Erastvere lahing
| Erastvere lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhjasõjast Eesti alal ja Põhjasõjast | |||
 | |||
| Toimumisaeg |
9. jaanuar 1702 ukj 29. detsember vkj 30. detsember rkj | ||
| Toimumiskoht | Magari küla Erastvere lähedal, Rootsi Kuningriik (praegune Eesti) | ||
| Tulemus | Vene vägede võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Erastvere lahing peeti 9. jaanuaril 1702 (vana kalendri järgi 29. detsembril 1701), Rootsi ja Vene tsaaririigi vägede vahel Põlvamaal, Erastvere lähedal. Lahing oli esimene venelaste välilahingus saavutatud võit Põhjasõjas. [1]
Eelmäng[muuda | muuda lähteteksti]
1700. aasta veebruaris alaunud Põhjasõja tõttu muutus lahingutandriks ka Eestimaa. Sama aasta septembris ilmusid Vene väed Eestisse ja asusid piirama Narva linna. Rootsi kuningas, Karl XII viis peale võitu Taani üle oma väliarmee venelaste vastu ning võitis neid Narva lahingus. Karl jäi oma vägedega Laiusele talvekorterisse. Peale talve lõppu liikus Karl edasi Riia poole ja tungis hiljem Leetu. [2]
Peale Rootsi peavägede Eestist lahkumist jäid maad kaitsma väiksem väliarmee, mida juhatas ooberst Wolmar Anton von Schlippenbach. [2] Vene tsaaririigi ca 25 000 korpus Boriss Šeremetevi juhatusel tungis 1701. aasta detsembris (vkj) üle külmunud Peipsi järve ja osalt ka Irboska kaudu Liivimaale, Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud väliväed oli koondunud Erastvere mõisa piirkonnas. Toimusid väiksemad lahingud Räpina, Rõuge ja Vastse-Kasaritsa piirkonnas. [2]
.jpg)
Venelased tungisid 1702. aastal taas Eestisse ning tungisid Põlvamaani, kus kohtusid Schlippenbachi väliväega. [2]
Rootsi vägede kooslus lahingu ajal[muuda | muuda lähteteksti]
Erastvere lahingus osalesid järgmised väeosad:[3][4][5][6]
Liivimaa 3. jalaväerügement- Carl Gustav Skytte
Liivimaa 1. jalaväepataljon- Carl Adam Stackelberg
Liivimaa 2. jalaväepataljon- Hans Heinrich von Liewen
Sangaste maapataljon- Gerhard Johann Plater
Liivimaa tragunirügement- Wolmar Anton von Schlippenbach
Åbo ja Björneborgi ratsaväerügement- Gustav Enesköld
Karjala Ratsarügement- Hermann Johan Borckhusen
Harju jalaväerügement- Bogislaus von der Pahlen
Eestimaa aadlilipkond- Fritz Wachtmeister
Rootslaste kuus kahurit-Jakob von Sonnenberg
Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]
Venelased proovisid Rootsi vägesid äkkrünnakuga rünnata ning siis nende positsioonid Erastvere mõisa juures ümber piirata, Rootsi eelpostid siiski nägid neid. 28. detsembril oli Harju jalaväerügemendi ülemjuhataja von der Pahlen endale abivägesid palunud, mille peale saadeti sinna ooberstleitnant Borckhusen koos Karjala ratsarügemendiga. Nüüd olid kõik Rootsi väeosad valvel. Siiski naasis Borckhusen oma positsioonilt ning ütles, et venelased, keda nad näinud olid, olid vaid üksikud marodööritsejad. 29. detsembril saabus ooberstleitnant Platerile Varbusele sõnum, et venelaste pealetung toimub kindlasti. Plater läks mõne ratsanikuga maad kuulama ning naasis kella üheksast õhtul, olles välja uurinud vaenlase asukoha. [6]
Schlippenbach saatis Reinhold Lieweni koos 300 ratsanikuga vaenlasele vastu, Erastverre koondati samal ajal neli jalaväepataljoni. Lieweni ratsasalk piirati ümber ning selle salga juhataja koos teiste ohvitseridega vangi. Venelased tungisid edasi, kuni jõudsid rittmeister Frietzcky juhitud Eestimaa aadlilipkonna juurde, kes nad tagasi lõid. [6]
