Oskars Kalpaks

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Oskars Kalpaks

Oskars Kalpaks (6. jaanuar 1882 Võnnu kreis Meirāni lähistel (tänapäeva Madona piirkonna Osupe vald) – 6. märts 1919 Kuldīga kreis Zirņi lähistel) oli Läti sõjaväelane. Teda peetakse esimeseks Läti sõjaväe ülemjuhatajaks.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Oskars Kalpaks sündis aastal 1882. Tema isa oli Pēteris Kolpaks, ema Ilze Kolpaks (neiupõlvenimega Keveris). Tal oli vanem õde Anna (sündinud aastal 1876) ja noorem vend Kārlis (sündinud aastal 1884). Pärast ema surma aastal 1891 abiellus isa uuesti. [2]

Kooli ajal õppis poiss mängima viiulit. Pärast kooli lõpetamist otsustas sõjalise karjääri valinud Oskars astuda Pihkva sõjakooli, kuid sinna ei saanud ta sisse. Nii õppis ta Irkutskis. Seal sai temast alamporutšik, aastal 1911 sai temast porutšik, aastal 1915 staabikapten, aastal 1916 kapten, aastal 1917 aga alampolkovnik.

Seoses Esimese maailmasõja puhkemisega suundus ta Galiitsiasse, kus näitas Austria-Ungari vastu peetud lahinguis üles sõjalist võimekust. Lahinguis sai ta haavata ja selle eest sai ta Püha Anna ordeni. Hiljem, kui moodustati Läti kütipataljon, soovis ta sellega liituda, ent edutult. Aastal 1915 sai ta ka Püha Georgi ordeni. Pärast Oktoobrirevolutsiooni valis soldatite nõukogu ta polgu juhiks. Revolutsiooni ajal toetas Oskars Kalpaks esseere.

Aastal 1917 ta demobiliseeriti, aastal 1918 asus ta elama Riiga. 31.detsembril 1918 määras Kārlis Ulmanis ta Läti kaitseministriks. Sellel postil alustas ta Landesveeri koosseisus Läti väeosade formeerimist.[3] Kui Punaarmee alustas Läti aladel pealetungi, soovitas Kalpaks Läti valitsusel Riiast Jelgavasse kolida. Ta osales isiklikult Punaarmee vastu peetavates lahingutes. Aastal 1919, mil Läti sõjaväega liitus 600 Liepājast pärit sõdurit, anti Kalpaksile polkovniku aukraad.

3. märtsil asus Kalpaks tõrjuma suurt Punaarmee pealetungi Skrunda-Salduse piirkonnas. Airītē raudteejaama juures sattus tema väeosa tulevahetusse taganevate saksa vägedega, kes pidasid tema vägesid Punaarmee üksusteks. Tulevahetuse käigus langesid kaks tähtsamat Läti väejuhti (Nikolajs Grundmanis ja Pēteris Krievs), samuti ka Kalpaksi vägede suurtükipataljoni juhtinud Landesveeri leitnant Schründer ja paljud sõdurid kolmandast taganevast, von Borchi juhitud väeüksusest. Haavata sai ka Oskars Kalpaks, kes kolm päeva hiljem suri.

Aastal 1921 sai ta postuumselt Karutapja ordeni kõik kolm järku.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Unāms Žanis. Es Viņu Pazīstu - LATVIEŠU BIOGRAFISKĀ VĀRDNĪCA. — Raven Printing. — Lk. 240
  2. Ēvalds Mugurēvičs. Oskars Kalpaks. Pirmā pasaules kara un Latvijas Atbrīvošanas cīņu varoņa dzīves un kauju ceļš. 2. väljaanne, Jumava, 2007. ISBN 978-9984-38-392-7
  3. Pavēle par apakšpulkveža A. Kalpaka iecelšanu latviešu karaspēka komandiera amatā. Rīga, 1918. a. 31. detsember
  4. http://www.lkok.com/detail1.asp?ID=675