Umsiedlung

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Umsiedlung'it kujutav plakat 1939. aastast
Umsiedlungi käigus ümberasunute edasised asumispiirkonnad

Umsiedlung (saksa keeles 'ümberasumine, ümberasustamine') ehk baltisakslaste ümberasumine oli aktsioon, mille käigus asustati 1939. aasta lõpus ja 1940. aasta alguses enamik Eesti ja Läti baltisakslastest ümber Saksamaa poolt okupeeritud Poola aladele.

1941. aasta veebruarist märtsini toimus Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise kokkuleppe alusel veel teine ümberasumislaine, Nachumsiedlung ('järelümberasumine').

Sündmuste käik[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitilised kokkulepped[muuda | muuda lähteteksti]

Molotovi-Ribbentropi pakti salajane lisaprotokoll, mis sai aluseks ka baltisakslaste ümberasustamisele Eestist ja Lätist.

23. augustil 1939 Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt lõi eelduse baltisakslaste massiliseks ümberasumiseks. Pakti alusel jäid rohkearvulise saksa elanikkonnaga Eesti ja Läti Nõukogude Liidu mõjusfääri, samuti võimaldas pakt Saksamaal alustada sõjategevust Poola vastu, mille okupeeritud aladele ümber asustatud sakslased peagi paigutati.[1]

28. septembril 1939, samal päeval, kui sõlmiti Eesti ja Nõukogude Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, allkirjastati ka Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline uus sõpruslepe, mille salaprotollidega jäi Nõukogude Liidu mõjusfääri ka Leedu. Nii langes ära vahepeal Saksa ametkondadest läbi käinud plaan asustada Eesti ja Läti sakslased Leedu aladele. Ühtlasi andis Nõukogude Liit selle lepinguga rohelise tule sakslaste ümberasustamisele.[2]

Saksa kultuuromavalitsuse president aastatel 1933–1938 Wilhelm Wrangell, kes enda sõnul puutus 1930. aastate teisel poolel ametikohustuste tõttu tihedalt kokku nn rahvussakslastega (saksa keeles Volksdeutsche) tegelemiseks mõeldud asutustega, on kirjutanud, et mõni aeg enne sõja puhkemist ei olnud neis ringkondades mingit juttu sakslaste ümberasustamisest.[3] Ka on teada, et Saksa riigi juht Adolf Hitler oli veel septembris 1939 olnud baltisakslaste saatuse suhtes võrdlemisi ükskõikne. Võimuladvikus toimunud läbirääkimiste tulemusena nõustunud ta kogu baltisaksa rahvusgrupi ümberasustamisega, juhul kui see on Nõukogude Liiduga kooskõlastatud.[4] Kui otsuse tegemisel oli oluliseks teguriks Poola rahvastiku vahetamise eesmärk, siis on ka leitud, et Hitler soovis selle sammuga Stalini usaldust võita.[1] Nii kinnitas Saksamaa Nõukogude Liidu nõudmisel avalikkuse ees, et baltisakslaste ümberasumise ning Eestisse ja Lätisse Nõukogude baaside sissetoomise vahel puudub seos. Ümberasumise evakueerimise või põgenemisena paistmine võinuks nimelt baaside rajamist kompromiteerida.[5] Wilhelm Wrangelli sõnul oli Stalini huvi sel hetkel vabaneda Nõukogude mõjusfääri jäävatel aladel elanud sakslastest Hitleri saksa rahvusgruppide kaitsmise ettekäändel teostatud ekspansionistliku idapoliitika taustal.[6]

Ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]

9. oktoobril algasid Eesti-Saksa segakomisjoni läbirääkimised ümberasumise detailide asjus. Läbirääkimistel esindas Saksa poolt saadik Hans Frohwein ja Eestit Johannes Markus.[7] Leping ümberasumise kohta sõlmiti 15. oktoobril.[8] Sarnasele lepingule Saksamaa ja Läti vahel kirjutati alla 30. oktoobril.[9] Sõlmitud lepingutega määrati kindlaks nii ümberasumise kord kui varanduslikud küsimused.[10]

Kultuuromavalitsus hakkas ümberasumiseks ettevalmistusi tegema 27. septembril, asudes ühena esimestest toimingutest kõigile kultuuromavalitsuse liikmetele kolmes keeles (eesti, saksa ja vene) isikutunnistusi trükkima.[11] See toimus umbes samal ajal, kui Saksa võimuladvik meelestus ümberasumise suhtes positiivselt, samas päev varem Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelisest kokkuleppest, mis ümberasumise võimalikuks tegi. Inimeste vahetu teavitamiseni ja põhjalikemate ettevalmistusteni jõuti veel mõnda aega hiljem.

