Kuramaa kubermang

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kuramaa kubermang

saksa keeles Kurländisches Gouvernement
läti keeles Kurzemes guberņa
vene keeles Курляндская губерния

Lipp
Vapp
Venemaa lipp
Kuramaa kubermangu vapp

Pindala: 27 290 km²
Elanikke: 652 570 (1885)
Kubermangulinn: Mitau ehk Jelgava (Mitau)
1820 Курляндская Губерния.jpg
Kuramaa kubermang 1821. aastal

Kuramaa kubermang (saksa keeles Kurländisches Gouvernement, läti keeles Kurzemes guberņa, vene keeles Курляндская губерния) oli haldusüksus Venemaa keisririigis, Venemaa vabariigis ja Nõukogude Venemaal aastatel 17961918. Kubermangu pealinn oli Miitavi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuramaa liidendamine Venemaaga (1795)[muuda | muuda lähteteksti]

Kuramaa oli enne Poola kolmandat jagamist 1795. aastal autonoomne riik, mida valitses Bironite dünastia ja mis oli Rzeczpospolitaga vasallisuhtes. Sama aasta märtsis kogunes Kuramaa rüütelkond Miitavis ja Piltene rüütelkond Aizputes maapäevale, kus otsustati lüüa lahku vasallisõltuvusest Rzeczpospolitaga ja liituda Venemaa Keisririigiga. Keisrinna Katariina II 15. märtsi manifestiga kuulutati Kuramaa ja Piltene Venemaaga liidetuks. 15. aprillil võttis keisrinna vastu Kuramaa ja Piltene rüütelkondade esindajad, kes andsid 20. aprillil keisrinnale senatis ustavusvande. Kuramaa ja Piltene kindralkuberneriks määrati kindralporutšik Peter Ludwig von der Pahlen. 27. novembril kehtestati juliuse kalender.

Asehalduskord (1796)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa asehaldurkond

Jaanuaris 1796 laiendati liidentatud territooriumile asehalduskorraldus. Ametisse määrati tsiviilkuberner, kelleks sai Kuramaalt pärit kindralmajor Gustav Matthias Jakob von der Wenge gen. Lambsdorff (1745–1823). Selline korraldus jäi kehtima kuni augustini, mil asehalduskord kaotati ja selle asemel moodustati Kuramaa kubermang.

1812. aasta sõda Kuramaal[muuda | muuda lähteteksti]

1812. aasta sõja ajal vallutas Kuramaa Prantsusmaa marssal Étienne Macdonaldi X korpus. Juulis hõivasid prantslased kubermangu pealinna Miitavi, päev varem anti üle Liibavi.[1] Augustis seati sisse administratsioon, mida juhtisid esialgu intendendid Jules de Chambaudoin ja Charles de Montigny (august-oktoober), seejärel Jacques David Martin (oktoober-detsember). Prantsusmaa okupatsioon kestis kuni detsembrini.

Saksamaa okupatsioon ja kubermangu likvideerimine (1915−1918)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa hertsogiriik (1918)

I maailmasõja ajal 1915. aasta suvel okupeeris kubermangu Saksamaa ja selle valitsusasutused evakueeriti Tartusse. Kuni 1917. aastani oli ametis veel kuberner, kuid oma võimu ta teostada ei saanud. Õiguslikult eksisteeris kubermang kuni Brest-Litovski rahuni (3. märts 1918), millega Venemaa loobus õigustest Kuramaale. 8. märtsil kuulutati välja Kuramaa hertsogiriik, mida Saksamaa tunnustas nädal aega hiljem. Novembris sai endisest kubermangust Läti Vabariigi osa.

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Kuramaa kubermang asus Venemaa keisririigi Läänemere kubermangude lääneosas, piirnedes läänes Läänemere, põhjas Liivimaa kubermangu, idas 1796−1802 Valgevene, seejärel Vitebski kubermangu ja lõunas Kovno kubermanguga.

Haldusasutused[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa kuberneride loend

Kubermangu valitsejaks olid Kuramaa tsiviilkubernerid, kes allusid Balti kubermangude kindralkuberneridele. Venemaa keisririigi valitseja esindaja – kuberneri juhtimisel tegutses Kuramaa kubermanguvalitsus, kuhu kuulusid: kuberner, asekuberner, kolm osakonnajuhatajat ja assessor. Kubermanguvalitsusele lisaks omasid suurt tähtsust Kuramaa seisuslik omavalitsus Kuramaa rüütelkond ja Kuramaa maapäev.

