Jurisdiktsioon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jurisdiktsioon (inglise keeles jurisdiction) on riigi õigus teostada võimu, millega saab luua, muuta ning lõpetada õigussuhteid.[1] Riigivõimu teostamine tähendab põhiseaduslike institutsioonide ja võimuvolitustega organite ning isikute tegevust ja tegevusetust.[2] Terminiga tähistatakse ka geograafilist piirkonda või valdkonda, millele seesugune kohtulik võim rakendub.

Jurisdiktsioon põhineb rahvusvahelisel õigusel, konstitutsiooniõigusel ning täidesaatva ja seadusandliku võimu võimel suunata ressursse vastavalt ühiskonna vajadustele.

Jurisdiktsiooni liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Jurisdiktsiooni on kolme liiki: seadusandlik, täidesaatev ja õigustmõistev.[3]

Seadusandlik jurisdiktsioon tähendab põhiseaduslike organite õigust võtta vastu õigusakte, mis kehtivad riigi territooriumil.[3]

Täidesaatev jurisdiktsioon on ühe riigi õigus teatud juhtudel teostada õigust ka teise riigi territooriumil. Üldjuhul saab see tekkida ainult siis, kui on olemas teise riigi nõusolek. Ilma loata ei ole näiteks politseinikel õigust täita oma tööülesandeid teise riigi territooriumil.[3]

Õigustmõistev jurisdiktsioon tähendab seda, et kindlatel juhtudel on riigisisestel kohututel pädevus lahendada ka neid asju, mille mõni osa on seotud teise riigiga.[3]

Õigustmõistev ehk kohtulik jurisdiktsiooni jaguneb tsiviil- ja kriminaaljurisdiktsiooniks. Rahvusvaheline õigus ei sea riigisiseste kohtute tsiviiljurisdiktsioonile erilisi piiranguid. Kriminaaljurisdiktsiooni puhul näeb rahvusvaheline õigus ette kindlad juhud, millal seda võib rakendada. Tsiviiljurisdiktsiooni nõuavad riigid rohkematel juhtudel, kuid kriminaaljurisdiktsioon on rahvusvahelisel tasandil põhjustanud rohkem eriarvamusi ning vaidlusi.[3]

Printsiibid[muuda | muuda lähteteksti]

Riigid saavad jurisdiktsiooni nõuda viie printsiibi alusel, mida ei ole sätestatud üheski mitmepoolses rahvusvahelises lepingus ega riigisiseses õigusaktis. Nende põhimõtete tunnuseid on erinevatest seadustest leitud alles hiljem ja selle alusel on akadeemilisi kommentaare kirjutanud inimesed teinud järeldusi.[4]

Rahvusvaheline õigus lubab riikidel neid printsiipe kasutada, kuid ei muuda neid riikidele siduvaks. See tähendab, et riigid peavad neid printsiipe tunnustama ainult sellisel määral, nagu on mõnes rahvusvahelises lepingus kokku lepitud. Nendest põhimõtetest kolm (territoriaalsuse, kodakondsuse ja kaitse printsiip) on tunnustatud ning vastavad riigiks olemise tunnusetele.[4] Need printsiibid on:

  1. Territoriaalsuse printsiip, näitab suveräänsuse ja territooriumi lahutamatut seost. Selle printsiibi alusel võib riik võib menetleda neid tegusid, mis on toime pandud tema territooriumil, olenemata sellest, kas teo on toime pandud kodanikud või teised isikud. Territoriaalsuse printsiip on kõige tähtsam ning mida tunnustatakse vastu vaidlemata.[4]
  2. Kodakondsuse ehk aktiivse isiku printsiibi põhiidee seisneb selles, et riik saab oma kodanike üle teostada võimupädevust, olenemata sellest, kas tegu on pandud toime kodu- või välismaal. Kõige sagedamini kohaldatakse seda printsiipi kriminaalõiguse valdkonnas. Kodakondsuse printsiip on teine tunnustatud printsiip.[4]
  3. Kaitse printsiibi järgi on riigil jurisdiktsioon nende tegude suhtes, mis on suunatud selle julgeoleku vastu, olenemata teo toimepaneku kohast või isikust. Kaitse printsiip on üldtunnustatud printsiip.[4]
  4. Passiivse isiku printsiip, mille järgi võib riik võtta vastutusele iga isiku, kes kahjustab selle riigi kodanikke. Siinkohal ei ole tähtis teo asukoht, lähtutakse vaid ohvri kodakondsusest. Printsiip on problemaatiline ja vastuoluline, olenemata sellest, et kohtud on seda juba mõnda aega kasutanud. Kui seda põhimõtet rakendatakse, võib see saata teisele riigile sõnumi, et tema kohtusüsteem ei ole piisavalt hea.[4]
  5. Universaalsuse printsiip, mille järgi riivavad mõned kuriteod õigushüvesid nii suurel määral, et nende eest on õigus toimepanijaid karistada kõikidel riikidel. Riigil ei pea olema selleks tavapärast seost teo toimepanija, toimepaneku koha või kannatanuga. See printsiip põhineb rahvusvahelisel tavaõigusel ning üldjuhul kasutatakse seda selliste kuritegude puhul nagu genotsiid, piraatlus jms.[4]

Puutumatus jurisdiktsioonist[muuda | muuda lähteteksti]

Isikud, kellel on rahvusvahelises õiguses puutumatus ehk riigisisestes kohtutes immuniteet, jagunevad kahte kategooriasse:

  • välisriigid, kellele kohaldub suverääni puutumatus;
  • diplomaatilised esindajad, kellele kohaldub diplomaatiline puutumatus.[5]

Suverääni puutumatus tähendab, et teise riigi nõusolekuta ei tohi riik võimu teostada, sest iga riik on iseseisev ja kõik riigid on võrdsed. Nagu ajalooliselt, on ka tänapäeval riigipea puutumatus võrdne riigi immuniteediga, seda ka eraisikuna toimepandud asjades.[5]

Diplomaadi immuniteet ei tähenda seda, et diplomaat ei vastuta oma tegude eest, vaid seda, et tema suhtes ei tohi sel hetkel menetlust algatada. Diplomaadi privileegid ja immuniteet kehtivad hetkest, mil diplomaat vastuvõtjariiki siseneb. Kui diplomaat on juba riigis, hakkavad privileegid ja immuniteedid kehtima, kui vastuvõtjariiki informeeritakse diplomaadi ametisse nimetamisest. Nende kehtivus lõpeb hetkel, mil diplomaat vastuvõtjariigist lahkub või möödub selleks vajalik mõistlik aeg.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kiviorg, M., Land, K., Vallikivi, H. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura, 2010. Lk 74.
  2. Madise, Ü., Madise, L., Mälksoo, L. Põhiseaduse § 3 kommentaar, komm 2. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: Sihtasutus Iuridicum, 2020.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Kiviorg, M., Land, K., Vallikivi, H. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura, 2010. Lk 74−76.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Klabbers, J. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura, 2018. Lk 144−148.
  5. 5,0 5,1 5,2 Kiviorg, M., Land, K., Vallikivi, H. Rahvusvaheline õigus. Tallinn: Juura, 2010. Lk 77.