Läti ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Läti lipp ja vapp Läti lipp ja vapp
Läti lipp ja vapp
Läti 21. sajandil

Läti ajalugu on ülevaade tänapäeva Läti territooriumil toimunud ajaloolistest arengutest ja sündmustest.

Eelajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni, Varjaagide kaubateed: sinisega on märgitud kaubatee LäänemeriLaadogaVolga. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga

Läti territooriumile tekkis asustus 9000 aastat eKr. Umbes 3000 eKr asusid Läänemere kallastele elama soome-ugri hõimud, soomlaste, eestlaste ja liivlaste esivanemad.

Umbes 2000 eKr asusid Läänemere idakallastele elama Balti hõimud, leedulaste ja lätlaste esivanemad. Balti hõimudel kujunesid välja kaubateed Rooma ja Bütsantsiga. Enamasti müüsid baltlased kohalikku merevaiku metallide vastu (vt Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni). Viikingiajal (800–1150) oli Ojamaa saar vahepunkt kaugkaubanduses ida ja lääne vahel. Ojamaalased rajasid ka asulaid Balti mere lõunakaldal Kuramaal, Grobiņa kohal asus skandinaavia päritolu rahva koloonia. Ühes sealsest kolmest muinaskalmest olid surnud maetud analoogselt Mälareni oru kalmetega; ülejäänud kaks olid Gotlandi asukad.[1]. Skandinaavlaste kontrolli alla jäi piirkond kuni 9. sajandi keskpaigani.

Muinasaegne Merevaigutee

Umbes 900 aastat pKr asustasid tänapäeva Läti territooriumi neli praeguseks välja surnud rahvast: kuralased, latgalid, seelid, semgalid ning ka soome-ugri keelt kõnelevad liivlased, kellest aja jooksul kujunes lätlaste rahvus.

Muinasaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Balti hõimude asuala ca 1200 pKr.

Läti ajaloos dateeritakse noorem rauaaeg aastatesse 800–1200, sellest ajast on ajalooallikateks arheoloogilised materjalid ja ka kirjalikke allikaid, nagu Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanem riimkroonika. Piirkonnas asunud Balti hõimude asuala suurenes sel ajal Põhja-Lätis, kus imbuti üha kaugemale liivi-eesti päritoluga asustuse alale. Ida poolt aga taganesid Läti elanikud idaslaavlaste ekspansiooni eest. Läti elanike koguarvuks muinasaja lõpul on hinnatud 110 000 – 150 000, seega umbes sama palju kui Eestis[2]. Ühtset riiki Läti territooriumil ei olnud veel tekkinud, maa-ala asustasid erinevad hõimud (kuralased, liivlased, semgalid, latgalid ja seelid). Muinasaja lõpul eksisteerisid juba Latgales, Jersika ja Koknese vürstiriigid, lisaks neile olid Tālava ja Atzele maakonnad; puudus aga kõiki latgaleid ühendav riiklik moodustis.

Kuršid

Kuršid asustasid alasid Loode-Leedus ja Edela-Lätis, nende tähtsaimaks keskuseks on nooremal rauaajal peetud Talsit (vt Talsi linnamägi ja Talsi linnus, mis püsis kasutusel kuni 14. sajandini), mis paiknes nende asuala põhjaosas, vastu piiri Kuramaa liivlastega.

Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa.', Kuršid
Liivlased

Liivlased asustasid tänapäeva Vidzeme lääneosas Metsepoles, Salatsi jõe ümbruses; Koiva alamjooksul (Koiva liivlased), Krimulda, Sigulda ja Turaida (vt Kaupo) piirkonnas; Väina alamjooksul (Väina liivlased), Väinajõe paremkaldal, kohati ka vasakkaldalt Koknese ja Aizkraukle juurest tänapäeva Riiani ja Kuramaa põhjaosas (Kuramaa liivlased). Liivlaste tuntuim keskus oli Daugmalet Väina alamjooksul, 12. sajandi keskel Daugmale kompleks hävitati ning selle asemel kujunes uus keskus, mis koosnes neljast külast (Holm e. Mārtiņsala, Salaspils, Rausi ja Vampeniesi).

Next.svg Pikemalt artiklis Liivlased.', Koiva liivlased, Väina liivlased, Kuramaa liivlased
Semgalid

Semgalid asustasid tänapäeva Läti lõunaosas (Lielupe jõe ja Liivi lahe ääres) ning Põhja-Leedus. Semgalite tähtsamad linnused olid Mežotne linnus, mis asus Lielupe jõe vasakkaldal ning mille ümber asus avaasula ja linnusest 100 m kaugusel Vīnakalnsi linnamägi, ning Tērvete muinaslinnus Tērvete jõe kaldal, millest 200 m kaugusel teisel pool jõge asuv teinegi linnamägi – Klosterkalnsi linnamägi.

Next.svg Pikemalt artiklis Zemgale.', Semgalid
Latgalid

Latgalid asustasid tänapäeva Läti idaosas Latgale piirkonnas, latgalite linnustest on teada Asote, Dignāja ja Jersika linnus, mis asuvad teineteise vastas Väina ääres. Jersika linnus oli tugevasti kindlustatud ja tihedasti hoonestatud ning selle ümber laius 15 ha suurune avaasula. Jersika vürstiriik koosnes üheksast linnusepiirkonnast, mille valitsejatest on Henriku Liivimaa kroonikas nimetatud kuningas (rex) Visvald, Koknese valitsejat kuningas ja ka väikekuningas (regulus) Vetseket, Tālava valitsejat vanem (senior)Talivaldi. Lisaks Väina ääres asunud linnustele omas tähtsust latgalite Āraiši järvelinnus, mis asus Cēsise (eestipäraselt Võnnu) lähedal latgali–liivi piirivöötmes.

Next.svg Pikemalt artiklis Latgale.', Latgalid
Seelid

Seelid, kes on aja jooksul assimileerunud latgalitega, asustasid Väina jõe vasakkaldal Augszemes. Seelide linnustest on teada Sēlpilsi linnus, mille asustusjäljed olid perioodil 6. kuni 11.12. sajandini.

Next.svg Pikemalt artiklis Sēlija.', Seelid
Balti hõimude ajaloolised piirkonnad Lätis: Kurzeme, Zemgale, Sēlija ehk Seloonia (leedu k. Aukšzemė), Vidzeme, Latgale

Keskaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Läti keskaeg.

Kristlus levis Lätisse kahest suunast, lääne poolt, s.o Skandinaaviast (Taanist) Kuramaale katoliku usk ja Kiievi-Venemaalt Latgalliasse vene ortodoksi õigeusk. Kohalikel rahvastel oli ka varasemaid rahumeelseid kogemusi välismaailmaga, 12. sajandil aga saatis Rooma-katoliku kiriku pea Rooma paavst Liivimaale esimesed misjonärid. Misjonärid tulid rahuga pakkuma rahvale usuvahetust, kuid ristiusk ei leidnud laia kõlapinda ning kohalikud hõimud olid tugevalt ristiusustamise vastu.

