Idumea

Allikas: Vikipeedia

Idumea (läti keeles Idumeja, allikates ka Ydumea) oli ajalooline piirkond 13. sajandi Vana-Liivimaal Brasla jõe alamjooksul Koiva paremal kaldal, jäädes tänapäeval põhiliselt Kesk-Läti Pārgauja haldusüksuse territooriumile. 13. sajandi algul ümbritsesid Idumead loodes Metsapoole, edelas Turaida, kagus Jersika ning kirdes Tālava alad.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooallikates esinev piirkonna nimi on laenatud piiblis mainitud Idumea regioonilt. Tõenäoliselt on seda tehtud kõlalise sarnasuse tõttu tegeliku kohalike rahvaste poolt kasutatud nimega, mis võis olla Idumaa (või ka Vidumaa), tähendades liivi keeles kirdesse jäävat maad (idu - kirre, maa - maa). On välja pakutud, et ka hilisem Vidzeme regiooni nimi võib olla tulnud Idumea või Idumaa nimest.[1][2]

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Idumea territoorium ja rahvaarv oli suhteliselt väike, Riia piiskopkonna koosseisu minnes moodustati temast ainult üks kirikukihelkond.[3]

Henriku Liivimaa kroonika järgi elasid Idumeas idumealased ja latgalid. Tuginedes arheoloogiale, dialektoloogiale ning idumealaste nime kasutamise loogikale Henriku Liivimaa kroonikas on jõutud järeldusele, et idumealased olid tõenäoliselt kas liivlased või liivlastele lähedane läänemeresoome hõim.[4][5]

Idumea Riia piiskopkonna osana[muuda | muuda lähteteksti]

Idumead mainitakse esmakordselt 1208. aasta paavst Innocentius III bullas, kus öeldakse, et idumealased (Idumeos) koos liivlaste, võndlaste ja osade latgalitega on ristiusu vastu võtnud.[6] Henriku Liivimaa kroonika järgi tehti piirkonna Riia piiskopkonnale allutamisega algust 1206. või 1207. aastal, kui Riiast saadetud preester Daniel seal ristimist ja kiriku ehitamist alustas.[7] Piirkonna keskuseks kujunes Straupe.[8] Idumea territooriumil Kudumsi Baznīckalnsi mäel asus tõenäoliselt kroonikas mainitud Urele linnus.[9] Hilisemate Riia piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vaheliste maade jagamise kokkulepetega määrati Idumea nende alade hulka, mis piiskopkonnale jäävad.[10] 1212. aastal pandi senise piirkonna foogti Theoderichi asemel sellesse ametisse piiskop Alberti teenistusse tulnud endine Pihkva vürst Vladimir Mstislavitš, kelle kohtuotsused aga üldist vastuseisu tekitasid, misjärel ta lahkus 1213. aastal Venemaale.[11] 1213.-1214. aasta talvel tuli ta aga uuesti tagasi, asudes elama Metimne linnusesse, ent sattus kohe konflikti tolleaegse Idumea preestri Alebrandiga, kes süüdistas teda oma kohtuvõimu kuritarvitades kohalike arvel rikastumises, ning Vladimir läks taas Venemaale tagasi.[12]

Piirkond sai Liivi ristisõja jooksul korduvalt kannatada Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu ning nende vaenlaste vahelises sõjategevuses. Eriti rängad olid 1211.[13] ja 1218.[14] aasta Idumeasse ulatunud rüüsteretked, kus vastavalt eestlaste ning Novgorodi ja Pihkva väed põletasid kohalikud külad, kiriku ja vilja, tapsid kättesaadud mehed ning viisid naised ja lapsed vangidena kaasa.

1225. aastal külastas paavsti legaat Modena Wilhelm oma Liivimaa ringreisi käigus ka Idumead.[15]

Tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolise piirkonna järgi on nime saanud Idumea kõrgustik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Indriķa hronika, X (kommentaar 67)
  2. Henriku Liivimaa kroonika, X (kommentaar 34), lk 69
  3. Indriķa hronika, X (kommentaar 67)
  4. Indriķa hronika, X (kommentaar 67)
  5. Henriku Liivimaa kroonika, X (kommentaar 34), lk 69
  6. Indriķa hronika, XI (kommentaar 1)
  7. Henriku Liivimaa kroonika, X (15), lk 69
  8. Latvijas vēstures enciklopēdija
  9. Indriķa hronika, XXII (kommentaar 15)
  10. Henriku Liivimaa kroonika, XI (3), lk 75
  11. Henriku Liivimaa kroonika, XVI (7), XVII (4) lk 145, 147
  12. Henriku Liivimaa kroonika, XVII (6), XVIII (2), lk 149
  13. Henriku Liivimaa kroonika, XV (2), lk 119
  14. Henriku Liivimaa kroonika, XXII (4), lk 189
  15. Henriku Liivimaa kroonika, XXIX (3), lk 255

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]