Kuramaa rüütelkond ja raed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Balti erikord
Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa rüütelkond, Kuramaa rüütelkonna aadlimatrikkel

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuramaa kubermangu haldusjaotus erines teistest Balti kubermangudest. Hertsogiriigi pärandina säilisid siin XIX sajandi 2. pooleni haldustasemena ülemhauptmannkonnad (Oberhauptmannschaft) ja hauptmannkonnad (Hauptmannschaft). Kaks hauptmannkonda moodustasid ülemhauptmannkonna. Kui Liivi- ja Eestimaal olid haldus- ja politseiasutused igas kreisis, siis Kuramaal olid need ülemhauptmannkonna tasemel. 1888. aastal ülemhauptmannkonnad kaotati ja hauptmannkonnad nimetati ümber kreisideks. Erinev oli ka kihelkondlik korraldus. Kuramaal oli haldusüksuseks poliitiline kihelkond (Politisches Kirchspiel), mis hõlmas rüütlimõisaid, kellel oli maapäeval hääleõigus; seetõttu on neid nimetatud ka valimisringkondadeks (Wahlkreis). 1912. aastal oli selliseid kihelkondi kubermangus 33. Poliitiliste kihelkondade kõrval olid olemas ka kirikukihelkonnad (Pfarrerkirchspiel), mille arv XX sajandi algul oli 103. XIX sajandi jooksul toimus haldusjaotuses mitmeid muudatusi.

Kuramaa asehaldurkond 1796. aastal

1795−1796[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Kuramaa hertsogiriigi ja Piltene liitmist Venemaaga säilitasid mõlemad piirkonnad oma senise halduskorralduse.

1796[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa asehaldurkond

Jaanuaris 1796 laiendati Kuramaale teiste Venemaa haldusüksuste eeskujul asehalduskorraldus, mis jäi kehtima kuni augustini.[2] Asehaldurkond koosnes üheksast maakonnast ehk kreisist.[3] Lõunas piirnes asehaldurkond Vilno asehaldurkonnaga, põhjas asus Riia asehaldurkond ja kirdes Polotski asehaldurkond.

1796−1819[muuda | muuda lähteteksti]

Asehalduskorralduse kaotamine ja Kuramaa kubermangu moodustamine tõi kaasa muudatusi halduskorralduses. Senise üheksa kreisi asemel oli Kuramaal maakondi nüüd viis. Jēkabpilsi kreis kaotati ja selle alad ühendati Jaunjelgava kreisiga. Bauska kreisi alad liideti Miitavi kreisiga. Samuti kaotati Aizpute, Liibavi ja Vindavi kreisid. Osa nende aladest liidendati Kuldīga kreisiga. Uue haldusüksusena loodi Piltene kreis. Tukumsi kreisis tehti mitmeid territoriaalseid muudatusi. Eristaatus oli Piltene kreisil ehk distriktil, mis oli kubermangu iseseisev osa ja mida valitses maanõunike kolleegium. Kubermang piirnes lõunas Leedu, põhjas Liivimaa ja kirdes Vitebski kubermanguga.

Kuramaa kubermang. Alexander Wilbrecht. Атлас Российской империи. 1800 год. Лист 6. Курляндская губерния из 5 уездов

Haldusjaotus 1800. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

1819−1888[muuda | muuda lähteteksti]

1819. aastal toimunud haldusreformi käigus Piltene ala eriseisund kaotati. Kubermanguga liideti Kovno kubermangu Palanga asula ja piirkond, mis piirnes Heiligen Aa (Šventoji) jõega. Ārlava kihelkond liideti aga Talsi kreisiga. Kubermang koosnes nüüd viiest ülemhauptmannkonnast (nimetatud ka kreisideks), mis igaüks jagunesid omakorda kaheks hauptmannkonnaks ehk kreisiks (kokku oli neid kümme). Kihelkondi oli 33, linnu 11, aleveid kümme, slobodaasid kaheksa (need asusid kõik Ilūkste kreisis) ja rüütlimõisaid 739.

Haldusjaotus 1862. aastal[4][muuda | muuda lähteteksti]
Venemaa keisririigi Läänemerekubermangude kaart Meyeri Leksikonis, 1895–1898

1888−1918[muuda | muuda lähteteksti]

1888. aastal kaotati ülemhauptmannkonnad ja hauptmannkonnad nimetati ümber kreisideks.

Haldusjaotus 1912. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriklik jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuramaa kubermangus tegutsesid luteri usu, kreekakatoliku kirik ja rooma katoliku kiriku kogudused.

