Valga kreis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valga kreis

saksa keeles Kreis Walk
vene keeles Валкский уезд

Pindala: 6030,2 (1898)[1] km²
Elanikke: 120 585 (1897)[2] Muuda Vikiandmetes
Kreisilinn: Valga/Valka

Valga kreis (ka Valga maakond) ehk Valka maakond (saksa keeles Kreis Walk, läti keeles Valkas apriņķis, vene keeles Валкский уезд) oli haldusüksus Venemaa keisririigi Riia asehaldurkonnas (1783−1796) ja Liivimaa kubermangus (a-st 1888; aastatel 1796−1888 kuulus Võnnu-Valga kaksikkreisi koosseisu), Läti Vabariigis (1920−1940), Läti NSV-s (1940−1941 ja 1944−1949) ja Läti kindralkomissariaadis (1941−1944).

Valga kreis Riia asehaldurkonnas 1783−1796[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Riia asehaldurkond
Tallinna ja Riia asehaldurkonnad O. F. von Pistohlkorsi kaardil (1783)

Valga kreis moodustati 3. juulil 1783. aastal keisrinna Katariina II otsusega. Selleks eraldati Riia kreisist kolm (Härgmäe, Luke ja Trikāta) ja Võnnu kreisist kaheksa (Aluliina, Apekalnsi, Aumeistri, Ēvele, Gulbene, Koivaliina, Smiltene ja Tirza-Velēna) kihelkonda. Seega kuulusid selle koosseisu enamik Kirde-Lätist ja alad Lõuna-Eestist Valga ümbrusest. Kreis piirnes loodes Pärnu ja Tartu kreisiga, põhjas Võru kreisiga, kirdes vähesel määral Pihkva asehaldurkonnaga, idas Polotski asehaldurkonnaga, lõunas Võnnu kreisiga ja läänes Volmari kreisiga. Pealinnaks oli Valga.

Valga kreisi alad Friedrich Theodor Schuberti Liivimaa kubermangu topograafilisel sõjalisel kaardil, 19. sajandi teine pool
Volmari kreis, Valga kreisi lääne ja idaosa alad Schuberti kaardil

Kreisi koosseisu kuulus 11 kihelkonda:

Võnnu-Valga kaksikkreis 1796−1888[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Katariina II surma tühistas tema poeg keiser Paul I 1796. aastal asehalduskorralduse. 1783. aastal Võnnu kreisi aladest omaette kreisiks eraldatud Valga liideti nüüd taas Võnnuga Võnnu-Valga kaksikkreisiks. Selline korraldus kehtis 1888. aastani, mil Võnnu ja Valga eraldati omaette maakondadeks. Võnnu-Valga piirnes põhjas Tartu-Võru kaksikkreisiga, idas Vitebski kubermanguga (1796−1802 Valgevene kubermanguga) ja läänes Riia-Volmari kaksikmaakonnaga.

Võnnu-Valga kaksikkreisi sillakohturingkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Võnnu-Valga kaksikkreisi kihelkonnad olid jaotatud kaheksaks sillakohturingkonnaks:[6]

  1. sillakohturingkond, kihelkonnad: Võnnu, Āraiši, Rauna, Dzērbene kihelkond
  2. sillakohturingkond, kihelkonnad: Kalsnava, Ļaudona, Bērzaune, Lazdona kihelkond
  3. sillakohturingkond, kihelkonnad: Cesvaine, Liezēre, Piebalga-Jaunpiebalga kihelkond
  4. sillakohturingkond, kihelkonnad: Liepmuiža, Ērgļi, Vestiena, Skujene, Vecpiebalga kihelkond
  5. sillakohturingkond, kihelkonnad: Aluliina, Apekalnsi kihelkond
  6. sillakohturingkond, kihelkonnad: Smiltene, Koivaliina, Cirgaļi kihelkond
  7. sillakohturingkond, kihelkonnad: Gulbene, Tirza kihelkond
  8. sillakohturingkond, kihelkonnad: Valga, Luke, Ēvele, Härgmäe, Trikāta kihelkond.

Valga kreis 1888−1920[muuda | muuda lähteteksti]

1888. aastal jagati senine kakskikkreis kaheks: Võnnu ja Valga said omaette maakondadeks. Põhjas piirnes kreis vähesel määral Viljandi kreisiga, põhjas Tartu ja Võru kreisiga, läänes Pihkva kubermanguga, lõunas Võnnu kreisiga ja läänes Volmari kreisiga.

1909. aastal oli kreisis kihelkondi 16:[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hollmann, H. Walk Livländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1898/99 , osa II lk 114-116
  2. http://demoscope.ru/weekly/ssp/rus_gub_97.php?reg=21
  3. Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt. lk 371. 
  4. Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas (KNAB), Eesti Keele Instituut, vaadatud 19.06.2014
  5. Hupel, August Wilhelm (1782). Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und lelzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch. lk 123. 
  6. Bornhaupt, Christian. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W. F. Häcker, 1855, lk 38 [1].
  7. Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]