Mihhail Mihhailovitš Golitsõn

Allikas: Vikipeedia
Mihhail Mihhailovitš Golitsõn

Vürst Mihhail Mihhailovitš Golitsõn (1675–1730) oli Venemaa sõjaväelane, Põhjasõja väejuht ja Granhamni merelahingu võitja.

Mihhail Mihhailovitš Golitsõn oli pärit Leedu suurvürsti Gediminase järglastest. Tema isa Aleksei Mihhailovitš Golitsõn oli tsaar Aleksei Mihhailovitši valitsemise ajal Kurski vojevood.

Noor Mihhail Golitsõn kaasati juba nooruses tsareevitš Pjotr Aleksejevitši sõjamängudesse – määrati Semjonovi polgu trummilööjaks, 1694. aastal ülendati ta ohvitseriks (praporštšikuks). Tsareevitš Pjotr Aleksejevitši poolt algatatud Aasovi sõjakäigul ülendati ta ülesnäidatud vapruse eest porutšikuks. 1698. aastal osales Peeter I vastase streletside mässu mahasurumisel, Patrick Gordoni ja Aleksei Šeini juhtimisel Voskressenski kloostri juures, 1699. aastal osales juba kapteni auastmes koos tsaar Peeter I-ga sõjakäigus Aasovi merele.

1700. aastal alanud Põhjasõjas osales ta lahingus Narva all, juhtides kaardiväepolku; seal sai ta lahingus haavata.

12. oktoobril 1702 juhtis ta alampolkovniku auastmes Semjonovi polgu salka Nöteborgi kindluse vallutamisel. 30 tundi kestnud võitluse tulemusel kindluse vallutamise eest autasustas tsaar Peeter teda mõisate, kuldmedali ja Semjonovi ihukaardiväepolgu polkovniku auastmega, mida harilikult anti vaid tsaariperekonna liikmetele. 1703. aastal paistis Golitsõn silma vaprusega Nyeni vallutamisel, 1704. aastal Narva ja 1706. aasta Miitavi vallutamisel. 1707. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja määrati diviisikomandöriks.

30. augustil 1708 osales Mihhail Golitsõn arjegardivägedega Dobrõi küla juures lahingus Rootsi vägedega, mida juhtis kindral Rossi. Eduka lahingu eest autasustas Peeter I Golitsõnit lahinguväljal Andrei Esmakutsutu ordeniga. Sama aasta 28. septembril toimunud Lesnaja lahingus ülesnäidatud vapruse eest ülendas tsaar Peeter Golitsõni kindralporutšikuks ja autasustas teda oma portreega, mis oli kaunistatud briljantidega.

Poltaava lahingus juhatas vürst Golitsõn kaardiväeüksusi ning juhatas taganevate Rootsi vägede tagaajamist ning sundis koos Aleksandr Menšikovi vägedega 30. juunil 1709 alistuma Perevolotšna lähedal 16 000-mehelise Rootsi väeüksuse eesotsas kindral Adam Ludwig Lewenhauptiga.

1710. aastal osales Golitsõn Viipuri kindluse vallutamisel Karjalas ja 1711. aastal osales Pruti sõjakäigus Osmani impeeriumi vastu.

1712. osales Golitsõn Ingerimaa korpuse juhina ja koos kindraladmiral Fjodor Apraksiniga sõjategevuses Rootsi vägede vastu Soomes.

1714. aastast oli Mihhail Golitšõn Lõuna-Soomes asuvate vene vägede juhataja. 12. veebruaril 1714 juhtis ta Vene vägesid lahingus Lappola küla juures Rootsi vägede vastu, mida juhtis kindral Carl Gustaf Armfelt. Lahingu võidu eest autasustas tsaar Peeter I Golitsõnit general en chef auastmega.

27. juulil 1714 osales Golitsõn Venemaa sõjalaevastiku poolt Rootsi sõjalaevastikuga peetud Hankoniemi lahing / Riilahe merelahingus Soome rannikul, kus tsaar Peeter I ja kindralmajor F. Apraksini juhitud Venemaa Balti mere sõjalaevastik saavutasid esimese suure võidu Rootsi sõjalaevastiku üle ning said kontrolli Soome territooriumi üle.

1720. aastal toimus Soomest edelas asuva Ahvenamaa saarestiku lähedal Rootsi ja Venemaa sõjalaevastiku vahel teine otsustav lahing – Granhamni merelahing, kus Vene sõjalaevastikku juhtis Mihhail Golitsõn. Merelahingu võidu puhul autasustas tsaar Peeter I Golitsõnit mõõgaga ja briljantidega kaunistatud jalutuskepiga.

Pärast Põhjasõja lõppu 1721. aastal määras keiser Peeter I oma Pärsia-reisi ajaks Mihhail Golitsõni Peterburi piirkonna vägede juhtajaks, alates 1723. aastast määrati Golitsõn aga Väike-Venes asuvate vägede juhatajaks.

Pärast keiser Peeter I surma autasustas keisrinna Katariina I Golitsõnit 21. mail 1725 kindralfeldmarssali auastmega.

Peeter II valitsemisajal määrati Mihhail Golitsõn senaatoriks, Kõrgema Salanõukogu liikmeks ja Sõjakolleegiumi presidendiks.

Anna Ivanovna troonileasumise eel osales Mihhail Golitsõn koos venna Dmitri Mihhailovitš Golitsõniga Kõrgema Salanõukogu plaanis piirata keisrinna kui isevalitseja võimu. Kuramaa hertsoginna Anna Ivanovna nõustus algul ajutise riigivalitsusorgani Kõrgema Salanõukogu tingimustega, kuid troonile saades keeldus kõigist isevalitsemise piirangutest. Vaatamata osalemisele Kõrgemas Salanõukogus ning katsele piirata Anna Ivanovna võimu ei kaotanud Mihhail Golitsõn tema soosingut ning keisrinna kinkis talle ka maavaldused Možaiski piirkonnas.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail MIhhailovitš Golisõn oli esimest korda abielus Jevdokia Ivanovna Buturlinaga, teist korda aga vürstinna Tatjana Borissovna Kurakinaga.

Abieludest sündis kokku 11 tütart ja 7 poega, kellest ühest Aleksandr Mihhailovitš Golitsõnist sai samuti edukas sõjaväelane – kindralfeldmarssal ja Peterburi kuberner.