševike organisatsioonide eristamiseks kasutati ajalookirjanduses lühendit VSDT(b)P juba enne partei fraktsiooni ametlikku ümbernimetamist 1917. aastal.
  • Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Tööliste (bolševike) Partei (Российская социал-демократическая рабочая партия (большевиков) – РСДРП(б)), lühendatult VSDT(b)P, 1917–3.1918.
  • Venemaa Kommunistlik (bolševike) Partei (Российская коммунистическая партия (большевиков) – РКП(б)) lühendatult VK(b)P), 3.19181925.
  • Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei (Всесоюзная коммунистическая партия (большевиков) – ВКП(б)) lühendatud ÜK(b)P), 19251952.
  • Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (Коммунистическая партия Советского Союза) lühendatult NLKP, 19521991.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Partei asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Partei asutati 1898 Minskis illegaalsena, erinevate sotsialistliku suunitlusega ringikeste (Töölisklassi vabastamise võitluse liit" ("Союз борьбы за освобождение рабочего класса"), "Töölislehe" grupp ("Рабочая газета") ja juudigrupp "Bund") 9 isiku poolt ilma Leninita, kes oli asumisel. Kuna enamik asutajaid peeti varsti politsei poolt kinni, ei hakanudki partei funktsioneerima ühtsena, vaid jätkas üksikute gruppidena. 1902 taasasutati partei Londonis ning jagunes kaheks tiivaks: bolševikeks ja menševikeks. Esimeste juhiks sai Vladimir Lenin, teiste etteotsa tõusis aja jooksul Georgi Plehhanov. 1917. aastal partei legaliseerus kuid lõhestatus jäi püsima.

Partei tegevuse rahastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

VSDTP tegevus enne 1905. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

VSDTP tegevus 1905. aasta revolutsiooni ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

VSDTP tegevus pärast 1905. aasta revolutsiooni[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viibides emigratsioonis Lääne-Euroopas tegelesid bolševike juht Vladimir Lenin koos kaaslastega ka bolševike täiendõppega. 1909. aastal organiseerisid nad Töölikooli Capri saarel 27 osavõtjaga ja 1911. aasta kevadel Prantsusmaal Pariis lähedal Longjumeau linnas Venemaalt Pariisi suunatud 13 väljavalitud lootustandvale bolševikule ja 5 vabakuulajale täiendkoolituse. Lenin viis ise läbi kuulajatega 56 loengut teemadel: poliitökonoomia, põllumajandusküsimused, sotsialismi teooria ja praktika Venemaal, ajaloo tõlgendamine materialistlikust arusaamast, tegi ka loengu olukorrast parteis antud ajal ning viis läbi ka loengu K. Marxi ja Fr. Engelsi Kommunistliku partei manifesti teemal.

Loengutes osalesid: Ivan Belostotski (1882–1968); Boriss Breslav (Бреслав Борис Абрамович) (1882–1943), hilisem VK(b)P Moskva oblastikomitee, VK(b)P Vitebski oblastikomitee juht, XII armee Eriosakonna ülem, Moskva sõjaväeringkonna juhataja asetäitja ning sama svr Poliitosakonna ülem 1920–1924; Aleksandr Dogadov (1888–1937); Jakov Zevin (1888–1918), üks hukatud 26-st Bakuu komissarist; Roman Malinovski (1876–1918), Ohranka agent, VSDT(b)P KK liige ja hilisem IV Riigiduuma saadik; Ivan Prisjagin; Edward Próchniak (1888–1937)), hilisem Poola Kommunistliku Partei esindaja Kominternis; Anatoli Fastenko (1882–1946); Ivan Tšugurin (1883–1947), Lenini ihukaitse juht aastatel 1919–1924 ja hilisem Tšekaa Kolleegiumi liige ja vastutav sekretär; Abram Belenki (1882–1941), hilisem Tšekaa Kolleegiumi liige ja kommunistliku partei juhtkonna ihukaitse juht; Pjotr Gegakov; Grigori Ordžonikidze (1886-1937), hilisem Partei Keskkontrolli komisjoni esimees ja NSV Liidu RKN esimehe asetäitja; A. Ivanova; Iskrjanistov; Mihhail Veltman (1871–1925);