Liivimaa ristisõda[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa poliitiline kaart 12. sajandil.

Kohalikud hõimud olid tugevalt ristiusustamise vastu, kuna see seadis neile nõudmised anda kirikule ja kirikuteenistujatele koormisi (kümnis), seetõttu saadeti Liivimaale relvastatud jõud, kelle abiga sunniti rahvad alistuma ja laskma end ristida.

Next.svg Pikemalt artiklis Liivi ristisõda., Meinhard, Albert (Riia piiskop), Liivlased#Liivimaa ristisõda

1201. aastal asutas Riia piiskop Albert liivlaste küla lähedale, Ridzene ja Daugava jõe ühinemiskohale Riia linna, millest sai 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordu ja hiljem Liivimaa ordu keskus.

Riia linn[muuda | muuda lähteteksti]

Albert, senine Bremeni toomhärra, sai ristisõdijate kasutamiseks lisaks paavstile ka Saksa-Rooma riigi keisri Philippi toetuse. 1200. aastal saabus ta 23 laevaga Liivimaale, kus sundis liivlased endaga rahu sõlmima ja talle pantvange andma. Samal aastal määrati kindlaks ka linna rajamise koht Riia jõe suubumiskohas Daugavasse. Alberti juhtimisel alustati linna ehitamist 1201. aasta suvel.[3] Ta andis ühe kolmandiku sellest 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordule tänuks abi eest piiskopivõimu kaitsel ja liivlaste maa vallutamise eest, kuhu linn rajati. Kuna Liivimaa piiskopil ei olnud ilmalikku võimu, korraldasid elu linnas Mõõgavendade ordu ja hiljem auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad. Linn asetses Daugava jõe paremal kaldal, Daugava jõe suudmesse aga rajati kindlustatud tänapäevaks Riia linnaga liidetud Daugavgrīva asula, kus tegutsesid Dünaburgi klooster ja Dünamünde komtuur.

Next.svg Pikemalt artiklis Riia ajalugu.,

Mõõgavendade ordu[muuda | muuda lähteteksti]

1202. aastal moodustas preester Theoderich (mõningatel andmetel hoopis Riia piiskop Albert) Palestiinas tegutseva Templiordu eeskujul Riias vaimuliku rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Ordut hakati kutsuma ordu vapil ja orduvendade mantlil oleva mõõga kujutise järgi Mõõgavendade orduks. Ordu loodi ametlikult selleks, et kaitsta Riia piiskopkonda ja selle kristlasi, kuid reaalselt hakati seda kasutama ka Liivimaa alistamiseks, mis tavaliste ristisõdijate hooajaliste tulekute ja minekute tõttu oli olnud küllaltki vaevaline. Paavst Innocentius III kinnitas ordu reeglid 1204. aastal ja ordu allutati piiskop Albertile.[4] Vastavalt 1207. aastal piiskop Albertiga sõlmitud lepingule sai ordu 1/3 vallutatud maadest.[5] Olles sõjaliselt tugevaim jõud regioonis, muutus ordu aga sisuliselt sõltumatuks ning hakkas ajama iseseisvat poliitikat

Next.svg Pikemalt artiklis Mõõgavendade ordu., Saksa ordu, Liivimaa ordu, Läti linnuste loend#Ordulinnused
Liivimaa ordu Komtuurkonnad Läti alal: Kuldīga komtuurkond, Aluliina komtuurkond, Dünaburgi komtuurkond, Dobele komtuurkond, Vindavi komtuurkond, Võnnu komtuurkond, Aizkraukle komtuurkond, Dünamünde komtuurkond, Miitavi komtuurkond, Riia komtuurkond, Sigulda komtuurkond

Riia (pea)piiskopkond[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast liivlaste väe üle võidu saamist 1198. aastal toimunud lahingus nõustusid Holmi ja Üksküla liivlased enda ristimisega ja võtsid piiskopi preestrid oma linnustesse ning kohustusid neid üleval pidama. 1201. aastal alustas Albert Riia linna rajamist. Järgmisel aastal viis ta piiskopkonna keskuse Ükskülast üle Riiga.[6][7]

Keskaegse Riia peapiiskopkonna valdused, 14.–15. sajand

Suuresti Mõõgavendade ordu, kellele anti ilmalik võim ⅓ valduste üle, ja ristisõdijate toel õnnestus Albertil 1206. aastal endale allutada kõik Liivimaa liivlaste alad (Väina liivlased, Turaida, Metsapoole, Idumea) ja võndlased. 1208. aastal otsustasid end tema võimu alla anda Ümera piirkonna latgalid, 1209. aastal sundis ta Jersika vürsti Vissevalde oma vasalliks hakkama. 1224. aastal võeti lõplikult võim üle kogu Tālavas.[8] Juba piiskop Albert oli püüdnud saada peapiiskopiks, kuid ei olnud suutnud oma tahet Rooma paavsti juures läbi suruda, siiski oli Riia piiskopil tunduvalt suurem võim kui teistel toonastel Liivimaa piiskoppidel: talle oli antud õigus uusi piiskopkondi rajada ja ka piiskoppe ametisse nimetada. Uued piiskopkonnad, nagu ka Riia oma, allusid otse paavstile. Kuid Alberti varasem soosija Hamburg-Bremeni peapiiskop püüdis Riia piiskoppi oma ülemvõimu alla saada ja seetõttu oli eraldi peapiiskopkonna loomine kohalike kirikutegelaste meelest hädavajalik. 1251. aastal määras paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Riia peapiiskopiks (Liivi- ja Preisimaa peapiiskopiks oli ta määratud juba varem, 1245. aastal). Esialgu plaanis Albert rajada peapiiskopkonna residentsi Preisimaale, kuid Saksa ordu vastuseisu tõttu pidi ta sellest mõttest loobuma ja leppima Riiaga. 1253. aastal, kui senine Riia piiskop Nikolaus von Nauen suri, sai Albert Suerbeer lõpuks Riiga asuda ning ühendas Riia piiskopi ja peapiiskopi ametid. Alates 1255. aastast kandis Suerbeer ametlikult Riia peapiiskopi nime.

Next.svg Pikemalt artiklis Riia piiskopkond., Kuramaa piiskopkond, Semgallia piiskopkond, Läti linnuste loend#Piiskopilinnused
Next.svg Pikemalt artiklis Läti linnuste loend.
Vana-Liivimaa 1260. aasta paiku

Läti alade vallutamine[muuda | muuda lähteteksti]

1206. aastal ehitati Võnnu ordulinnus, Looduslikult soodsas paigas asuv Võnnu kivilinnus oli algusest peale Mõõgavendade ordu, hiljem Liivimaa ordu tähtsamaid linnuseid. 13.15. sajandil valitsesid linnuses komtuurid ja foogtid. 1207. aastal alistati lõplikult liivlased ning nad ristiti. Aastatel 1206–1224 alistati latgalid ja 1208. aastal seelid.

Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa., Kuralased#Liivimaa ristisõda (1210–1267), Semgalid#Liivimaa ristisõda, Latgalid#Liivimaa ristisõda
Next.svg Pikemalt artiklis Kurzeme., Latgale, Zemgale, Vidzeme, Sēlija

13. sajandil vallutas Saksa ordu kogu tänapäeva Läti territooriumi ning Läti ja Eesti aladel kujunes Vana-Liivimaa erinevate valitsusvormidega Rooma katoliku kiriku paavstile ja Saksa-Rooma keisri vasallide konföderatsiooniks. Lõplikult kujunesid Vana-Liivimaa piirid välja sajandi lõpuks, mil kõik balti hõimud peale leedulaste olid ristisõdijatel alistatud.

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa vanem riimkroonika.
Garlieb Merkeli kaart 13. sajandi Liivimaast
Vana-Liivimaa 1558. aastal

Vana-Liivimaa[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Liivimaa jagunes mitmeks eraldi seisvaks valduseks. 13. sajandi keskpaigast kuulus Vana-Liivimaa koosseisu Läti aladest Saksa ordu Liivimaa haru valdused, Riia peapiiskopkond ja Kuramaa piiskopkond ning vabalinnad (Riia jt).

Next.svg Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa.

Liivi ordu valdused Lätis jagunesid komtuurkondadeks (Aizkraukle, Aluliina‎, Bauska, Dobele, Dünaburgi‎, Dünamünde‎, Kuldīga, Miitavi‎, Riia‎, Ruhja, Sigulda‎, Vindavi, Võnnu‎, Årsta komtuurkond)‎ ja foogtkondadeks (Rēzekne, Bauska, Kandava, Sēlpilsi, Grobiņa, Võnnu foogtkond).

Next.svg Pikemalt artiklis Läti linnuste loend.

Läti ja Hansa Liit[muuda | muuda lähteteksti]

Hansa Liidu peamised kaubateed
Next.svg Pikemalt artiklis Hansa Liit.

Vana-Liivimaa Läti osas asusid hansalinnad Riia (hansalinn 1225. aastast), Koknese (1277. aastast), Limbaži (1296. aastast), Cēsis (1323. või 1225. aastast), Valmiera (1323. aastast), Straupe (1356. aastast), Ventspils (1378. aastast) ja Kuldīga (1378. aastast).

Liivimaa-Moskva sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa-Moskva sõda.

16. sajandit loetakse lätikeelse kirjanduse alguseks. 1526. aastal ilmus esimese vaimuliku sisuga lätikeelse raamatuna pastor Simon Grundau tõlgitud meieisapalve, 1530. aastal Riia pastori Nikolai Rammi Kümme käsku. Piibel (Vana ja Uus Testament) tõlgiti läti keelde ja trükiti alles 1694. aastal, enne Põhjasõda Aluliina pastori ja Koknese praosti Ernst Glücki poolt.

Koadjuutorivaenus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Koadjuutorivaenus.

Aastatel 15561557 toimus viimane suurem sisekonflikt Vana-Liivimaal, Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahel. Selle põhjusteks olid lisaks sisepingetele aga ka välismaiste valitsejate, eestkätt Preisimaa hertsogi Albrechti, Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti huvid, Christoph von Mecklenburgi Riia peapiiskopi koadjuutoriks määramisel.

Vana-Liivimaa Johannes Portantiuse kaardil Livoniae Nova Descriptio aastal 1573.

Liivi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivi sõda.

Vana-Liivimaa lagunes riikliku moodustisega pärast Vana-Liivimaa–Rootsi–RzeczpospolitaVene Suurvürstiriigi vahelist Liivi sõda (1558–1583) ning sõja tulemusena läksid Läti ja Lõuna-Eesti alad Leedu suurvürsti ja Poola kuninga valdusse. Läti lääneosas asunud Kuramaal aga moodustas viimane Liivi ordu maameister Gotthard Kettler 1561. aastal Rzeczpospolita vasallriigi – Kuramaa hertsogiriigi ja Läti ning Kuramaa läksid Rzeczpospolita valdustesse.

Poola aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Põhja-Läti Rzeczpospolita Inflanty osana
Next.svg Pikemalt artiklis Poola aeg.
Stefan Bátory sõjaretked
Vene tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel sõlmitud 1582. aasta Jam-Zapolski vaherahuga määratud territooriumid
Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonna ning Moskva tsaaririigi piirialad 1586

1575. aastal alustas sõjategevust Moskva tsaaririigi vastu ka Poola, kus troonile oli tõusnud Poola kuningas Stefan Bátory. Rootsi kuningas Johan III oli abielus endise Poola kuninga Zygmunt I Vana tütre Katarzyna Jagiellonkaga, kelle õde oli aga Stefan Batory abikaasa.

Rzeczpospolita ja Rootsi jõud osutusid siiski Moskva tsaaririigist tugevamaks, 1578. aastal toimus sõjategevuses pööre, 1578. aastal purustati Moskva tsaaririigi vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid Rzeczpospolita väed Pihkva ning Rootsi väed Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

S. Münsteri Kesk- ja Ida-Euroopa kaart aastast 1572 (?)
Läti Rzeczpospolita riigis, aastal 1600

1582. aastal sõlmis Moskva tsaaririik Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Rzeczpospolitale. Pärast rahulepingute sõlmimist sõjapoolte vahel jaguses endine Vana-Liivimaa Lõuna-Eesti ja Läti Riia peapiiskopkond ja Tartu piiskopkond Rzeczpospolita võimu alla ning Gotthard Kettleri Kuramaa hertsogkond Rzeczpospolita vasallriigiks. Liivimaa hertsogkonna valitsemine reguleeriti kuningas Stefan Batory poolt välja antud Liivimaa konstitutsiooniga (Constitutiones Livoniae), mis tunnustas Liivimaad vallutatud alana ega tunnustanud 1561. aastal Zygmunt II Augusti poolt välja antud Sigismund Augusti privileegi (Privilegium Sigismundi Augusti). Liivimaa kuberneriks, kes resideeris Riias, nimetati Jerzi Radziwill (1556–1600).

Liivimaa jagati Võnnu, Tartu, Pärnu vojevoodkondadeks: Pärnu vojevoodkond, Tartu vojevoodkond, Võnnu ehk lätipäraselt ehk Cesise vojevoodkond, mille vojevoodid olid eranditult Rzeczpospolitast. Latgalitega asustatud Latgale piirkond kuulus aga Liivimaa vojevoodkonda. Pärast Liivimaa vallutamist läks riigile laialdasi maavaldusi (3/4 kogu Liivimaa maavaldustest), mis enne seda kuulus endistele ordumaadele ja nende haldamiseks moodustati staarostkonnad, mis jagunesid folvarkideks ehk riigimõisadeks.