Sadamad, teedevõrk ja side[muuda | muuda lähteteksti]

Sadamad

Kubermangus asusid laevatatavad sadamad: Läänemere ääres Vindavi sadam ja Liibavi sadam, Miitavi, Jaunjelgava ja Jēkabpilsi jõesadamad Lielupe jõel.

Raudteed

Kubermangu idaosa läbis Dünaburgi juures Peterburi–Varssavi raudtee Ostrovi–Dünaburgi raudteeharu, Riia–Miitavi raudtee, Riia–Tukumsi raudtee, Miitavi raudtee, Liibavi-Aizpute raudtee, Moskva–Vindavi raudtee.

Maanteed
  • Peterburi–Kovno maantee, mis läbis kubermangu 19,5 versta pikkuselt;
  • Riia–Tauragė maantee, mis läbis kubermangu 45,5 versta pikkuselt;
  • Miitavi maantee, 5,5 versta pikkune;
  • Liibavi maantee, 5 versta pikkune;
Postitaristu

Kubermangus asusid postiteed (traktid), üldpikkusega 589 ½ versta ning 23 postijaama:

  • Peterburi–Tauragė postitee, läbis kubermangu 45 versta pikkuselt, ühendas Peterburi Preisi kuningriigiga;
  • Peterburi–Kovno postitee, läbis kubermangu 19,5 versta pikkuselt, ühendas Peterburi Poola kuningriigiga;
  • Miitavi– (Liibavi)– Palanga postitee, läbis kubermangu 263 versta pikkuselt, ühendas Preisi kuningriigiga;
  • Miitavi– (Tukums)– Talsi postitee, läbis kubermangu 104 ¾ versta pikkuselt;
  • Miitavi–Bauska postitee, läbis kubermangu 104 ½ versta pikkuselt;
  • Aizpute– (Kuldiga)– Vindavi postitee, läbis kubermangu 93 ½ versta pikkuselt;
  • IlūksteDünaburgi kindluse postitee, 20 ¾ versta pikkune.

Kaardid[muuda | muuda lähteteksti]

Kindralleitnant Friedrich Theodor Schuberti Kuramaa topograafilised joonised, 1826–1840

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Helme, Rein. 1812. aasta Eestis ja Lätis. Tallinn: "Olion", 1990, lk 51, 60.
  2. Kurzemes vietniecība.
  3. Adress-Buch für die Kurlandisches Statthalterschaft. Mitau: Gedruckt bei Johann Friedrich Steffenhagen, 1796.
  4. Statistische Jahrbuch für das Gouvernement Kurlands für 1862. Dritter Theil. Mitau: Druck und Verlag der Kurländischen Gouvernements-Typographie, 1862.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bienemann von Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich. Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: bei Deubner, 1826. Lk 396-398 [1].
  • Bienemann von Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich. Neue geographisch-statistische Beschreibung des kaiserlich-russischen Gouvernements Kurland. Mitau und Riga: Verlag von G. A. Neyher, 1841 [2].
  • Bornhaupt, Christian. Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: gedruckt bei Wilhelm Ferdinand Häcker, 1855 [3].
  • Hupel, August Wilhelm. Kurlands alter Adel und dessen Landgüter, oder kurländische Adelsmatrikul und Landrolle.Nordische Miscellaneen. Riga: verlegts Johann Friedrich Hartknoch, 1781. L 5-68. [4].
  • Helme, Rein. 1812. aasta Eestis ja Lätis. Tallinn: "Olion", 1990.
  • Kröger, Alexander Wilhelm. Kurländisches Verkehrs- und Adressbuch für 1892/1893. Riga: Im Selbstverlage des Herausgebers, 1892 [5].
  • Possart, Paul Anton Fedor Konstantin. Das Kaiserthum Russland. Zweiter Theil. Topographie. − Europa und seine Bewohner. Ein Hand- und Lesebuch für alle Stände. Achter Band. Stuttgart: Literatur-Comptoir, 1841. Lk 392-417 [6].
  • Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd 2. Kurland. Riga: 1912 [7].
  • Statistische Jahrbuch für das Gouvernement Kurlands für 1862. Dritter Theil. Mitau: Druck und Verlag der Kurländischen Gouvernements-Typographie, 1862 [8].
  • Орановский, Алоизий Казимирович. Матеріалы для географіи и статистики Россіи, собранные офицерами Генеральнаго штаба. Курляндская губернія. Санктпетербургь: 1862 [9].

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]