Noorlätlased

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Noorlätlased (läti keeles jaunlatvieši) oli Läti liberaalse rahvusliku liikumise liikmed.

Noorlätlaste liikumine kasvas välja 1850. aastatel tudengite ringist, mille asutas Tartu Ülikoolis Krišjānis Valdemārs. Liikumise tegevus oli suunatud saksa päritoluga parunide vastu. Esialgselt kasutasid nimetust "noorlätlased" (saksa ein junges Lettland) baltisakslased ja seda halvustavas tähenduses, viidates sellega poliitilis-kirjanduslikule liikumisele "Noor Saksamaa" (saksa Junges Deutschland).

Noorlätlaste liikumise õitseaeg oli 1862.–1865. aastatel, kui Peterburis ilmus ajaleht Pēterburgas Avīzes. Selle ajalehe kaastöölised olid liikumise ideoloogid. Ajakirjanikud astusid välja pärisorjuse ja baltisakslaste võimu vastu Baltimaades, nõudsid parunide eesõiguste hävitamist, kohtu- ja maareforme, talupojade õiguste laiendamist, omavalitsust ning lätlaste rahvuskultuuri arendamist.

Noorlätlaste liikumist peetakse lätlaste rahvusliku ärkamise alguseks.

Noorlätlaste tuntuimad esindajad ja liikumise ideoloogid oli Krišjānis Valdemārs, Krišjānis Barons, Andrejs Pumpurs, Kaspars Biezbārdis, Juris Alunāns, Atis Kronvalds, Auseklis, Bernhards Dīriķis.

1888. aastal asutasid "noorlätlased" Riias Riia Läti Seltsi.

Noorlätlased hakkasid esmakordselt kasutama ühisnimetust lätlased (läti keeles latviešu), kasutades selleks keskajalt sakslaste poolt latgalite kohta kasutatud saksakeelset nimetust (Letts).[viide?]