Turaida (ajalooline piirkond)

Allikas: Vikipeedia

Turaida (Thoreyda, Thoreida) oli piirkond 12.–13. sajandi Liivimaal Koiva jõe alamjooksul, kattudes suuresti Koiva liivlaste asualaga. Kõige põhjalikumalt Turaidat puudutavaks allikaks on Liivi ristisõja algperioodi 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses käsitlev Henriku Liivimaa kroonika. Turaidalased olid algul ristisõdijate, täpsemalt Mõõgavendade ordu, Riia piiskopi ja tema värvatud ristisõdijate väe vastaseks ja sihtmärgiks, pärast alistumist aga juba liitlaseks ja abiväeks.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Turaida nime päritoluks on pakutud liivikeelset väljendit, mille tähendus oli jumala aed või Taara aed, kus Taara on jumala nimi. Kuna liivi mütoloogias ei tunta Taara-nimelist jumalust ja vähemalt hilisemas Kuramaa liivi keeles on jumal jumāl ning aed tarā, siis pole selline etümoloogia põhjendatud. Samas on Henriku Liivimaa kroonikast teada saarlaste jumal Tarapita või Taara, mis viitab, et Turaida võis siiski Taara aeda tähendada, aga sel juhul pidi see olema saarlaste antud nimi.[1] Nime esimest poolt on seostatud ka läänemeresoome sõnaga tura 'märg, soine koht', mida aga liivi ega eesti keeles ei tunta, ja saarte murdes esineva sõnaga turu 'lagendik, plats', millel samuti sobivad liivi vasted puuduvad.[2]

Turaida piirkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Kroonika järgi võib 13. sajandi alguses eristada 4 peamist Turaida piirkonda: jõe vasakul kaldal Satteselet ning jõe paremal kaldal Krimuldat, Lēdurgat ja Turaidat kitsamas tähenduses, Turaida muinaslinnuse ümbrusena.[3][4] Sarnaselt arheoloogiliste andmetega[5] viitab ka kroonika, et Koiva liivlaste asuala oli koondunud eelkõige tänase Sigulda linna lähiümbrusse, kus üksteisest paari kilomeetri kaugusel asusid nii Turaida, Sattesele kui ka Krimulda piirkondade kesksed linnused.[4][6] Peale nende asub läheduses veel kaks linnamäge, mis võivad pärineda samast ajajärgust.[7] Vaid Lēdurga piirkond jäi veidi kaugemale põhja poole.[8] Kroonika järgi tegid erinevad piirkonnad omavahel koostööd, kuid tegutsesid ka iseseisvalt, olles ilmselt poliitiliselt üksteisest sõltumatud. Eeldades, et tolleaegse Liivimaa poliitilise võimu üksusteks olid linnusepiirkonnad[9], võib erandiks olla Lēdurga, kus linnust polnud[8].

Naaberalad[muuda | muuda lähteteksti]

Koiva liivlaste asuala ümbritsesid 13. sajandi alguses põhjas Metsapoole, kirdes Idumea, idas Jersika ja lõunas Väina liivlaste maad. Läände jäi Riia laht.[10] Suhetest naaberaladega on kroonika järgi teada, et enne esimest ristsõdijate rünnakut Koiva liivlaste aladele oli sealsetel kohalikel valitsejatel rahu Väina liivlaste ja Polotskiga, keda toetati nende võitlustes ristisõdijatega[4], ajutiselt leedulaste[6][11] ja võib-olla ka Ugandi ja kuralastega, kellega vähemalt hiljem, mil oma sõltumatuse taastamiseks abi vajati, meelsasti oldi valmis koostööd tegema[8][11]. Vaenulikud vahekorrad olid semgalite[4] ning ilmselt ka Tālava latgalite[12][13], saarlaste, läänemaalaste ja revalastega[14].

