Väina liivlased

Allikas: Vikipeedia

Väina liivlased, Henriku Liivimaa kroonikas ka väinalased (Veinalenses), olid alates hiljemalt 10. sajandist Väina ehk Daugava jõe alamjooksul elanud ja 19. sajandiks assimileerunud liivlased.

Muinasaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogiliste andmete järgi ilmusid Väina äärde liivlastega seostatavad kalmistutüübid ja hauapanused seniste semgalipäraste kääbaste asemele alates 10. sajandi teisest poolest.[1][2] Avastatud kalmistud koosnevad peamiselt maa-alustest haudadest, aga leiduvad ka mõned kääbastikud. 10.–11. sajandil on domineerinud põletusmatused, hiljem kasvas laibamatuste osakaal. Haudadest on mõnikord leitud kive või kivikonstruktsioone. Tüüpilised hauapanused on olnud savinõu peatsis ja koer jalutsis, naistel mitmerealised rinnakeed koos nende külge kinnitatud ripatsite ja noaga, rinnanõelad, sõled ja käevõrud, meestel kirves, 1–2 oda, tuleraud tulekiviga, nuga ja tähtsamatel isikutel ka kaheteraline mõõk, pronksnaastudega vöö, kaalud koos vihtidega ja joogisarv. Omapäraseks kombeks oli hauda kaasa panna muna.[1] Kalmetes ja hauapanustes avalduvas Väina liivlaste muinasaegses kultuuris oli olulisi sarnasusi eelkõige tolleaegsete Koiva liivlaste kultuuriga.[1][2] Eriti varasemal perioodil iseloomustavad sealseid asukaid ka Skandinaavia, semgalite, seelide, latgalite, võndlaste, Ojamaa, saarlaste ja muinaseestlaste kultuuri elemendid, hiljem ka slaavi mõju. Ilmselt on tegu osalt inimeste, osalt kultuurinähtuste liikumisega. 10.-13. sajandi Väina liivlaste ala tuvastatud naistematustest on u 30% hinnatud mitteliivipärasteks.[2][3][4][5]

Liivi kultuuri järsk ilmumine 10. sajandi teisel poolel koos rahvastiku plahvatusliku kasvuga kõigepealt Daugava ja seejärel Koiva alamjooksul on enamuse uurijatest viinud seisukohani, et selle taga peab olema sisseränne. Läti ajaloolaste seas on levinud seisukoht, et Väina liivlastele panid aluse Põhja-Kuramaalt sinna saabunud inimesed. Roberts Spirģis, lähtudes märgatavatest skandinaaviapärasustest (lisaks arheoloogilistele leidudele oletatakse ka paljude Henriku Liivimaa kroonikas äratoodud liivlaste nimede Skandinaavia päritolu) nii Väina liivlaste kui varasemate Kuramaa elanike kultuuris, jõuab liivi naistele omaste ehtetüüpide levikut ja arengut analüüsides järeldusele, et migreerujateks polnud mitte niivõrd Kuramaa läänemeresoomlased, kui sealsed kunagiste Skandinaavia kolonistide järeltulijad, kelle materiaalne kultuur oli küll tugevalt läänemeresoome ja balti naabritest mõjutatud. Spirģise kohaselt järgnes sellele uus ja ulatuslikum migratsioon 10./11. sajandi vahetusel Läänemere põhja- või kirdekaldalt, mille tagajärjel sai Daugava alamjooksul domineerivaks läänemeresoome element, mis seniste kohalike semgali, latgali, seeli ja skandinaavia kultuuridega sulandudes moodustas 11. sajandi keskpaigaks liivi etnose ja kultuuri. Mõned varasemadki uurijad, nt Rita Grāvere hambatüüpide uurimisele toetudes, on arvanud, et liivlastele panid aluse skandinaavlased koos Laadoga piirkonnast pärit inimestega, kusjuures skandinaavlased võisid viimaseid kasutada liitlastena Daugava kaubatee kontrollimisel.[2][3][6]

Erineval seisukohal on olnud mõned, eelkõige Eesti ajaloolased, kelle arvates arenes liivi kultuur kohalikult läänemeresoome baasilt, mis varem võis lihtsalt semgalite kultuurilise mõju all olla, välistamata siiski mõningast sisserännet.[1][7][8]