VSDTP tegevus Esimese maailmasõja ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

VSDTP enne võimuhaaramist 1917. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

VSDTP tegevus 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koalitsioon vasakesseeridega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast kodanlik-demokraatlikku revolutsiooni laiendasid bolševikud oma toetajaskonda astudes koalitsiooni sotsialistide-revolutsinääride partei vasakpoolse tiivaga ning võttes üle SR agraarpoliitika. Kuna bolševikud toetusid põhiliselt linna- ja tööstusproletariaadile puudus neil toetajaskond maal ja maaharijate seas, toetades võimuhaaramise eesmärgil SR agraarpoliitikat st kogu maa jaotamist põlluharijate vahel, rõhutasid bolševikud maa mõisnikelt äravõtmist ja suurpõllumajanduste natsionaliseerimist jättes aga täpsustamata selle jaotamise põhimõtted. Kui 1905–1906 aasta revolutsiooni ajal oli bolševike partei pooldanud avalikult maa natsionaliseerimist ja selle baasil kollektiivmajandite loomist, siis ei kattunud see enamiku Venemaa põlluharijate sooviga omandada "oma maad". Bolševike tihe koostöö SRP vasakpoolse tiivaga viis SRP lagunemiseni ning 1917. aasta juunikuus asutasid vasakpoolsed SRP liikmed oma Vasakpoolsete Sotsialistide-Revolutsionääride (internatsionalistide) Partei (liidrid Vladimir Trutkovski jt.), mis järgnevalt tegi koostööd võimuhaaramisel ja esimese Vene SFNV RKN ja kohalike võimuorganite moodustamisel.

VSDT(b)P 1917. aasta juuni võimuhaaramiskatse[muuda | redigeeri lähteteksti]

VSDT(b)P tegevus 1917. aasta Oktoobrirevolutsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

25. novembril toimunud Asutava Kogu valimistel kogusid Sotsialistliku Revolutsioonipartei (esseeride) kandidaadid 40% häältest ja absoluutse enamuse Asutavas Kogus. Teisele kohale jäid bolševikud 24 protsendiga. Bolševikud võitsid tööstuskeskustes ja pealinnas. Moodustatud Venemaa Ajutisse Valitsusses VSDT(b)P esindajaid ei saavutanud enamust, mistõttu avaldas end Soomes varjav Vladimir Lenini poolt 16. (3). aprillil 1917 Aprilliteese, milles kutsus üles Ajutist Valitsust kukutama ning võimu haarama. Teda toetas Petrogradis tegutsev Lev Trotski.

25. (12.) oktoobril asutati bolševikest, esseeridest ja menševikest koosnev Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu juurde Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee eesotsas Lev Trotskiga, mille ülesandeks oli nõukogu kaitsmine. Sisuliselt sai sellest 6.–8. novembril toimepandud riigipöörde juhtimise staap.

6. novembril (24. oktoobril) kell 9 hommikul Petrogradis saadeti kõigile polgukomiteedele ja komissaridele korraldus nr. 1, millega kästi polgud lahinguvalmis seada. Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee käsu kohaselt seati kontroll Neeva sildade üle. 7. novembri ööl võtsid bolševikele alluvad väed endi kontrolli alla sillad, raudteejaamad, elektrijaama, telefonikeskjaama, telegraafi, Venemaa Telegraafiagentuuri ja Venemaa Riigipanga. Valitsuse residents, Talvepalee, piirati sisse. Ülevõtmised kulgesid enam-vähem rahulikult ja märkamatult. 7. novembri hommikul aeti laiali eelparlament Maria palees. Pärastlõunal teatas Trotski Petrogradi Nõukogule juba Ajutise Valitsuse langemisest. Vastav teade edastati telegraafi teel üle riigi.

Ööl vastu 8. novembrit (26. oktoobrit) hõivati praktiliselt ilma vastupanuta Talvepalee. Operatsiooni märguandeks oli ristleja "Aurora" kogupauk. Talvepalees viibinud ministrid arreteeriti. Peaminister Aleksandr Kerenski oli selleks ajaks Petrogradist lahkunud abivägede kutsumiseks.