Turaida Liivi ristisõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Konfliktid ristisõdijatega ja alistumine[muuda | muuda lähteteksti]

1191–1205[muuda | muuda lähteteksti]

Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse Turaida liivlasi esmakordselt 1191. aasta paiku toimunud sündmuses, kus nad olevat tahtnud Üksküla piiskopi misjonäri Theoderichi (hilisema Eestimaa piiskopi) oma jumalatele ohverdada, aga vabastanud ta, kui riituse käigus oli saadud jumalatelt ellujätmist soosiv vastus.[3] Umbes samal ajal ristis Theoderich turaidalase, kes olevat sealt piirkonnast üldse esimene ristiusku astunu.[3] Kuigi kristlus, peamiselt õigeusk, oli Baltikumi regiooni teatud määral juba varem kohale jõudnud,[15] ongi Koiva liivlaste aladelt võrreldes naaberpiirkondadega leitud suhteliselt vähe varasemasse aega paigutatavaid ristiususümboleid.[16] 1200. aastal kutsus end ristisõdijate toel Ükskülas sisse seadnud piiskop Albert nii Koiva kui Väina liivlaste vanemad endale külla, vangistades aga nad siis ootamatult ja nõudes vabastamise lunastamiseks nende lapsi omale pantvangideks, et seeläbi tagada liivlastega sõlmitud rahu püsimine.[17] Vangistatute seas olnud Kaupos, turaidalaste ühes peamises ülikus, leidsid Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu edaspidi endale kindla liitlase, keda usaldati 1203. aastal viia ka külastama Lääne-Euroopat ja paavsti.[18]

1206–1207[muuda | muuda lähteteksti]

1206. aastal läksid turaidalased appi Väina liivlastele, kaitstes koos Holmi linnust ristisõdijate vastu. Kui sai selgeks, et linnus siiski vallutatakse, palusid turaidalased rahu ja luba lahkuda, mis neile ka anti.

Hiljem samal aastal otsustasid ristisõdijad minna koos Koiva liivlastega vaenujalal olevate semgalitega Turaidasse, et neile kätte maksta. Moodustatud sõjaväe ühe osa juhiks oli Kaupo, kes läks tagasi võtma oma endist, nüüd tema paganliku kaaskonna kätte läinud linnust. Kuna paljud linnuse kaitsjad põgenesid enne Riiast tulnud väe kohalejõudmist, siis vallutati see kerge vaevaga ja süüdati põlema. Teine pool väest asus ründama üle jõe paiknevat sealsete liivlaste peamisele ülikule Dabrelile kuuluvat Sattesele linnust, kuid terve päeva kestnud katsed linnust vallutada edu ei toonud ja ristisõdijate-semgalite vägi pöördus maad rüüstates tagasi Riia juurde.

Varsti pärast seda Holmi linnust ning seal viibivaid ristisõdijaid ja kohalikke liivlasi oma väega piirama asunud Polotski vürst kutsus appi ka turaidalasi, kes rõõmuga nõus olevat olnud. Piiramine aga venis, paljud liivlaste abiväest said surma ja linnust lõpuks vallutada ei suudetudki.

Pärast ristisõdijate sõjalist üleoleku nägemist otsustasid turaidalased koos kõigi teiste liivlastega samal aastal Riia piiskopilt rahu ja ristimist paluda, end ühtlasi ka tema võimu alla andes. Turaidasse saadeti ristimist läbi viima, kirikut ehitama ja kirikukihelkondade piire määrama Alebrand, kellest ühtlasi sai ka turaidalaste preester ja esialgu ka ilmaliku kohtuvõimu teostaja. Sattesele piirkonna jõe vasakul kaldal ristis Daniel, kellest hiljem sai Idumea preester.[4]

1207. aasta piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu vahelise lepinguga määrati Koiva jõe paremkalda alad Riia piiskopkonna ja vasakkalda alad Mõõgavendade Ordu alluvusse.[12]

1208–1212[muuda | muuda lähteteksti]

Esialgu jäi uute isandate võim piirkonnas suhteliselt ebakindlaks. Kroonikas mainitakse korduvalt, et turaidalased olid ebausaldusväärsed ja valmis sobiva võimaluse tekkimisel uute isandate vastu välja astuma. Nii näiteks, saades kuulda Võnnu orduvendade ja Tālava latgalite sõjakäigust Ugandisse, nõudsid turaidalased piiskopilt Ugandiga rahu tegemist, kuna nad olevat pidanud eestlastega äraandmisplaane.[11] Kuuldes, et kuralased piiravad Riiat, kogusid nad suure väe, et piirajatele appi minna.[8]