Kaubandus ja käsitöö[muuda | muuda lähteteksti]

Elavast kaubandustegevusest Väina liivlaste alal annavad tunnistust sealt pärinevad rohked mündileiud.[9] Veel on Väina-äärsetest asulatest leitud suhteliselt palju rauasulatusahje ja haruldase leiuna ka sepaesemeid 11. ja 13. sajandist. Lisaks on sealt piirkonnast pärit Baltikumi varaseimad tõendid potikedra kasutamise kohta. Väina liivlaste suhteliselt kõrget arengutaset saab seletada asjaoluga, et Väina jõgi oli nooremal rauaajal osa varjaagide juurest kreeklasteni kulgevast kaubateest, vahendades ida- ja läänepoolsete arenenumate alade vahel nii kaubanduslikke, kultuurilisi kui poliitilisi kontakte, mis mõjutasid ka liivlaste elu.[10] 12. sajandi algul algas Väina liivlaste kultuuri allakäik, mida võib seostada Balti kaubateede suundade muutumisega.[11]

Keskused[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseim Väina liivlaste keskus oli Väina suudmest 30 km kaugusel jõe mõlemal kaldal asunud Daugmale-Laukskola kompleks, mis oli Baltikumi üks arenenumaid varalinnalisi asulaid. Erakordselt rikkaliku arheoloogilise leiumaterjaliga kompleksi, kust on avastatud tõendeid isegi Lääne-Euroopa müntide koopiate vermimisest, kuulusid jõe vasakul kaldal Daugmale muinaslinnus, selle kõrval olev 2 ha suurune küla, sadam ja kaks kalmistut. Vastaskaldal Laukskolas asus kaks suurt küla koos kalmistuga. See oluline kohalik administratiivne ja kaubanduskeskus oli varem asustatud semgalitega ja alates 10. sajandist liivi, latgali, vene ja Skandinaavia segarahvastikuga, kus liivlaste osatähtsus tõusis alles 11. sajandil. 12. sajandi keskel Daugmale kompleks hävitati, tõenäoliselt kas kohalike ülikute rivaalitsemise tagajärjel või sõdades semgalitega.[12][13][14]

Uueks suuremaks keskuseks sai läheduses asuv Holmi ehk Mārtiņsala saar. Seal oli 5 ha suurune kindlustatud asula, kus neljal tänaval paiknes 20–30 elamut koos paarisaja elanikuga ja tegeldi põllumajanduse, käsitöö, kaubanduse ja kalastusega. Lisaks Holmile olid hilisemateks keskusteks ka Riia piirkond, kus enne linna rajamist asus kaks liivlaste küla, Üksküla ehk Ikšķile, Lielvārde ja Aizkraukle. Igaüks neist koos lähema ümbruskonnaga moodustas ilmselt iseseisva poliitilise ja organisatoorse üksuse.[12][15][16][17]

Asend ja naaberalad[muuda | muuda lähteteksti]

Väina liivlased elasid peamiselt Väina jõe alamjooksu paremal ehk põhjapoolsel kaldal, suudmest kuni Aizkraukleni. Henriku Liivimaa kroonikas on nende ala nimetatud Liivimaaks, enne kui see nimi laiema piirkonna nimeks sai. Mööda jõge ülesvoolu ehk ida pool asusid Koknese ja Jersika vürstiriigid ning seelide asuala. Väina liivlaste põhjanaabriteks olid Koiva liivlased, lõunas Väina vasakul kaldal asus aga Upmale semgalite piirkond.[18][19]

Oluline mõju Väina liivlastele oli kaugemal ida pool paiknenud slaavi aladel, eriti Polotski vürstiriigil. 11. sajandil liivlaste alal levima hakanud kristliku sümboolikaga esemed esindasid peamiselt just idapoolset õigeusu traditsiooni. 12. sajandiks olid ristripatsid juba nii kodunenud, et neid hakati valmistama ka kohapeal, nt Daugmales. Baltikumis olid nende kandjateks peamiselt naised ja lapsed. Kuigi leidub selgeid tõendeid ristiusu levikust liivlaste naaberaladel, siis pole selge, kas kristliku sümboolikaga esemed eraldi võetuna tähistasid sel ajal religioosseid vaateid või olid koos teiste slaavi päritolu ehetega siiski pigem moeasjad ja jõukuse tähistajad.[20][21]