Next.svg Pikemalt artiklis Rzeczpospolita. Liivimaa hertsogkond
Läti 1629. aastal, jagatuna Rootsi kuningriigi ja Rzeczpospolita vahel

Kuramaa hertsogkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kuramaa hertsogkond., Kuramaa rüütelkond, Piltene rüütelkond

1561 moodustati Kuramaa hertsogiriik, mis oli välispoliitiliselt järgnevad sajandid tihedalt seotud Poola-Leedu ehk Rzeczpospolitaga, oli Gotthard Kettleri poolt 5. märtsil 1562 Riias Poola kuningale Stefan Batoryle antud vasallivandest sõltuvuses. Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga.

Rootsi-Poola sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda., Rootsi-Poola sõda (1600–1611), Rootsi-Poola sõda (1617–1618)

Rootsi sõjakäik algas 1600. aastal ning kestis vahelduva eduga kuni 1611. aastani, mil käimasoleva Ingeri ja Vene-Poola sõja tõttu kaldus Rootsi ja Poola tähelepanu Liivimaalt eemale, ning sisulist sõjategevust Liivimaal enam ei toimunud. Aprillis 1611 sõlmiti üheksakuuline relvarahu mida hiljem pikendati. Relvarahu kestis 1617. aastani.

Liivimaa vojevoodkond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa vojevoodkond.

Poola-Rootsi sõja tagajärjel 1621 jagunenud Poola Liivimaa Võnnu vojevoodkonna Latgale alale, moodustati Liivimaa vojevoodkond. Riia ja suur osa Vidzemest läks aga Rootsi võimu alla. Altmargi vaherahu (1629) tingimustel läksid Poola Üle-Väina hertsogkonna valdused, mis jäid põhja poole Daugava jõge, Rootsile. Poola võimkonda jäid endistest Liivimaa valdustest ainult Latgale alad, mida Poolas nimetati edaspidigi Liivimaaks (Inflanty). 1667 moodustati maaalast ametlikult Liivimaa vojevoodkond.

Rootsi-Poola sõda (1626–1629)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1626–1629).

26. oktoobril 1629 sõlmiti sõja lõpetanud ja Rootsit soosiv Altmargi vaherahu, millega Poola loovutas Rootsile suure osa Liivimaast, sealhulgas Riia.

Rootsi aeg[muuda | muuda lähteteksti]

17. sajandil jagati Läti territoorium mitme riigi vahel ära. 1629. aastal läks Rootsi kuningriigi ja Rzeczpospolita vahel sõlmitud Altmargi vaherahulepingu ja 1660. aasta Oliwa rahulepingu nn Poola Liivimaa (v.a Latgale) Rootsi kuningriigi valdusse, mille tulemusena Põhja-Läti oli Liivimaa kubermanguna Rootsi kuningriigi koosseisus ja Läti alal Daugavast lõunas asuv Kuramaa hertsogiriik, Rzeczpospolita vasallriik.

Läänemereprovintsid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Läänemereprovintsid., Liivimaa kindralkubernerid

Eesti nagu ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli Rootsi kuninga määratud ning talle vahetult alluv Liivimaa kindralkuberner, koos Liivimaa provintsi kantseleiga ja Liivimaa rüütelkond. Liivimaa kindralkuberner aastatel 1629–1632 Tartus ja seejärel Riias. Ingerimaa ja Käkisalmi lääni kindralkubernerid resideerusid aastatel 1617–1651 Nyenis ja aastatel 1651–1706 Narvas.

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang., Liivimaa rüütelkond

Järgneva aja jooksul oli Altmargi vaherahuga Läti põhja- ja lõunaosa jagatud Rootsi (Idamereprovintsid) ja Rzeczpospolita (Kuramaa hertsogiriik) võimu alla.

Vene-Poola sõda (1654–1667)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1654–1667)., Kuramaa hertsogiriik

Vene-Rootsi sõda (1656–1658)[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658).

17. mail 1654 kuulutas Vene tsaaririik Rootsi kuningriigile sõja ning Vene vägesid hakati viima Rootsi Liivimaale. Läti idaküljel asuva Rootsi vägede poolt okupeeritud Kuramaa hertsogiriigi Dünaburgi piiramist alustati 20. juulil, kindlus alistus 31. juulil ning linn nimetati Vene tsaari Aleksei I korraldusel Borisglebskiks. 14. augustil vallutasid Vene väed Koknese ja linn nimetati ümber Tsarevitš-Dmitroviks (Царевич-Дмитров).

21. augustil jõudsid Vene väed, tsaar Aleksei I üldjuhtimisel Riia linna alla ning 1. septembril pärast piiramisehitiste ja suurtükipatareide püstitamist algas kindral Alexander Leslie juhtimisel linna piiramine. 2. oktoobri varahommikul, enne Vene vägede planeeritud kindluse rünnakut tungisid Rootsi väed kindlusest välja, tekitasid rünnakuks valmistuvatele Vene vägedele suuri kaotusi ning hõivasid ka 17 lahingulippu. 5. oktoobril lõpetasid Vene väed linna piiramise ja taganesid Polotskisse.

Kuramaa hertsogiriigi asend 1701. aasta eel, Rootsi Liivimaa ja August II Tugeva poolt valitsetava Rzeczpospolita vahelisel alal

Põhjasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda., Kuramaa hertsogkond
Lahingutegevus Põhjasõjas aastatel 1700–1709

Põhjasõda Lätis algas 1700. aastal Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva rünnakuga läbi Kuramaa 11.–12. veebruaril Liivimaale ja strateegilisele tugipunktile, Riia linnale. Pärast Rootsi vägede võitu Narva all suundus Rootsi kuningas Karl XII piiratava Riia juurde ning vabastas linna piiramisest. 9. juulil 1701 toimus Riia all Spilve lahing, mille käigus purustati August II väed ning ka talle abiks saadetud Vene väekoondis Lucavsala (Lutzausholm) saarel. Alūksnet piiranud ja ka Koknese piiskopilinnuses paiknenud Vene väed Anikita Repnini juhtimisel taganesid Venemaale, Pihkvasse, kus ühines 15. septembril B. Šeremetevi põhivägedega.

Läti 1721. aastal, jagatuna Venemaa keisririigi ja Rzeczpospolita vahel
Läti 1772. aastal, jagatuna Venemaa keisririigi ja Rzeczpospolita vahel

Pärast Riia lahingut suundus Karl XII Poolamaale, jättes Liivimaad kaitsma kindral Wolmar Anton von Schlippenbachi 8000-mehelise väliarmeega. Sõjategevus Eestimaal ja Lätis piirdus Vene vägede rööv- ja hävitusreididega, Rootsi tagalapiirkonda, vägede varustuse ja moonavõimaluste hävitamiseks. (Räpina-Lokuta (1701), Rõuge (1701), Erastvere (1701) lahingud). 1702. aastal kandusid Boriss Šeremetjevi retked ka Lätisse.