Alates 7. novembri õhtust oli Petrogradis Smolnõis koos II ülevenemaaline nõukogude kongress. Selle oli kokku kutsunud Trotski juba oktoobri alguses 2. novembriks, kuid lükati siis edasi 7. novembrile. Polnud kindel, kas kongress nõustub võimu ülevõtmisega Ajutiselt Valitsuselt, sest bolševikel ei olnud kongressil kindlat enamust. Kongressi 670 delegaadist olid 300 bolševikud ning umbes sada vasakpoolsed esseerid, kes samuti toetasid valitsuse kukutamist. Menševikud ja parempoolsed esseerid heitsid bolševikele ette, et nad on sepitsenud kongressi vastu vandenõu ning revolutsioonile kallale tunginud. Nad kutsusid bolševikke üles nendega võimu jagama ning moodustama koalitsioonivalitsuse. Kui bolševikud sellest keeldusid, lahkusid paljud menševikud ja parempoolsed esseerid protestiks saalist. Nende lahkumise ajal ütles Trotski: "Jah, minge välja, minge, minge, minge, te lähete ajaloo prügimäele." Kongress koosnes nüüd praktiliselt ainult bolševikest ja vasakpoolsetest esseeridest, kes järgmisel päeval võeti lühiajalisse koalitsioonivalitsusse. Et Ajutine Valitsus oli juba arreteeritud, võttis kongress vastu otsuse võimu üleminekust tööliste, soldatite ja talurahva saadikute nõukogude kätte.

8. novembril kuulutas kongress Venemaa nõukogude vabariigiks ning võttis vastu rahudekreedi ja maadekreedi. Kaks päeva varem oli eelparlament samasisulised otsused juba vastu võtnud, kuid bolševike kontrolli all olev Venemaa Telegraafiagentuur seda ei edastanud. Kongress moodustas ka uue ajutise valitsuse, Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu, mille eesotsas oli Vladimir Lenin ning mis pidi valitsema Asutava Kogu kokkutulemiseni.

Vaatamata näilisele üksmeelele oli ka VSDT(b)P-s erinevatel positsioonidel seisvad nn. fraktsioonid: vasakpoolsed- Lenin ja Trotski, kelle eesmärk ei olnud ainult revolutsioon Venemaal, vaid maailmarevolutsioon; keskfraktsioon- Berzin (Берзин), Bubnov, Moissei Uritski, Jakov Sverdlov ja mõõdukad parempoolsed: Lev Kamenev, Grigori Zinovjev, Miljutin, Aleksei Rõkov, Nogin ja Anatoli Lunatšarski.

VSDT(b)P pärast võimuhaaramist 1917. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kubermangu või kubermangu piires asuvate linnade parteiorganisatsiooniks oli ühine kubermangukomitee. Kord aastas toimival parteiallorganisatsioonide saadikute konverentsil valiti konverentsidevaheliseks ajaks kõrgeimaks parteiliseks juhtorganiks kubermangu K(b)P komitee Presiidiumi, kes moodustas analoogselt VK(b)P KK Sekretariaadile pidevalt tegutseva organi kubermangusekretariaadi, koos selle allosakondadega:

  • organisatsiooniline osakond;
  • sõjaline osakond;
  • trükiosakond;
  • sekretariaadi alluvuses olid veel erinevate tööliinide eest vastutavad vastutavad organisaatorid – töö eest linnades, töö eest külas, töö eest punaarmeelastega ja statistiline büroo.

18. jaanuaril 1918 kokku tulnud Asutava Kogu istungil tegi Jakov Sverdlov ettepaneku vastu võtta bolševike otsuse-eelnõud. Kui Asutav Kogu sellest keeldus, lahkusid bolševikud protesti märgiks ja organiseerisid nõukogude III kongressi, mis pidi olema õige rahvaesinduskogu.