Slaavi mõju Väina liivlaste aladel, mis ilmneb ka senise geomeetrilise stiili välja vahetanud slaavipärase taimornamendi kasutuselevõtus 1180. aastate paiku, ei piirdunud vaid kultuurisidemetega.[11] Lisaks eelmainitud Daugmale asulale on ka tänase Riia kohal 12. sajandil paiknenud külast leitud slaavi elanikkonna olemasolule viitavaid jälgi.[21] 11–12. sajandil kuulusid Väina liivlased Polotski poliitilisse mõjusfääri[22], 12. lõpust on teada, et oldi sealse vürsti maksualused ja nt 1181. aastal osaleti tema sõjaväes.[11] Ka 1184. aasta paiku liivlaste hulgas misjonitööd läbi viima saabunud saksa vaimulik Meinhard pidi oma tegevuseks Polotski vürstilt luba küsima.[23] Samamoodi mainis paavst Clemens III oma 1188. aasta kirjas Meinhardit Üksküla piiskopiks kinnitades, et tema piiskopkond asub Venemaal (in Ruthenia).[24]

Kristianiseerimine ja Liivi ristisõda[muuda | muuda lähteteksti]

Katoliiklik misjon[muuda | muuda lähteteksti]

Meinhardi juhitud rahumeelne misjonitöö, mille jooksul ta lasi Üksküla ja Holmi liivlaste kristlusse meelitamiseks neile ka Baltikumi esimesed kivilinnused ehitada, märkimisväärseid tulemusi siiski ei toonud. Meinhardilt vastuteene saamise eesmärgil paljud Väina liivlased küll lasid end ristida või andsid lubadusi hiljem kristlaseks hakata, kuid enamus neist hülgas ristimise ja antud lubadused kohe, kui Meinhard oma osa kokkuleppest täitnud oli. Kui pettunud piiskop lõpuks 1195.–1196. aasta paiku Liivimaalt lahkuda tahtis, siis hakkasid liivlased ta ärasõitu takistama, kartes, et piiskop võib nende vastu sõjaväge koguma minna. Ise välja pääsemata õnnestus tal siiski oma kaasmisjonär Theoderich, hilisema Eestimaa piiskop, abipalvega paavsti juurde saata. Peagi pärast neid sündmusi Meinhard suri ja maeti Üksküla kirikusse.[25][26]

Ristisõja algus[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmiseks Üksküla piiskopiks saanud Bertold otsustas paavst Coelestinus III toetusel alustada agressivsema poliitikaga, värvates Saksamaalt ristisõdijaid, kes 1198. aastal hilisema Riia linna juures sinna kogunenud liivlaste väge lahingus võitsid. Bertold ise langes võitluses, ent Holmi ja Üksküla liivlased otsustasid pärast lüüasaamist preestrid oma linnustesse vastu võtta. Ristisõdijate väe lahkumise järel aga öeldi kokkulepetest lahti ja järgmisel aastal sunniti ka vaimulikud Liivimaalt lahkuma.[27]

Uueks piiskopis saanud Albert pöördus 1200. aastal ristisõdijatega tagasi. Pärast väiksemaid sõjalisi kokkupõrkeid Väina liivlastega sõlmis ta nendega rahu, misjärel tal õnnestus kavalusega liivlaste ülikud vangistada ja vabastamise lunana nende pojad omale pantvangideks saada. 1201. aastal rajati Riia linn, millest sai Üksküla piiskopkonna, mis nüüd Riia piiskopkonnaks ümber nimetati, keskus. Samal ajal andis Albert Lielvārde ja Üksküla linnused benefiitsiks vastavalt Danielile ja Konradile.[28]

Esialgu polnud piiskopil siiski piisavalt sõjalist jõudu, et ristitud liivlaste alasid kindlalt kontrollida. Olukorda raskendasid ka riialaste võimu all oleva piirkonna vastu suunatud sõjaretked. Nii põletasid semgalid 1202. aastal maha Holmi kiriku ja küla, suutmata küll linnust vallutada. 1203. aastal saabus Üksküla linnuse alla Polotski vürsti vägi, ent saades sealsetelt liivlastelt raha, loobuti piiramisest ja suunduti edasi Holmi juurde, kus aga olid kaitses ka piiskopi ammukütid, kel õnnestus rünnak tagasi lüüa. Hiljem samal aastal rüüstas Jersika vürsti ja leedulaste vägi Riia ümbrust. 1204. aastal rüüstasid Riia läheduses leedulased koos Lielvārde ja Aizkraukle ristimata liivlastega.[29]