1702. aastal piirasid Vene väed Alūksne (Marienburg)i ja vallutasid selle pärast 12-päevast piiramist. Marienburgi piiramise järel viidi Venemaale umbes 1000 sõjavangi, sh 58 ohvitseri ja ka tulevane Venemaa keisrinna (Katariina I) Marta Elena Skawronska. 1702. aastal jätkasid Vene väed Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti vallutamist, hõivates Volmari, Valga, Cēsise, Rūjiena, von Schlippenbach kaotas lõplikult välilahingus Hummulis (1702) ning sõjaõnn pöördus lõplikult Vene vägede kasuks.

1702.–1703. aastal kandus sõjategevus Ingerisse, 22. oktoobril vallutati Vene vägede poolt Nöteborgi kindlus. 12. mail 1703 vallutati Nyenskansi kindluse koos Nyeniga ja 14. mail Jama, 18. mail (vkj) Koporje kindluse ja Marienburgi Ingerimaal. Neeva jõe suudmes Nyeni linna kohale asutas Vene tsaar Peeter I Ingeri vallutamist Rootsilt Põhjasõjas, Peterburi linna. Ingeri alade vallutamise järel tegid Šeremetevi ratsaväed uue rüüsteretke Ingerimaalt, läbi Eesti- ja Liivimaa ning naasid seejärel septembriks Pihkvasse.

1704. aastal pärast Rzeczpospolita kuningatroonilt August II tõukamist valiti Poola kuningaks, Karl XII toetav Stanisław Leszczyński ning Vene väed said käsu rünnata Poola vasallriiki Kuramaa hertsogiriiki. 1701. aastal olid Rootsi väed hertsogiriigi vallutanud ning 1701/1702. aasta talve dislotseerusid Rootsi väed Kuramaal.

Vene väed kindralfeldmarssal Boriss Šeremetevi ja kindralmajor John Chambersi juhtimisel said käsu tungida 1705. aastal Poola vasallriiki Kuramaa hertsogiriiki ning katkestada ühendusteed Liivimaalt läbi Riia ja Polotski, Rootsi vägedega Poolas. Juulis Rudolph Felix Bauer tungis eelväega Jelgavani, kus sai sõjasaagiks 2 suurtükki, Gemauerthofi lahingus aga Rootsi väed, Adam Ludwig Lewenhaupti juhtimisel võitsid Boriss Šeremetevi vägesid. 1705. aastal hõivasid Vene väed 4. septembril Kuramaal, kuramaalase ja baltisakslase kindralmajor parun Carl Ewald von Rönne ja vürst Mihhail Mihhailovitš Golitsõni juhtimisel Miitavi ja 13. septembril Bauska. Rootsi väed Adam Ludwig Lewenhaupti juhtimisel asusid aga kindlustatud Riia linnas, eraldatuna Rootsi põhivägedest Poolamaal.

Aastatel 1706–1708 toimus põhiline sõjategevus Poolamaal, kus pärast August II-ga sõlmitud Altranstädti rahu saabus ajutine vaherahu.

Pärast Rootsi vägede kaotust Ukrainas Poltava lahingus alustasid Vene väed Liivimaa lõplikku vallutamist. 27. oktoobril (ukj 6. oktoobril) blokeeriti Riia Vene vägede poolt ja 2. (13. ukj) detsembril suleti linna ümber blokaarirõngas. Riia piiramine algas Vene vägede poolt linna pommitamine suurtükkidest, mais 1711 toodi Riia alla piiramissuurtükid, 4. (15.) juulil Riia linna komandant Nils Stromberg kapituleerus, pärast ebaõnnestunud Rootsi laevastiku dessandi katset Dünamünde juures.

Pärast Riia alistumist jäi viimaseks Rootsi vägede tugipunktiks Daugava suudmes asunud Dünamünde kindlus, mis alistus Vene vägedele 8. (19.) augustil 1710.

Pärast Põhjasõja käigus 1710. aastal Liivimaa rüütelkonna alistumist liideti lätlastega asustatud Põhja-Läti Riia kubermang, kuhu kuulus kolm maakonda: Riia maakond, Wendeni maakond ja Pärnu-Kokenhuseni maakond.

Läti Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa ja Kuramaa kubermang[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Põhjasõda Venemaaga liidetud Riia kubermang, kubermangulinnaga Riias, kuhu kuulusid pooled lätlastega asustatud maakonnad ja 4 Lõuna-Eesti maakonda oli Venemaa keisririigi Balti kubermangududest suurim ja Läänemereäärsete kubermangude tõmbekeskuseks. Teine osa lätlastega asustatud maakondi kuulus aga Kuramaa kubermangu, mis liideti Venemaa keisririigiga alles 1795. aastal.

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang., Liivimaa kuberneride loend, Kuramaa kubermang, Kuramaa kuberneride loend
Läti 1730. aastal, Venemaa keisririigi ja Kuramaa hertsogiriigi vahel jaotatuna, Euroopa kaardil


Venemaa keisririigi Läänemerekubermangude kaart Meyeri Leksikonis. "Russische Ostsee-Provinzen Livland, Esthland u. Kurland." - Leipzig 1895-1898

1722. aastal moodustatud Liivimaa kubermangus ja ka 1795. aastal Venemaa keisririigiga liidetud Kuramaa kubermangus olid lätlastega täielikult või osaliselt asustatud maakonnad Balti kubermangudes kahes eraldatud kubermangus:

Lätlastega asustatud Latgale piirkond, mis hõlmab Vana-Liivimaa Aiviekste-Pededze ja Daugava jõest idas asuva ala, mis pärast 17. sajandi Rootsi-Poola sõdasid jäi Poola koosseisu liideti Venemaa keisririigiga 1772. aastal Esimese Poola jagamise tagajärjel, kuid ei liidetud lätlastega asustatud Liivi- või Kuramaa, vaid Pihkva kubermangu Dvinski provintsina ja 1802. aastast Dünaburgi (alates 1893. aastast Dvinski), Ludza ja Režitsa maakondadena Vitebski kubermangu koosseisu.

1783. aastal Venemaa keisrinna Katariina II tehtud haldusreformide käigus moodustati Liivimaa kubermangust Riia asehaldurkond, mis püsis kuni 1796. aastani, kui Katariina poeg Paul I taastas endisaegse halduskorralduse, kuid säilisid 2. astme haldusüksused – maakonnad ehk saksapäraselt kreisid: lätlaste asualadega Riia kreis, Võnnu kreis, Volmari kreis ning eestlaste asualadega Valga kreis, Võru kreis, Tartu kreis, Viljandi kreis, Pärnu kreis ja Kuressaare kreis.

Valitsusorganitena tegutses Lätis Liivimaa kubermangu valitsus, mida juhtis Liivimaa kuberner, ja Kuramaa kubermangu valitsus, mida juhtis Kuramaa kuberner. 1801. aastal loodi kolme Balti kubermangude valitseja Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneri ametikoht, residentsiga Riias. Ühise kõrgema asehalduri, kindralkuberneri valitsusvorm kehtis kuni 1876. aastani.

