Koknese piiskopilinnus

Koknese piiskopilinnus
Koknese linnuse varemed
Asukoht	Koknese, Läti
Rajatud	1209
Koordinaadid	56° 38′ 17″ N, 25° 25′ 3″ E

Koknese piiskopilinnus (saksa Kokenhusen, Schloß Kockenhusen, läti Kokneses pils) on varemetes linnus Lätis Kokneses Pērse jõe suubumiskohal Daugavasse, 100 km kaugusel Riiast, Daugava jõge ülemjooksul.

Ajalugu

Piiskop Alberti ajal, 1209. aastal Koknese puidust muinaslinnuse asemele ehitatud piiskopilinnus oli hiljem Tiesenhausenitele kuulunud vasallilinnus, mille päris Turaida foogt Engelbertus de Tisenhuseni poeg Johann von Tiesenhausen oma naise Sophie kaudu, kes oli lesestunud abielust rüütel Diedrich von Kokenhuseniga.

Linnus on ehitatud 30 meetri kõrgusele kiilukujulisele künkale, endisele latgalite linnamäele. 1269. aastast läänistati linnus Tiesenhausenidele, kelle kontrolli alla oli linnus kuni 1397. aastani, mil lossi võttis üle Riia peapiiskop.

Viie torni ja eesõuega loss ehitati Riia peapiiskopkonnale, aastatel 1397–1566 oli linnus üks Riia peapiiskopi residentse ning selle kõrvale rajati ka kindlustatud Koknese linn. Koknese linnusest sai üks Riia peapiiskopi õukonna kolmest lossist. Linnus asus olulise kaubatee Daugava paremal kaldal ja Koknese linn oli ka Hansa Liidu liige.

15. sajandi esimesel veerandil, peapiiskop Henning Scharpenbergi valitsemisajal (1424–1448), lossi laiendati ja ehitati massiivne ja kõrge torn - Pikk Henning. 1529 viis Riia peapiiskop Thomas Schöning oma residentsi Raunast üle Koknesesse, Rauna jättis aga koadjuutorile Wilhelm von Hohenzollernile.

Pärast Liivi sõja lõppu sai Koknese linnuspiirkonnast Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonna Võnnu vojevoodkonna Koknese staarostkond.

Koknese piiskopilinnuse plaan 1625. aasta Georg von Schwengelni joonise järgi

Vaade piiskopilinnuse varemetele 18. sajandil, jõe poolt. Johann Christoph Brotze kogust

Vaade piiskopilinnuse varemetele 19. sajandil

Koknese kindluse piiramine, 1700. aastal

Koknese linnuse varemed

Vaade piiskopilinnuse varemetele 18. sajandil. Johann Christoph Brotze kogust

1628. aastal vallutasid Koknese staarostkonna rootslased ja 1640. ja 1643. aastal kinkis kuningas suured piirkonna valdused Liivimaa kindralsõjakomissarile ja maanõunikule, Riia kodanikule Henrik Strubergile (Heinrich Struberg, aastast 1653 Kroneburgi vabahärra ja Jumprava (Jungfernhof) härra Henrik Cronstierna 1602–1678), kes 1676. aastast oli Liivimaa aadlilipkonna ooberst ja hiljem Liivimaa ülemkonsistooriumi ilmalik president. Tema pojalt Koknese valdused 1682. aastal redutseeriti.

1700. aastal alanud Põhjasõja ajal vallutasid Saksimaa ja Poola kuninga, August II Tugeva väed Koknese kindluse, ning kindlus oli ajutiseks peatuspaigaks August II Tugevale.

1965. aastal rajati Aizkraukle juurde Pļaviņase hüdroelektrijaam, mille tamm uputas linnuserajatise vundamendi Daugava ja Pērse jõe vee alla. Linnus, mis enne asus kõrgendikul, asub nüüd jõe kaldal. Sellest ajast tuleb Koknese linnusevaremetes liikudes olla ettevaatlik, sest selle all on ligi 40-meetrine sügavik.

Vaata ka

• Koknese stiftifoogtide loend

Kirjandus

• "Livonijas piļu attēli no marķīza Pauluči albuma" (Abbildungen der livländiscen burgen im album des Marquis Paulucci). (Ieva Ose kommentaaridega) Riia: Läti Ajaloo Instituudi Kirjastus 2008, ISBN 9984824047, lk.124
• Hagemeister, Heinrich von; F. von Buxhovden (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Teil 1. Riga: E. Frantzen. lk. 78-79
• Skomantas: Ajaloolised romaanid: "Nõiutud aare. Jumalate tahe." (leedu keeles "Užkeiktas Lobis. Dievų Valia." tõlkinud Mihkel Loodus), Tiritamm 2008, ISBN 9789985552575

Välislingid

• Koknese linnuse plaan, 1850