Väina liivlaste alistamine[muuda | muuda lähteteksti]

1205. aastal tõi Albert juurde uusi ristisõdijaid ja liikudes nendega mööda Väina liivlaste alasid põleti maha Lielvārde ja Aizkraukle linnused ning peeti lahing Üksküla ja Lielvārde liivlastega. Seejärel lahkus Albert suurema osa ristisõdijatega tagasi Riiga, ülejäänud kindlustasid end Conradi juhtimisel Üksküla linnuses, lüües edukalt tagasi peagi järgnenud liivlaste rünnakud. Lõpuks otsustasid liivlased paluda rahu, andsid pantvange ja lasid end ristida.[30]

1206. aastal otsisid Väina liivlased Riia piiskopi vastu sõjalist abi Polotski vürstilt. Üllatusrünnakut plaaninud vürst aga loobus oma kavast, kui ilmnes, et sakslased olid vandenõu avastanud. Siiski õnnestus Väina liivlastel appi kutsuda turaidalasi ja leedulasi, kellega koguneti Holmi linnuse juurde. Sealt tehti rüüsteretki Riia suunas, kuid linna ennast ei rünnatud. Lõpuks osad neist tüdinesid ja lahkusid. Selle situatsiooni kasutas ära Albert, kes kiiresti kogus ristisõdijatest, Mõõgavendade ordu meestest ja Riia liivlastest väe ning saatis nad Holmi ründama. Riialased suutsid Holmi linnuse kõrval toimunud lahingus liivlasi võita, sh tappes ka ülestõusu peaorganisaatori Ako, ja pärast seda piiramisega alistada ka need, kes linnusesse olid taganenud. Seal olnud Turaida liivlastel lubati vabalt lahkuda, kuid Holmi liivlaste ülikud viidi vangidena Riiga.[31]

Kuna peagi pärast seda lahkus piiskop Albert koos paljude ristisõdijatega Saksamaale, siis saatsid sakslastevastase võitluse jätkumisest huvitatud liivlased uuesti saadikud Polotski vürstilt abi paluma, kes seekord koguski väe, laskus mööda Väina jõge Liivimaale ja alustas turaidalaste abil Holmi linnuse piiramist. Hoolimata piiravate vägede ülekaalust ja linnuses koos piiskopile ustavate sakslastega olnud kohalikest liivlastest, kes kaalusid nende väljaandmist vürstile, suutsid seesolijad end edukalt kaitsta.[32]

1206. aasta sündmused olid viimaseks suureks Väina liivlaste vastuhakuks Riia piiskopi võimule. Sellele sündmusele järgnes üldine liivlaste alistumine ja kristlusse astumine. Ristiti ka Aizkraukle ja muude veel ristimata Väina liivlaste piirkonnad. Alistumine tõi kaasa maksu- ja väeteenistuskohustuse uute isandate heaks, mis tähendas, et edaspidi võitlesid liivlased jätkunud ristisõjas juba seniste vaenlaste poolel. Järgmisel aastal sõlmitud kokkuleppega andis piiskop Albert Väina paremkalda alad, välja arvatud juba varem läänistatud Üksküla ja Lielvārde alad ning Riia ümbruse, Mõõgavendade ordule. Traditsiooniline Väina liivlaste maksukohustus Polotski vürsti suhtes lõpetati siiski alles 1212. aasta vürsti ja piiskop Alberti vahelise leppega.[33]

Ülestõusukatse[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sattesele piiramine (1212).