Liivimaa ja Kuramaa rüütelkond[muuda | muuda lähteteksti]

Kubermanguvalitsusest madalamal omavalitsustasemel oli võim Liivimaa rüütelkonna ja Kuramaa rüütelkonna esindajatel, kelle seast valiti Liivimaa maamarssal, Liivimaa Aadlikonvent ja piirkondlikud kreisisaadikud.

Next.svg Pikemalt artiklis Balti erikord.
Next.svg Pikemalt artiklis Läti mõisate loend.
Krišjānis Valdemārs (1825–1891)

1812. aasta Prantsuse-Vene sõda[muuda | muuda lähteteksti]

1812. aasta isamaasõja ajal tungisid Läti lõunaossa Kuramaale Prantsuse vägede vasakul tiival asunud kindral Jacques MacDonaldi armee koosseisus Venemaale tunginud Preisimaa 20 000-meheline väegrupp kindral Ludwig Yorck von Wartenburgi juhtimisel. 5. juulil (vkj 23. juunil) toimus Kuramaa piiril Šiauliai juures lahing, mille võitsid Preisi väed kindral Julius von Grawerti juhtimisel, misjärel vallutati Kuramaa, sealsetele elanikele pandi kohustus tasuda 2 000 000 franki kontributsiooni. 7/19. juulil toimus Vene vägede, mida juhatas Friedrich von Löwis of Menar ja Preisi vägede vaheline Iecava lahing (Gross-Eckau lahing) Bauska maakonnas asuva Iecava jõe ääres, 9/21. juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna.

Kura- ja Liivimaale tunginud väed pidasid veel vastu Ķekava lahingu (saksa Dalenkirchen) 10/22. augustil, (Grafenthal) ja MežotneI juures 17/29. septembris ning Olaine (Olai) juures 3/15. novembril. Detsembris 1812 aga hakkas juba Venemaa siseosas suuri kaotusi kandnud Prantsuse armee taganema ning Kuramaal ja Liivimaal asunud Prantsuse väed said pealetungi asemel ülesandeks katta Venemaalt taganevat armees arjergardina. Pealetungi ajal Prantsusmaa armeega koostööd teinud Preisimaa vägede juht Ludwig Yorck von Wartenburg aga sõlmis taganemise alguses 18/30. detsembril Vene vägede juhi Hans Karl Friedrich Anton von Diebitschiga (1785–1831) Tauragė konventsiooni ning Preisimaa väed läksid üle Venemaa keisririigi vägede poolele.

Talurahvaseadused[muuda | muuda lähteteksti]

1818. ja 1820. aastal kaotati Liivimaa talurahvaseadustega Kuramaa ja Liivimaa kubermangudes pärisorjus. Läti talupojad said küll isikliku vabaduse, kuid kaotasid oma maad ning muutusid tegelikult mõisnike lepingulisteks maarentnikeks. Alles sajandi keskel said lätlased õiguse osta maad. Latgales, Vitebski kubermangus kaotati pärisorjus alles 1863. aastal, siis kui Venemaa sisekubermangudeski.

Usuvahetusliikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Usuvahetusliikumine.

1836. aasta 14. septembri Vene tsaari ukaasiga moodustati Riia vikaarpiiskopkond eesotsas Riia vikaarpiiskopiga, kes allus Pihkva piiskopile. Vikaarpiiskopi kõrval jätkas tegevust Liivimaa vaimulik valitsus. 1840. aastatel Liivimaa kubermangus ja 1880. aastatel Eestimaa kubermangu läänepoolsetel aladel ning Liivimaa kubermangus sotsiaalne protestiliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast vene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud eesti ja läti talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu. Mitmes piirkonnas kaasnes usuvahetusliikumisega ka väljarändamisliikumine – katsed rännata maa omandamiseks välja Venemaa hõredalt asustatud piirkondadesse. 25. veebruaril 1850 kinnitas keiser Nikolai I Pühima Sinodi ettepaneku Riia vikaarpiiskopkonna muutmisest iseseisvaks piiskopkonnaks, mille jurisdiktsiooni alla kuulusid Kura- ja Liivimaa õigeusu kogudused. Liivimaa vaimulik valitsus suleti ja tema asemele asutati Riia vaimulik konsistoorium. 1865. aastal ühendati Riia piiskopkonnaga Eestimaa kubermangu vene õigeusu kogudused.

Venestamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venestusaeg.

1867. aastal andis Venemaa keiser Aleksander II välja ukaasi vene keele kasutamisest põhilise keelena riiklikus asjaajamises Balti kubermangudes. Temale järgnenud Aleksander III keeldus esimese Venemaa keisrina kinnitamast Balti kubermangude saksa aadlike õigusi ja privileege (Balti erikord). Aastatel 1885–1890 viidi sisse koolides õpetamine vene keeles, 1891. aastast kohustati kõiki luteri kiriku kirikuraamatute sissekandeid tegema vene keeles. Usuvahetusliikumise ajal luteri kirikust vene õigeusu kiriku kogudustesse üleläinute tagasi luteri usu kogudustesse minek, eeskirja vastu eksinud luteri usu vaimulikke karistati. 1888. aastal viidi Lätis ja kõigis Balti kubermangudes sisse Venemaa politseisüsteem ja 1889. aastal viidi läbi kohtureform.

Läti ärkamisaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolised piirkonnad Lätis: Kurzeme, Zemgale, Augšzeme, Vidzeme, Latgale
Next.svg Pikemalt artiklis Läti ärkamisaeg.

Läti rahvusliku ärkamise algjärk on seotud selliste silma­paistvate nimedega nagu Kaspar Biezbārd, Juris Alunāns, Krišjānis Valdemārs, Krišjānis Barons, Atis Kronvald, Joh Jurjān. 1888. aastal asutasid "noorlätlased" Riias, Riia Läti Seltsi. Kõik nad viibisid pikemat või lühemat aega viibinud ka Eesti alal, eriti Tartus, kus nad õppisid Liivimaa kubermangu ainsas ülikoolis – Tartu ülikoolis. Noorlätlased hakkasid ka esmakordselt kasutama ühisnimetust lätlased (läti keeles latviešu), kasutades selleks keskajalt sakslaste poolt latgalite kohta kasutatud saksakeelset nimetust (Letts).

Läti poliitilised organisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa kubermangu pealinna ja sadamalinna Riia hoogsa industrialiseerimise ja läti intellektuaalide marksismiga kokkupuutumise tulemusena tekkis Liivimaa lõunaosas sotsiaaldemokraatlik liikumine 1890. aastate keskpaigaks. 1905. aasta revolutsiooni eel loodi kaks illegaalset läti parteid: Läti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (1904) ja Läti Sotsiaaldemokraatlik Ühing (1903); Riias tegutsesid 1905. aastaks ka Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) ja juudi Bundi sektsioonid.