VSDTP, VK(b)P, ÜK(b)P ja NLKP kongressid[muuda | redigeeri lähteteksti]

ÜLKNÜ 60. aastapäevale pühendatud kunstimeistrite kontsert Kremli Kongresside palees.
Leonid Brežnev kõne ÜLKNÜ 18. Kongressi avamisel.
aasta kongress toimumise koht
1898 VSDTP I kongress Minsk, Venemaa
1903 VSDTP II kongress Brüssel, Belgia ja London, Ühendkuningriik
1905, 25. aprill VSDTP III kongress London
1906 VSDTP IV kongress Stockholm, Rootsi
1907 VSDTP V kongress London
1917 VSDTP VI kongress Moskva, Venemaa
1918, 6.-8. märts VK(b)P VII kongress Moskva, Vene NFSV
1919, 2. detsember VK(b)P VIII kongress Moskva, Vene NFSV
1920 VK(b)P IX kongress Moskva, Vene NFSV
1921 VK(b)P X kongress Moskva, Vene NFSV
1922 VK(b)P XI kongress Moskva, Vene NFSV
1923 VK(b)P XII kongress Moskva, NSV Liit
1924, 23. mai VK(b)P XIII kongress Moskva, NSV Liit
1925, 27. aprill ÜK(b)P XIV kongress Moskva, NSV Liit
1927 ÜK(b)P XV kongress Moskva, NSV Liit
1930 ÜK(b)P XVI kongress Moskva, NSV Liit
1934 ÜK(b)P XVII kongress Moskva, NSV Liit
1939, 26. jaanuar ÜK(b)P XVIII kongress Moskva, NSV Liit
1952 NLKP XIX kongress Moskva, NSV Liit
1956, 14. veebruar NLKP XX kongress Moskva, NSV Liit
1959, 27. jaanuar5. veebruar NLKP XXI kongress Moskva, NSV Liit
1961 NLKP XXII kongress Moskva, NSV Liit
1966, 29. märts NLKP XXIII kongress Moskva, NSV Liit
1971 NLKP XXIV kongress Moskva, NSV Liit
1976 NLKP XXV kongress Moskva, NSV Liit
1981 NLKP XXVI kongress Moskva, NSV Liit
1986 NLKP XXVII kongress Moskva, NSV Liit
1990 NLKP XXVIII kongress Moskva, NSV Liit

Võimuvõitlus bolševike ja kommunistide parteis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 1922. aastat oli partei vaieldamatult Lenini võimu all, kuid siis loodi partei peasekretäri koht, kuhu pandi Stalin. Esialgu oli tal vaid administratiivvõim, kuid peagi haaras peasekretär kõrgeima võimu enda kätte. Peale Lenini surma tõusis Stalin peagi reaalseks riigijuhiks ning tema järglased sel ametipostil jätkasid seda traditsiooni.

Kommunistliku partei NLKP, liikmepilet (1989)

Partei liikmelisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

NLKP liikmeks astuti vabatahtlikult ja selleks pidi põhikirja järgi olema kahe parteiliikme kirjalik soovitus. Algul läbiti partei liikmekandidaadi faas, mis kestis 12 kuud. Partei liikmeks võeti liikmekandidaat reeglina partei algorganisatsiooni üldkoosolekul partei põhikirja järgse häälteenamusega.[3] Partei liige oli teiste parteiliikmete, parteikomisjonide, kõrgemalseisvate parteiorganite pideva jälgimise all, ka liikmekandidaat pidi käima parteikomisjonides, kui parajasti kehtis vastav kord. Praktikas oli NLKP liikmeks olemine soovituslik juhtivtöötajatele, kõrgematele sõjaväelastele, aspirantidele, jm. ja selleks võidi avaldada survet; väljaastumine tähendas praktikas seda, et partei liige heideti parteist välja. Parteist heideti välja kriminaalkuriteo korral; põhjuseks võis olla ka poliitiline sobimatus.[4] Parteist väljaviskamisega kaasnesid raskused senisel töökohal, võidi sundida töökohalt lahkuma ja ei olnud kerge tööd leida. Partei elus oli ajajärke, mil ülaltpoolt kirjutati ette kvoodid, kui palju peab vastuvõetavate hulgas olema töötajaid, talupoegi, teenistujaid, intelligente jne.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]