1934. aasta Läti riigipööre
1934. aasta Läti riigipööre ehk Ulmanise riigipööre (Lätis tuntud ka kui 15. mai riigipööre) oli mitmekordse Läti peaministri Kārlis Ulmanise poolt juhitud riigipööre Läti parlamentaarse korra vastu. Ulmanise režiim oli riigis võimul kuni 1940. aasta Nõukogude okupatsioonini.
15. mai öösel haaras Ulmanis, keda toetasid ka kaitseminister Jānis Balodis ja paramilitaarne organisatsioon Aizsargi, endale kontrolli peamiste riigi- ja parteiametite üle, kuulutas Lätis välja sõjaseisukorra, peatas põhiseaduse kehtivuse ja saatis laiali kõik parteid ning ka seimi.[1]
Riigipöörde käik ja arreteerimised[muuda | muuda lähteteksti]
Veretu riigipöörde viisid läbi nii sõjavägi kui ka Ulmanisele lojaalsed Läti kaitseliidu Aizsargi üksused. Nad suunasid oma jõud juhtivate valitsusasutuste ja side- ning transpordirajatiste vastu. Seejuures vahistati nii mitmed ametis olnud riigiametnikud ja poliitikud kui ka riigipööret mittetoetanud sõjaväeametnikud. Peaaegu kõik vahistatud kuulusid kas Läti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei või parem- või vasakäärmuslaste ridadesse. Esialgu vahistasid võimud umbes 2000 sotsiaaldemokraati, sealhulgas enamiku laiali saadetud seimi kuulunud sotsiaaldemokraatidest. Lisaks vahistati erinevate paremäärmuslike radikaalsete organisatsioonide, näiteks marurahvusliku partei Pērkonkrusts, liikmeid.[2]
Liepāja linna Karosta linnaossa rajatud vangilaagrisse paigutati kokku 369 sotsiaaldemokraati, 95 Pērkonkrustsi liiget, mitmeid baltisakslaste kogukonda kuulunud aktiviste (kes toetasid natse) ja käputäis teistesse parteidesse kuulunud poliitikuid. Pärast seda, kui mitmed sotsiaaldemokraadid (näiteks Brūno Kalniņš) mõisteti kohtute poolt õigeks, vabastati enamik vangistatuid järk-järgult. Mõned neist otsustasid seejärel eksiili minna.[3] Need, kes kohtute poolt riigireetmises süüdi mõisteti (näiteks Pērkonkrustsi juht Gustavs Celmiņš), jäid trellide taha kuni oma karistusaja lõpuni. Celmiņši puhul tähendas see kolme aasta pikkust vanglakaristust.[4]
Pärast riigipööret[muuda | muuda lähteteksti]
Riigipöörde järel pani Ulmanis aluse mitteparlamentaarsele täidesaatvale autoritaarsele režiimile ja valitses riiki peaministrina. Võimul olev valitsus jätkas seejuures seaduste väljakuulutamist ja ametis olnud Läti president Alberts Kviesis, kes kuulus Ulmanise Läti Põllumeeste Liitu, nõustus riigipöördega ja oli ametis kuni ametiaja lõppemiseni 1936. aasta 10. aprillil. Ulmanis võttis seejärel seadusevastaselt endale ka presidendi ametikoha. Ametlikult tunti teda seejärel tiitliga Valsts un Ministru Prezidents, kuid trükistes kasutati tema kohta tavaliselt kas tiitlit Tautas Vadonis ("Rahva juht") või lihtsalt Vadonis ("juht").
Ulmanis oli selleaegsete Euroopa diktaatorite seas ainulaadne selle poolest, et ta ei pannud alust ühele valitsevale parteile ja ei võtnud vastu uut põhiseadust. Selle asemel lõi Ulmanis riigi poolt kontrollitavad kutsekojad. Ulmanis sai inspiratsiooni Konstantin Pätsi ja Portugali peaministri António de Oliveira Salazari autoritaarsete režiimide korporatiivsetest mudelitest. Ulmanise režiim põhines suuresti tema enda ja sõjaminister Balodise autoriteedil ning isikukultusel. Neid käsitleti riigi rajajatena (Läti Vabadussõja käigus) ja väideti, et nad päästsid riigi mitmeparteisüsteemi kaosest.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "THE EMERGENCE OF AN AUTHORITARIAN REGIME IN LATVIA, 1932-1934". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. juuli 2020. Vaadatud 28. aprillil 2019.
- ↑ Kārlis Ulmanis Authoritarian Regime 1934-1940
- ↑ Valdis Bērziņš (toim.) "20. gadsimta Latvijas vēsture II: Neatkarīgā valsts 1918–1940". Latvijas Vēstures institūta apgāds. Riga, 2003. ISBN 9984-601-18-8. OCLC 45570948.
- ↑ Kārlis Ulmanis Authoritarian Regime 1934-1940.
Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:1934 Latvian coup d'état seisuga 28.04.2019.