Balti kubermangud 1914. aastal

1905. aasta revolutsioon Lätis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Lätis.

Esimene maailmasõda ja 1917. aasta revolutsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

1914. aasta suvel alanud Esimese maailmasõja eskaleerumisetapis viidi Lätis läbi mobilisatsioon (ca 20 000 – 25 000), 30. juulil kuulutas Venemaa välja üldmobilisatsiooni. Lätis mobiliseeritud suunati teenistusse Looderinde (ru) Vene keiserliku armee 1. armee, XX (ru) ja III (ru) armeekorpusse. 68. jalaväediviisi (ru) Daugavgrīva kindluse garnisoni ja ka Edelarindele (Galiitsia rindele). ja 15. augustil ületasid Venemaa 1. armee ja 20. augustil 2. armee Ida-Preisimaa piiri. Vene armee algne pealetung Idarindel ja Gumbinneni lahing oli edukad. Kuid vene armeesid lahutas 80 km laiune Masuuria järvistu, mis võimaldas sakslastel anda löögi mõlemale Vene armeele eraldi. Järgnenud Tannenbergi lahingus (23.30. augustil) piirasid Saksa väed ümber Vene 2. armee ja purustasid selle. Septembris järgnenud esimeses Masuuria järvede lahingus sunniti arvulisse vähemusse jäänud Vene 1. armee Ida-Peisimaalt lahkuma.

1915. aasta 7.–22. veebruaril toimunud teises Masuuria järvede lahingus hävitati Vene vägede XX armeekorpus ning 35 500 sõjaväelasest hukkus 27 988[9]. 1915. aasta 1. aprillil tungisid Saksa väed Kuramaale ning lähenesid Jelgavale, mille vallutamise hoidsid ära läti vabatahtlikest moodustatud väeosad. Põhilised lahingud toimusid Ruļlu mägede ja Svēte, Skrunda piirkonnas. 7. mail vallutasid Saksa väed Liepāja ning Lääne-Läti hõivamise järel kujunes rindejoon, Läti aladel piki Venta jõge.

Juulikuus alanud uuel pealetungil forsseerisid Saksa väed 14. juulil Venta jõe ja vallutasid Liepāja, 17. juulil Dobele, 18. juulil Tukumsi ja Ventspilsi ning 1. augustiks oli Saksa vägede kontrolli all Kuramaa, Zemgale ja Saksa-Vene rindejoon oli peatunud enne Liivimaa kubermangu keskust Riia linna, läänepool Daugava jõge. Sellel joonel toimunud lahingupiirkonna kohta on kasutatud nimetust Riia rinne. 90 kilomeetri pikkusel rindejoonel, Dole saarest Daugava jões, Berzmente-Dalbe-Mangaļi metsamasiivis, Tīrelise soodes, Ķemeris, Ragaciemsis ja Riia laheni. Läti kaitsmiseks Saksa vägede vastu andis Venemaa keisririigi sõjaline juhtkond loa moodustada Läti rahvusväeosad, 8 kütipolku ning 1 Läti tagavarapolk (asukohaga Valmieras ja hiljemTartus). 1916. aasta suvel toimusid kaitselahingud, milles Läti rahvusväeosad kandsid suuri kaotusi. 1916. aasta detsembris toimunud pealetungioperatsiooni (Jõululahingud[10]) käigus kandsid Läti rahvusväeosad, Vene väejuhatuse poolse ebaõnnestunud juhtimise tõttu, taas suuri kaotusi.

1917. aasta veebruaris toimunus Veebruarirevolutsioon Petrogradis. Saksa keisririigi vägede poolt vallutati Riia linn 21. augustil (3. september ukj) 1917. Veebruarirevolutsioonile järgnenud anarhia ja lagunemine Venemaa Ajutise Valitsuse vägedes mõjutas ka Riia rindel asunud Vene vägesid, kes ei olnud enam motiveeritud sõdima. Vastuolud Vene vägde ning Ajutise valitsuse poliitikaga, tingisid ka suure osa Läti kütipolkude bolševiseerumise.

Esimese maailmasõja käigus peeti Läti pinnal alates 1915. aastast raskeid lahinguid. Umbes 700 000 inimest põgenes ja evakueerus Lätist, enamik neist Venemaale.

Next.svg Pikemalt artiklis Läti Esimeses maailmasõjas.

Saksa okupatsioon Lätis[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal toimunud veebruarirevolutsiooni ja oktoobrirevolutsiooni ajal olid läti XII armee koosseisus olevad läti rahvusväeosad suuremalt jaolt meelestatud bolševistlikult ning 1918. aasta kevadel alanud Saksa keisririigi vägede pealetungiga taganesid Läti väeosad Venemaale, kus nad teenisid nõukogude võimu, kõige ustavamate ning paremini organiseeritud sõjalise jõuna – läti kütipolkudena.

Next.svg Pikemalt artiklis Ober Ost.

Nõukogude Läti[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1917. aastal moodustasid bolševikke pooldavad Läti Sotsiaaldemokraatialiikumise esindajad 30. juulil (12.augustil ukj) 1917 Riias, Läti Tööliste, Soldatite ja Maatameeste Nõukogu Täitevkomitee, mille koosseisus oli 27 liiget, neist 24 bolševikku ja 3 sotsiaaldemokraati internatsionalisti. Pärast Saksa vägede pealetungi 1918. aasta alguses taganes Täitevkomitee koos bolševistlikult meelestatud XII armeega Lõuna-Eestisse, kus tegutsesid Fricis Rozinši juhtimisel enne lõplikku evakueerimist Venemaale Võnnus ja Valgas.

Versailles' rahulepingu ja Brest-Litovski rahulepingu järel tekkinud uued riigid

Balti Hertsogiriik[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik.

Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma. Liit Skandinaavia maadega oli ilmselt võimatu Rootsi passiivsuse tõttu. Esimese maailmasõja käigus olid Saksa keisririigi väed vallutanud 1917. aasta septembriks Läti ja oktoobris, Lääne-Eesti saared. Saksa vägede kontrolli all olevatel territooriumitel kehtestati saksa okupatsioonivõim.

30. novembril vkj /13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17 vkj/30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsiooni järgsest enamlaste Nõukogude Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade esindajate otsusele 1917. aasta 28. novembrist ukj., millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.

Läti Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda.

Läti püsis Esimese maailmasõja käigus Saksa vägede poolt okupeerituna kuni 1918. aasta Novembrirevolutsioonini ja Saksamaa poolt kapituleerumiseni Compiegne'i vaherahuga.

18. novembril 1918 tulid Riias kokku rahvaesindajad ja kuulutasid välja Läti riigi iseseisvuse, kuid Lätis Kārlis Ulmanise juhitud Läti Ajutine Valitsus aga ei omanud sõjalist võimu oma riigi kaitseks (kuna enamik võitlusvõimelisi mehi oli mobiliseeritud läti rahvuspolkudesse ning taganenud koos Vene vägedega Venemaale) ning 1918. aasta lõpus alanud Punaarmee suurrünnaku käigus vallutati enamik Lätist.