1212. aastal leppisid liivlased ja Autine latgalid kokku ülestõusu alustamises sakslaste võimust ja ristiusust vabanemiseks. Väina liivlaste alal oli kavandatava mässu keskuseks Lielvārde, kuid sealne foogt Daniel sai vandenõust teada, vangistas kohalikud ülikud ja põletas maha nende linnuse. Sellega halvas ta mässuliste plaanid ja ülestõusu Väina liivlaste aladel ei toimunudki.[34]

Hilisem ajalugu ja assimileerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kristianiseerimise järgsest Väina liivlaste ajaloost on teada suhteliselt vähe. Arheoloogilised väljakaevamised näitavad, et pärast uue usu vastuvõtmist jätsid nad suures osas maha oma senised matmispaigad ja vanad matmiskombed asendati kristlikega. Kiiresti kadus traditsioon panna hauda kaasa ehteid, relvi ja muid esemeid, mistõttu on raske iseloomustada hilisemat Väina liivlaste kultuuri väljaspool kristlikke kombeid.[35]

17. sajandist pärit teadete järgi rääkisid liivlased juba iga päev läti keelt. 1778. aastal on veel mainitud Riia ümbruses elanud liivlasi, alates 19. sajandist aga enam mitte.[36]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Lang, lk 249–250
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Spirģis 2006b
  3. 3,0 3,1 Zemītis, lk 83
  4. Mägi, 64
  5. Spirģis 2006a, lk 312–337
  6. Spirģis 2006a, lk 338
  7. Spirģis 2006a, lk 337–338
  8. Halling, lk 56
  9. Lang, lk 259
  10. Lang, lk 264–265
  11. 11,0 11,1 11,2 Zemītis (2011), lk 91
  12. 12,0 12,1 Lang, lk 230
  13. Indrika hronika, IV, kommentaar 19
  14. Zemītis (2010), lk 89
  15. Indrika hronika, I, kommentaar 24
  16. HLK
  17. Zemītis (2010), lk 87
  18. Zemītis (2010), lk 85–91
  19. Valsts izglītības satura centrs, kaart nr 14
  20. Lang, lk 246
  21. 21,0 21,1 Šne, lk 33
  22. Indrika, I, kommentaar 10
  23. HLK, lk 25
  24. Tamm, lk 201
  25. HLK, lk 25–29
  26. Indriķa hronika, I, kommentaar 61
  27. HLK, lk 25–33
  28. HLK, lk 33–37
  29. HLK, lk 39–45
  30. HLK, lk 51–53
  31. HLK, lk 55–61
  32. HLK, lk 65–67
  33. HLK, lk 67–69, 75, 133–135
  34. HLK, lk 133–135
  35. Šne, lk 40
  36. Halling, lk 58–59

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Halling, Tiina. Liivi keel läti keele mõjusfääris. Väljaandes Mitmõkeelisüs ja keelevaihtus Õdagumeresoomõ maiõ pääl : konvõrents Põlvan, 20.–22. rehekuu 2005 = Mitmekeelsus ja keelevahetus Läänemeresoome piirkonnas. Võro: Võro Instituut, 2006. (Võro Instituudi toimõtisõq ; 18), lk 55–70.
  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
  • Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
  • Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
  • Mägi, Marika, Saaremaa muinasaeg 600 – 1227 kogumikus Saaremaa. 2. Ajalugu, majandus, kultuur, Koolibri 2007, lk 55–76
  • Spirģis, Roberts, Daugavas lībiešu 10.-13. gadsimta krūšu važiņrotas ar bruņrupuču saktām, Riia 2006a
  • Spirģis, Roberts, [10th-13th Century Daugava Liv Pectoral Chain Ornaments with Tortoise Brooches], Summary of Doctoral Thesis, Riga 2006
  • Šnē, Andris. Ticība, vara un tirdzniecība: kristietības loma vietējo iedzīvotāju sabiedrībās Latvijas teritorijā 11.–13. gadsimtā. Latvijas Universitātes raksti (725), vēsture, 2009, lk 29–44.
  • Tamm, Marek. Liivimaa leiutamine: Uue kristliku koloonia kuvandi loomine 13. sajandi esimesel poolel. Akadeemia, 2012, 2(275).
  • Valsts izglītības satura centrs
  • Zemītis, Guntis. Ikšķiles vieta un loma 12. – 13. gadsimta Baltijas notikumu kontekstā. Ikšķiles almanahs. 3. Ikšķile: 2010, lk 81–93.
  • Zemītis, Guntis. Liivlased. Vanim ajalugu (10.–16. sajand), lk 75–104 koguteoses Liivlased. Ajalugu, keel ja kultuur, koostanud ja toimetanud Renāte Blumberga, Tapio Mäkeläinen ja Karl Pajusalu; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2011.