Erich von Manstein

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Erich von Manstein
Bundesarchiv Bild 183-H01757, Erich von Manstein.jpg
Sündinud 24. november, 1887
Berliin, Saksamaa Keisririik
Surnud 9. juuni, 1973
Irschenhausen
Auaste Generalfeldmarschall
Juhtinud 18. jalaväediivis
XXXVIII Armeekorpus
LVI tankikorpus
11. Armee
Väegrupp Don
Väegrupp Süd
Sõjad/lahingud Poola invasioon
Fall Gelb
Operatsioon Barbarossa
Sevastopoli piiramine
Leningradi blokaad
Stalingradi lahing
Kolmas Harkovi lahing
Kurski lahing
Dnepri kampaania
Autasud Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega

Erich von Manstein (24. november 1887 Berliin9. juuni 1973) oli Saksamaa väejuht.

Sündinud pika sõjaväelise traditsiooniga ajaloolises aristokraatlikus Preisi perekonnas, ühines Manstein noorelt armeega ning osales esimeses maailmasõjas aastatel 1914.-18. Ta tõusis sõja lõpuks kapteni auastmesse. Ta oli aktiivne maailmasõdade vahelisel ajal, aidates Saksamaal oma relvajõude taastada.

1939. aasta septembris, Poola invasiooni ajal teise maailmasõja alguses, teenis ta Gerd von Rundstedti alluvuses väegrupp Süd staabiohvitserina.

Adolf Hitler valis Mansteini strateegia 1940. aasta mai invasiooni kohta Prantsusmaale, mille hiljem ratifitseeris Franz Halder ja teised OKH liikmed. Kindlate liitlaste reaktsioonide ennetamiseks peaks sissetungi peamiseks rünnakusuunaks olema Madalmaad, Manstein kavandas uuendusliku operatsiooni, hiljem tuntud kui Sichelschnitt ("sirpide lõikamine") - mis nõudis rünnakut läbi Ardenne metsa ja kiiret jõudmist La Manche'i väina, seeläbi lõigates ära Prantsusmaa ja liitlasvägede armeed Belgias ja Flandrias. Kampaania lõpus kindrali auaste saavutanud, osales ta Nõukogude Liidu invasioonis 1941. aasta juunis ja Sevastopoli piiramises (1941-1942), ning 1. juulil 1942 ülendati ta feldmarssaliks. Ta osales ka Leningradi piiramises.

Saksa õnn sõjas hakkas ebasoodsat pööret võtma 1942. aastal, eriti katastroofilises Stalingradi lahingus, kus Manstein juhtis detsembris ebaõnnestunud väegrupp Doni (operatsioon "Talvine torm"). Hiljem tuntud kui "tagasilöök" - Mansteini vasturünnak Kolmandas Harkovi lahingus (veebruar-märts 1943) tõi endaga kaasa olulise territooriumi ning lõppes kolme Nõukogude armee hävitamisega ja veel kolme taandumisega. Ta osales ka Kurski lahingus (1943. aasta juulis-augustis) olles üks peamiseid juhte ühes suuremas tankilahingus ajaloos. Tema jätkuvad erimeelsused Hitleriga sõja läbiviimise osas viisid tema vallandamiseni 1944. aasta märtsis. Ta võeti brittide poolt vangi augustis 1945, mitu kuud pärast Saksamaa lüüa saamist.

Manstein andis 1946. aasta augustis tunnistusi Nürnbergi sõjakurjategijate kohtuprotsessil ja valmistas ette paberi, mis koos tema hilisemate memuaaridega aitasid kaasa luua "puhta Wehrmachti" müüdi – müüdi, et Saksa Wehrmachti relvajõud ei olnud süüdi holokausti hirmuäratavuses. 1949. aastal mõisteti ta süüdi üheksas seitsmeteistkümnest süüdistusest, sealhulgas sõjavangide halvas kohtlemises. Tema kaheksateistkümne aastane vanglakaristus vähendati hiljem kaheteistkümnele aastale, aga ära jõudis ta kanda ainult neli aastat, enne kui ta 1953. aastal vabastati. 1950. aastate keskel aitas ta Saksamaa relvajõude taastada. Oma memuaarides "Verlorene Siege" (1955, "Kaotatud võidud") kritiseeris ta Hitleri juhtimisviisi ning käsitles teise maailmasõja sõjalisi aspekte, ignoreerides selle poliitilist ja eetilist konteksti.

Manstein suri Münchenis 1973. aastal.

Eelnev:
Generaloberst Eugen Ritter von Schobert
11. armee (Saksamaa) komandör
21. september 1941 - 21. november 1942
Järgnev:
Väegrupp Don
Eelnev:
11. armee (Saksamaa)
Väegrupp Don komandör
21. november 1942 - 12. veebruar 1943
Järgnev:
Väegrupp Süd
Eelnev:
Generalfeldmarschall Maximilian von Weichs
Väegrupp Süd
12. veebruar 1943 - 23. september 1944
Järgnev:
Generaloberst Johannes Frießner