Novembris 1918 alanud Nõukogude Venemaa Punaarmee ja Läti nõukogude kütidiviis pealetungi käigus vallutasid bolševike väed, millest enamiku moodustasid bolševike võimu toetavad läti kütipolgud enamiku Lätist. 17. detsembril vallutasid läti kütipolgud Eesti-Läti piirilinna Valka ja kuulutasid välja Nõukogude Läti valitsuse moodustamise manifesti.

Next.svg Pikemalt artiklis Läti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik.

3. jaanuaril 1919 vallutas Punaarmee ja Läti nõukogude kütidiviis vallutas Riia ning Läti Ajutine Valitsus taganes koos oma väikese sõjaväeüksusega Liibavisse (Liepājasse) Edela-Lätis. Läti valitsus palus abi liitlasvägedelt, kui on sunnitud Nõukogude vägede vastu võitlemiseks vastu võtma baltisakslaste Landesveeri ja Saksa vägede Rauddiviisi abi. 3. märtsil 1919 algas Saksa ja Läti vägede ühine vasturünnak Punaarmee vastu, millest Läti brigaadi juhataja kolonel Oskars Kalpaks tapeti omade tules[viide?] 6. märtsil. 16. aprillil 1919 toimunud sakslaste riigipööre käigus Liibavis (Liepājas) evakueerus Läti Ajutine Valitsus Suurbritannia liitlaste sõjalaevade kaitse all olevale laevale, kuid Landesveeri ja Vabakorpuste toel moodustati saksameelne Andrievs Niedra Läti valitsus.

Pärast aga 1919. suvel Lätis baltisakslaste poolt organiseeritud Landeswehri palgasõdurite poolt Rüdiger von der Goltzi juhtimisel nõukogude Punaarmee ja Läti armee vägede väljaajamist Lätist haarasid nad reaalse kontrolli aga pärast Nõukogude vägede väljaajamist Lätist jätkasid Landeswehri väed liikumist Põhja-Lätist – Lõuna-Eestisse, mille tõkestas 1919. aasta Võnnu lahing. Pärast Võnnu lahingu võitu jätkunud Eestis moodustatud ja Eesti poolt toetatud Läti väeosade ning Eesti soomusrongide ja Suurbritannia laevastiku toetusel taastati Riias Läti Kārlis Ulmanise valitsus.

11. novembril 1919 toimus Läti sõjaväe, mida toetasid briti ja prantsuse sõjalaevad, ja sakslaste vaheline kokkupõrge, kui sakslased tegid viimase katse võtta võimu Läti riigis koos Pavel Bermondt-Avalovi juhitava valgekaartlaste Lääne-Venemaa vabatahtlike armeega ning Läti väed vallutasid tagasi Lääne-Riia.

I Iseseisvusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

1. veebruaril 1920 jõustus Läti ja Nõukogude Venemaa vaheline vaherahu, pärast Läti sõjaväe ja Poola väeüksuste Ida-Läti vabastamist Punaarmee käest. Rahuleping Nõukogude Venemaaga kirjutati alla 11. augustil 1920.

Läti ja naaberriikide piirid iseseisvusajal
Iseseisvusaja Läti maakonnad

Lätis moodustati demokraatlikult valitud rahvaesindus – seim, valiti president:

Läti vabariigis likvideeriti 1920. aastal Dobele kreis, Grobiņa kreis ja Jaunjelgava kreis ning moodustati 1925. aastal senise Venemaa Keisririigi haldusjaotuse (Liivi-, Kuramaa ja Vitebski kubermangud-kreisid) asemel 19 maakonda:

Plaanitud ja tegelikud piirid Kesk-Euroopas aastatel 1939-1940.

Iseseisvuse kaotus ja Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt.

5. oktoobril 1939 kirjutasid Läti Vabariik ja NSV Liit alla Sõpruse ja vastastikuse abistamise lepingu, mille alusel sai NSV Liid sõjaväebaasid Lätis, Kurzemes.

16. juunil 1940 tehti Lätile "ettepanek" moodustana nõukogudesõbralik valitsus ja lubada maale täiendav väekontingent. Läti president Kārlis Ulmanis oli sunnitud vastu võtma ultimaatumi ning 20. juunil moodustati Lätis uus valitsus, mille juhiks määrati Augusts Kirhenšteins. 14.–15. juulil 1940 toimusid Rahvusliku Seimi valimised ning kuulutati välja Läti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis võttis vastu deklaratsiooni Läti vastuvõtmiseks NSV Liidu koosseisu. 5. augustil 1940 võeti Läti NSV NSV Liidu koosseisu.

Nõukogude okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Lätis (1940–1941)., Läti NSV

Saksamaa ja NSV Liidu vahel 23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti alusel ja 10. jaanuaril 1941 Riias sõlmitud lepingu alusel lahkus Saksamaale Umsiedlungi ehk baltisakslaste ümberasumise käigus 49 885[11] saksa rahvusest ja nendega sugulussidemetes olnud inimest.

30. augustil 1940 moodustati Läti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee võttis 14. mail 1941 vastu ühismääruse nr 1299-526ss, mis kinnitas „Direktiiv sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest ja Moldaaviast" eriasumisele saatmise läbiviimise kohta. Toimuvat koordineerima määrati NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi rahvakomissar Vsevolod Merkulov, tema asetäitja Ivan Serov ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissari asetäitja Viktor Abakumov. 1941. aasta juunis toimunud Juuniküüditamise käigus deporteeriti mitmetelt Nõukogude Liidu võimu all olevatelt aladelt üle 65 000 inimese. Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid. Lätist deporteeriti 15 424 inimest.

Saksa okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ostland.
Next.svg Pikemalt artiklis Kaitsepataljonid., 15. Relvagrenaderide SS-diviis (läti 1.), 19. Relvagrenaderide SS-diviis (läti 2.) ja Läti leegionäride päev.
Läti NSV lipp

Nõukogude okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Lätis (1944–1991).

Läti NSV[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Läti NSV., Läti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat, Läti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee.

Taasiseseisvumine[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Francis Donald Logan. The Vikings in History (Routledge 1992), lk 182.
  2. Valter Lang, Baltimaade metalliaeg, Noorem rauaaeg Lätis ja Leedus
  3. Henriku Liivimaa kroonika, lk 33–37
  4. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk VI (4)
  5. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XI (3)
  6. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 24-39
  7. Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147–1254. The Northern World 26. BRILL, 2007. lk 65–75
  8. Henriku Liivimaa kroonika, 1982
  9. First World War in Latvia 1914-1918, http://latvianhistory.com/ (Vaadatud 02.08.2015)
  10. Jõululahingu muuseum
  11. The Soviet Occupation of Latvia 1939-1940, vaadatud 17.06.2015