Wilhelm II

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Saksamaa keisrist; teiste samanimeliste valitsejate kohta vaata lehekülge Wilhelm II (täpsustus).

Wilhelm II preisi ohvitserimundris, 1890-ndatel

Wilhelm II (27. jaanuar 1859 Berliin4. juuni 1941 Doorn, Holland) oli viimane Saksa keiser ja Preisimaa kuningas 18881918. Teda on peetud üheks peamiseks süüdlaseks Esimese maailmasõja algatamises, ent selle väite õigsus on kaheldav.

Wilhelm II oli vaid sada päeva keisrina valitsenud Friedrich III poeg ja esimese Saksa keisri Wilhelm I pojapoeg. Wilhelm II oli inglise kuninganna Victoria vanim lapselaps. Ta oli Suurbritannia kuninga George V nõbu ning Venemaa keisriNikolai II sugulane.

Tema üks käsi oli sünnitrauma tagajärjel äärmiselt nõrk, Wilhelm jaksas seda vaevu tõsta, kuid teine käsi oli seevastu väga tugev. Wilhelm kandis sõrmust nii, et selle kivi oli sissepoole pööratud ja tungis kätlemisel teretatava ihusse.

Ta soovis valitseda oma riiki sisuliselt absolutistlikult ning seetõttu saatis 1890. aastal erru ka riigikantsler Otto von Bismarcki. Ta huvitus väga kõigest sõjaväelisest ning moderniseeris pidevalt Saksa armeed, püüdes isegi luua omal käel uute relvade ja sõjalaevade mudeleid. Tema valitsemisajal hakkas Saksamaa otsima kohta päikese all. Wilhelm arvas, et Saksamaale oleks kohane omada sama palju kolooniaid kui on Prantsusmaal. See tekitas hulga konflikte, kuna enamik maailmast oli juba teiste Euroopa suurvõimude, Jaapani ning USA vahel laiali jagatud. Wilhelm lootis sõjaga olukorda Saksamaa ja ta liitlaste kasuks muuta, kuid ometigi ei soovinud ta maailmasõda, kuna see viis Saksamaa sõtta kahel rindel ning nõrkade liitlastega. Pärast sõda püüti aga teda näidata peamise sõjasüüdlasena, et võitjariikidelt vastutus ära veeretada. See tendents jätkub ajalookäsitlustes kohati tänini.

Wilhelmi sõjaeelne poliitika oli agressiivne. Ta püüdis Saksamaa positsioone tugevdada kõikjal, kus vähegi võimalik, tekitades sellega Maroko kriisid ning põhjustades Saksamaa-vastase Antandi tekke.

Pärast Franz Ferdinandi mahalaskmist (28. juunil 1914) toetas Wilhelm tugevalt keiser Franz Joseph I, andes nii Austria-Ungarile võimaluse alustada sõda Serbia vastu. Ent nähtavasti ei kavatsenud Wilhelm siiski valla päästa üleeuroopalist sõda, sest otsustavatel nädalatel juulikuu alguses läks ta oma jahiga Põhjamerele seilama ning lõikas end nõnda riigiasjust ära. Kui suur sõda juuli lõpus juba puhkemas oli, püüdis ta seda isikliku sekkumisega veel ära hoida, ent tema katsed ei toonud tulemusi.

Pärast Esimest maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Wilhelm II mausoleum Doornis

Pärast sõda lahkus Wilhelm II Hollandisse eksiili ja elas seal kuni surmani. 1919. aastal ostis ta Doorni omale maja. Holland keeldus teda Antandile välja andmast.

1930. aastail oli ta rikkaim sakslane[1].

Esialgu toetas ta natsionaalsotsialismi, sest lootis, et natsionaalsotsialistid taastavad monarhia. Kui Adolf Hitler aga seda ei teinud, loobus Wilhelm tema valitsust toetamast. Teise maailmasõja ajal asetas ta pärjad nii Saksa kui ka Hollandi sõdurite haudadele, näidates sellega oma neutraalsust. Seetõttu ei saatnud pettunud Hitler tema matustele enamat ühest tagasihoidlikust pärjast. Ekskeiser oli keeldunud ka natsionaalsotsialistliku embleemide kasutamisest ja riiklikest matustest.

Tegevus ühingutes[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Wilhelm II on Corps Borussia Bonni vilistlane.

Seosed Eestiga[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa keisri Nikolai II ja Saksamaa keisri Wilhelm II kohtumine Paldiskis 4.–5. juulil 1912.

1890. aastal toimunud Venemaa visiidi ajal oli tal määratud pooletunnine kohtumine kohalike võimukandjatega Tallinnas ja seejärel peatumine Narvas luksuslikus Stieglitzi villas. Narvas toimusid keisri ja tsaari osavõtul sõjaväemanöövrid.[2][3] Olles Narvas, tellis Wilhelm II sealsest kalevivabrikust 10 000 meetrit halli kalevit oma ohvitserkonnale. Enne seda olid Saksa ohvitseride mundrid mustast kalevist.[4]

1912. aasta suvel juulikuus toimus keiser Wilhelm II riigivisiit Venemaa Keisririiki kohtumaks tsaar Nikolai IIga Eestimaal Paldiski sadamas, Wilhelm saabus Hohenzollerni laevaga ristleja Moltke saatel. Paldiski reidil peeti Nikolai II jahil Standart lõuna 50 inimesele ning toimusid meremanöövrid, mida jälgisid koos Wilhelmiga admiral Alfred von Tirpitz ja Preisi Heinrich. Toimusid ka läbirääkimised poliitilise olukorra üle Euroopas, mis siiski ei suutnud ära hoida hilisemat Esimest maailmasõda.

Oma memuaarides meenutab keiser kuidas tsaar koos perega võtsid teda väga sõbralikult vastu. Samuti inspekteeris ta Viiburi Jalaväerügementi, mille aujuhataja oli keiser. See oli ta viimane külastus Venemaale enne I maailmasõja puhkemist.[5]

Oktoobrist 1917 kuni 9. novembrini 1918, mil Eesti oli Saksa vägede poolt okupeeritud, oli ta Saksa riigipea.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta vasak käsi oli sünnist saati nõrk ja teisest käest pisem. Ta kandis iseloomulikke W-tähe kujulisi vuntse.

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Antarktikas asub Keiser Wilhelm II-se maa.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vaeseksjäänud rahakuningad. Rahvaleht, 1. november 1932, nr. 129, lk. 2.
  2. The Emperor at the parade of the guards. New-York Tribune, 13. august 1890 lk.1: veerg 1
  3. http://www.gutenberg.org/files/43522/43522-h/43522-h.htm#Page_18
  4. Postimees (1886-1944), nr. 14, 15 jaanuar 1938 lk 7
  5. http://www.gutenberg.org/files/43522/43522-h/43522-h.htm#Page_169
  6. http://geonames.usgs.gov/apex/f?p=gnispq:5:0::NO::P5_ANTAR_ID:16600

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Friedrich III
Saksa keiser
18881918
Järgnev:
Monarhia kaotati
Preisimaa kuningas
18881918