Rahulolematus kulmineerus 1212. aastal, mil tüliküsimuste lahendamine läbirääkimiste teel, kus ka Kaupo liivlaste kaitseks välja astus, vilja ei kandnud ja Sattesele eestvõttel hakati kavandama laialdast ülestõusu. Riialased suutsid enne mässu planeeritud algust mitu olulist liivlaste veel kaitsemeeskonnata linnust hävitada ja asusid siis koos neile ustavaks jäänud liivlastega ründama Sattesele linnust, kuhu lisaks kohalikele oli kogunenud ka Koiva paremalt kaldalt Vesike omale alluvate liivlastega ning Russin, üks latgalite vanematest. Päevi kestnud piiramine lõppes Russini surma, seesolijate alistumise ja kokkuleppe sõlmimisega, kus ülestõusnud lubasid taas tunnustada senist võimu. Karistusena tõsteti endiseks Koiva vasaku kalda liivlaste Riia piiskopile makstav maks, mille suurust ta veidi varem oli langetanud. Kuigi kohe pärast alistumist olevat turaidalased salamisi pidanud plaani sõda järgmisel aastal eestlaste abiga jätkata, jäi see viimaseks suuremaks turaidalaste ja üldse liivlaste vastuhakuks.<ref name="HLK16>HLK, peatükk XVI</ref>

Turaidalased ristisõdijate liitlastena[muuda | muuda lähteteksti]

Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võimu alla minek tähendas nende heaks nii maksu- kui ka väeteenistuskohustuse teket. Liivlaste kohaletulemiseks esimesele ühisele sõjakäigule peeti siiski vajalikuks neid eraldi trahviga hirmutada.[12] Ka maksud tekitasid nurinat, mistõttu Riia piiskop talle makstavat kümnist alandas, et kindlustada endale liivlaste toetus jätkuvates sõdades.[19] Edaspidi, eriti alates 1212. aasta mässu mahasurumisest sai turaidalastest eesotsas Kaupoga siiski ristisõdijatele väga oluline abijõud. Olgu siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt, aga nende toel said Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu jätkata oma mõjuvõimu suurendamist Liivimaal.

Ristisõdijate poolele üleminek tõi kaasa ka muutunud suhted naaberalade hõimude ja valitsejatega. Nii ründasid 1207. aastal turaidalasi riialastele kätte maksta soovinud leedulased[12] ning 1211. aastal samuti ristisõdijatega vaenujalal olevate saarlaste, ridalaste ja revalaste vägi[19]. Samas olid turaidalased saanud nüüd endale ka väga tugeva liitlase, kes suutis neid toetada mitte ainult oma jõududega, vaid kindlustada ka kõigi teiste vastristitud piirkondade abi. Mõlema eespool nimetatud turaidalastevastase sõjaretke puhul suutsid Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu kiiresti organiseerida ristisõdijatest ja kohalikest väe, mis ründajad purustas. Hilisemal ajal kordus sama 1223. aasta Turaidani ulatunud sakalaste ja ugalaste rüüsteretkega, millest osavõtnuid hiljem Ümera lahingus võideti.[20] Karistamatult pääsesid vaid 1221. aastal sõjakäigu teinud Novgorodi ja leedulaste suured väed.[21]

Henriku Liivimaa kroonikas mainitud turaidalased[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karma
  2. Pajusalu, lk 181
  3. 3,0 3,1 3,2 HLK, I peatükk
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 HLK, X peatükk
  5. Lang, lk 249–250
  6. 6,0 6,1 HLK, IX peatükk
  7. Indriķa hronika, peatükk IX
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 HLK, peatükk XIV
  9. Lang, lk 279–280
  10. Adamson, lk 29
  11. 11,0 11,1 11,2 HLK, peatükk XIII
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 HLK, peatükk XI
  13. HLK, peatükk XII
  14. Luiga, lk 386
  15. Lang, lk 246
  16. Šnē, lk 34
  17. HLK, peatükk IV
  18. HLK, peatükk VII
  19. 19,0 19,1 HLK, peatükk XV
  20. HLK, peatükk XXVII
  21. HLK, peatükk XXV

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]