Mine sisu juurde

Katoliku kirik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Rooma-katoliku kirik)
Püha Peetruse basiilika

Katoliku kirik ehk roomakatoliku kirik (ladina Sancta Romana Ecclesia 'püha Rooma kirik') on maailma suurim kristlik kirik (üle 1,2 miljardi liikme).[1] Tegemist on maailma ühe vanima usuühinguga, mis on mänginud olulist rolli läänemaailma ajaloos.[2] Katoliku kiriku hierarhia tipus seisab Rooma piiskop, keda nimetatakse ka paavstiks. Kiriku peamised uskumused on kokku võetud Nikaia usutunnistuses ja apostellikus usutunnistuses; protestantlikest kirikutest eristab katoliku kirikut eelkõige seitsme sakramendi ja paavsti ülemvõimu tunnistamine.[3]

Katoliikluse seisukohalt on katoliku kirik ainuõndsakstegev püha asutus ning Jumalariigi nähtav kehastus maa peal.

1054. aastal toimunud suure kirikulõhe tagajärjel lõhenes ühtne, ortodoksne ja katoolne kirik õigeusu ja katoliku kirikuks.

Organisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Katoliku kiriku pea on Rooma piiskop ehk paavst, keda peetakse Kristuse asemikuks maa peal. Paavst on ilmeksimatu ametlikes (ex cathedra) seisukohavõttudes, mis puudutavad moraali ja usku. Ühtlasi on paavst Vatikani linnriigi pea.

Katoliku kiriku kõrgeim organ on kirikukogu, kuid selle otsused vajavad paavsti kinnitust. Täidesaatva ning juriidilise organina tegutseb paavsti juures Rooma kuuria, mille arvukaid ametkondi (kongregatsioone) juhivad kardinalid. Paavsti surma korral valib kardinalide kolleegium (konklaav) uue kirikupea, kelleks võib olla iga meessoost isik.

Katoliiklastel ja õigeusklikel on seitse sakramenti: ristimise,[4] konfirmatsiooni, armulaua, abielu, vaimulikuseisuse, meeleparanduse ja haigete salvimise sakrament. Iga sakrament kannab nähtamatut jumalaarmu, mida nähtavalt väljendavad märk, žestid ja ettemääratud sõnad.

Oma pühitsemisvõimu (vt sakramentide pühitsemine ja jagamine) annab katoliku kirik vaimulikuametisse pühitsemise sakramendi kaudu edasi preestriseisuse liikmeile, kes on inimese ja Jumala vahendajad. Ladina riituses on vaimulikule normiks tsölibaat.

Kiriku haldusliku jaotuse põhiüksus on kogudustest koosnev diötsees ehk piiskopkond, mida haldab piiskop.

Jumalateenistuse põhivormid on missa, laudes, vesper, vigiilia jt. Nende kõrval korraldatakse protsessioone, palverännakuid ja muid kombetalitusi. Jumalateenistusi ja kombetalitusi toimetatakse pidulikult, kasutades liturgilist riietust, liturgilist muusikat, mitmesugust sümboolikat (näiteks žeste, liturgilisi värve), pühitsetud vett, pühapilte ja viirukit.

Kiriku ainsaks ameti- ja liturgiliseks keeleks oli 1965. aastani ladina keel.

Roomakatoliku kiriku ajaloos on olnud tähtsad mungaordud (vt munklus).

Katoliku kirik Eestis

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Katoliku kirik Eestis

Eesti 2011. aasta rahvaloenduse järgi pidas 15-aastastest ja vanematest Eesti elanikest end katoliiklaseks 4501 ja Ukraina Kreekakatoliku Kirikusse kuuluvaks 124 küsitletut. Tegutseb kaheksa kogudust, ametis on kaheksa diötseesipreestrit, kaks ordupreestrit, kaks personaalprelatuuri vaimulikku. Lisaks elab Eestis 18 nunna. Suurim klooster on Pirita klooster Tallinnas, kus tegutsevad birgitiinide ordu õed. Ka Halastuse Misjonäride Ordu õed tegutsevad Tallinnas. Tartus on pärast taasiseseisvumist oma tegutsemist jätkanud Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise õdede kongregatsioon, kes elavad frantsisklaste ordureegli järgi.

Eestis ei ole moodustatud oma diötseesi, vaid on 1924. aastal moodustatud ja 1992. aastal taastatud apostellik administratuur. Ametis on piiskop, Opus Dei liige Philippe Jourdan.

Seksuaalse ärakasutamise juhtumid katoliku kirikus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Seksuaalse ärakasutamise juhtumid katoliku kirikus

Alates 1990. aastatest on alaealiste seksuaalse kuritarvitamine katoliku vaimulike ja teiste kirikuliikmete poolt muutunud tsiviilkohtuvaidluste, kriminaalvastutusele võtmise, meediakajastuse ja avaliku arutelu objektiks üle maailma. Katoliku kirikut on kritiseeritud väärkohtlemise kaebuste käsitlemise eest, kui sai teatavaks, et mõned piiskopid varjasid süüdistatud preestreid, viies nad üle teistele pastoraalsetele ülesannetele, kus suurem osa jätkasid seksuaalkuritegude toimepanemist.

Vastuseks skandaalile on kehtestatud ametlikud protseduurid, mis peaksid aitama ära hoida väärkohtlemist, julgustama igast juhtunud väärkohtlemisest teatama ja selliseid teateid kiiresti käsitlema, kuigi ohvreid esindavad rühmad on nende tõhususe vaidlustanud.[5]

2014. aastal asutas paavst Franciscus alaealiste kaitseks paavstliku komisjoni.

Viited ja märkused

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Vatican statistics report church growth remains steady worldwide National Catholic Reporter, 02.05.2014 (vaadatud 18.04.2015)
  2. O'Collins, Gerald; Farrugia, Maria. Catholicism: The Story of Catholic Christianity. Oxford University Press, 2003, v.
  3. Stanford, Peter. Roman Catholic Church BBC Religions, 29.06.2011 (vaadatud 18.04.2015)
  4. Märkus. Ristimine on seitsmest sakramendist ainus, mida eluohtlikus olukorras võib erandina toimetada ilma preestripühitsuseta inimene. Kuid ka siis peavad täidetud olema teatud tingimused: ristija peab ise olema usklik ristitud inimene ning ristimisel tuleb kasutada selle sakramendi toimetamiseks määratud palvevormelit ja vett.
  5. BNS (21.02.2019). "Paavst avas Vatikanis lastepilastusevastase tippkohtumise". ERR-i Uudised.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]