Schlippenbach kogus siis kokku kuskil 1600 kuni 2000-mehelise väe, mis koosnes ühest Skytte rügemendi pataljonist, Lieweni ja Stackelbergi pataljonidest, Eestimaa aadlilipkonnast, Turu ja Karjala ratsarügementidest ja Stenbocki tragunitest, lisaks oli tal kaasas kuus kahurit. [6]
See vägi kohtus Erastvere küla lähedal vaenlase eelväega, kelle nad taganema ajasid, kuid kui vaenlased aina abivägesid said, pidid rootslased kahurite juurde tagasi minema. Kui vaenlane neile järgnes, löödi ta teist korda taganema. Siiski otsustas Schlippenbach Campenhauseni rügemendi ja veel varjus olevate Karjala ratsarügemendi ja Stenbocki tragunitega Erastvere poole taganeda. Rootslaste jalavägi oli aga oma teelt eksinud ning ratsavägi moodustas üksinda arjegardi, mis aga venelaste poolt sisse piirati. Avangardil õnnestus aga välja murda, kui major Joachim Friedrich von Liewen koos aadlilipkonna ratsameestega neile appi tuli. Vaenlaste surve aga suurenes ning Rootsi üksustel ei olnud võimalust puhata. [6]
Samal ajal olid Hans Heinrich von Lieweni üksused kahurite juurde ning Stackelbergi sõdurid ühe risttee juurde koondunud. Nendel positsioonidel said taganevad üksused end korrastada ning uueks venelaste rünnakuks valmistuda. Vaenlaste rünnak tuli ning võitlus oli tasavägine, kuni kohale jõudis ka venelaste kahurivägi, mis tekitas rootslastele suurt kahju. Schlippenbach otsustas taganeda, moodustades jalaväest ja kahuritest avangardi ning jättes ratsaväe kaitseks. Kuigi Stenbocki (kes oli kolm korda haavata saanud) tragunid major Horni juhtimisel näitasid üles suurt vaprust, sattus ratsavägi aga paanikasse ja põgenes. Wachtmeister ja Schlippenbach proovisid ratsaväes korda luua, kuid see ei õnnestunud ning jalavägi ning kahurivägi jäid maha ja hävitati. Liewen ja Stackelberg koos veel mõne sõduri ja ohvitseriga suutsid pääseda. [6]
Öö lähenedes kasutasid Schlippenbach ja Wachtmeister võimalust ja taganesid oma allesjäänud kahurite, mõnesaja musketäri ja ratsaväelasega Sangaste poole, kus neid ootas Campenhauseni rügement, mis polnud lahingusse ilmunud. [6]
Ka Erastvere mõisas oli lahingutegevus toimunud. Campenhauseni sõdurid olid sinna sisse granaate visanud ning ühe venelaste salga hävitanud ja kaks meest vangi võtnud. [6]
Tagajärjed ja kaotused[muuda | muuda lähteteksti]
Lahingus sundis Vene tsaaririigi väed Boriss Šeremetevi juhatusel taanduma Wolmar Anton von Schlippenbachi Rootsi väliväe, kuid taandus ka ise lahingu järel Venemaale Pihkvasse, jätkamata edasist pealetungi Tartu suunal. [7]
Rootslased kaotasid lahingus ligi 700 meest. Erastvere lahing oli Vene vägede esimene suurem võit Põhjasõjas. [1][6]
Lahinguplatsi-lähedastest valdadest on leitud kääpaid, kuhu on sõdureid maetud. [7]
Peale kaotust esines lähedalasuvates mõisates talupojarahutusi. [8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Õun, Mati; Ojalo, Hanno. 101 Eesti lahingut. Lk 52.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Põhjasõda". Vaadatud 19.03.2023.
- ↑ "Svenska arméns regementen 1700-1718". Vaadatud 19.03.2023.
- ↑ "Officers of Charles XII. Biographical Notes". Vaadatud 19.03.2023.
- ↑ "Swedish Colours from Enlisted and Militia Units in the Baltic Provinces 1700-1710" (PDF). Vaadatud 19.03.2023.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 6,8 Kelch, Christian. Liivimaa kroonika järg. Lk-d 184–187.
- ↑ 7,0 7,1 "Asjalisi mälestusi". Vaadatud 19.03.2023.
- ↑ Fainštein, Viktor. Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700-1721. Lk 119.