Plaanitav massiivne ümberasustamisaktsioon toodi laiema avalikkuse ette 6. oktoobril 1939, kui Hitler pidas Riigipäevas kõne, milles rõhutas vajadust Ida-Euroopa rahvuslik koosseis ümber organiseerida. Kõne polnud suunatud otseselt baltisakslastele, ent selles vihjati vajadusele erinevatesse riikidesse laiali pillutud saksa rahvusgrupid kokku koondada.[12][13] Otsene teade eelseisvast ümberasumisest jõudis baltisakslasteni 8. oktoobril. Siis anti ka teada, et aktsioon tuleb lõpule viia loetud päevade jooksul.[14] Seega oli teade vaja kiiresti üle Eesti laiali viia ja kuna paljudel sakslastel telefoniühendus puudus, asusid infot levitama vabatahtlikud, üks neist sel ajal Tartu ülikoolis õppinud Bernd Nielsen-Stokkeby.[15][16] Ajakirjanduses ilmus ametlik teade järgmisel päeval. Anonüümselt ajalehes Revalsche Zeitung avaldatud tekst rõhutas vajadust järgneda Juhi kutsele ja rääkis eufemistlikult "kojupöördumisest" Reich'i.[15] Samal päeval ilmus ametlik ümberasumisele üles kutsuv teade ka Lätis, ajalehes Rigasche Rundschau.[17]

Ümberasumise läbiviimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ümberasumise tehnilise küljega tegelesid sakslased. Kogu korraldust juhtis Erik von Bremen, tema abilistena koordineeris Tallinna ja selle lähiümbruse sakslaste ümberasumist Eduard von Nottbeck, mujal Eestis August von Schulmann ning transpordi eest vastutas Walter von Hoerschelmann.[18]

Aktsiooni läbiviimine Lätis osutus keerulisemaks kui Eestis, kuna seal elas sakslasi neli korda rohkem, samuti oli sealse saksa rahvusgrupi sotsiaalne struktuur Eesti olukorrast erinev. Viiendik Läti sakslastest olid talunikud, käsitöölised, väikeettevõtjad või töölised ning nende kihtide esindajad vajasid Jürgen von Hehni sõnul enam mõjutamist kui varasema kõrgkihi esindajad.[19]

Regulaarsed reisid ümberasujate äraviimiseks kestsid Eestis 18. oktoobrist 14. detsembrini 1939 ja Lätis 7. novembrist 16. detsembrini.[19] Ümberasujad lahkusid laevadega Tallinnast, Pärnust, Kuressaarest, Riiast, Ventspilsist ja Liepājast. Esimese reisi Tallinnast tegi Utlandshörn 18. oktoobril. 20. oktoobril lahkus teine laev – Der Deutsche, mis oli mõeldud vanadekodude asukatele ja haigetele. Hiljem liitus nendega veel Sierra Cordoba. Kuressaarest ja Pärnust toimusid esimesed reisid 20. oktoobril, kui teele läks Adler Kuressaarest ning Orotowa Pärnust.[20]

16. oktoobril 1939 suleti saksa koolid. Aja jooksul tabas sama saatus ka teisi sakslaste organisatsioone. Saksa kultuuromavalitsus saadeti laiali 21. detsembril 1939, laialisaatmine oli formaalsus ja tulenes asjaolust, et saksa rahvusest isikute arv Eestis oli langenud alla poole 1934. aasta rahvaloenduse arvust. Lõplikult likvideeriti kultuuromavalitsus 1. jaanuari 1940 seisuga.[21]

Kohalejõudmine ja sisseseadmine[muuda | muuda lähteteksti]

Ümberasujate laevad maabusid Gotenhafenis (Gdynias). Mõne päeva jooksul asustati nad esmastesse ajutistesse elukohtadesse. Elutingimused võisid seejuures olla väga erinevad. Kui baltisakslaste hulgas levis seetõttu kohati rahulolematus, siis Lars Bosse on märkinud, et samal ajal ümber asustatud Volõõnia, Galiitsia ja Narewi piirkonna sakslased pidid laagrilaadsetes tingimustes elama oluliselt pikema aja. Baltikumist ümber asustatud vabanesid samal talvel ja paigutati püsivamatesse elukohtadesse.[22]

Kõik ümberasujad pidid läbima Saksa kodakondsuse taotlemise protsessi, ümberasumine automaatselt kodakondsust ei taganud. Taotlusi menetles 1939. aasta oktoobris Łódźis (toona Litzmannstadt) asutatud Sisserändajate Keskus (Einwandererzentralstelle, EWZ). Kodakondsuse saamine ei taganud ümberasujatele riigisakslastega võrdseid õigusi, näiteks oli nende liikumis- ja elukoha valiku vabadus piiratud.[23]

Ümberasujate edasine mobiilsus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjategevuse algus Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1941.aasta suvel ning Saksa vägede kiire edasiliikumine tekitas Saksamaa võimudes kahtluse, et see võib ümberasujate seas põhjustada tungi vanale kodumaale tagasi pöördumiseks. Seetõttu keelati ümberasunutel "põhimõtteliselt" tagasi Eestisse ja Lätti suunduda, ent samal ajal värvati ümberasujate seast hulgaliselt spetsialiste, näiteks arste ja tõlke, kes sõjaväe- või tsiviilvõimude teenistuses hõivatud idaaladele saadeti.[24]

Sõja lõpus püüdsid baltisakslased Nõukogude vägede pealetungi eest lääne poole põgeneda. Selle käigus hukkus tuhandeid inimesi põgenikke vedanud ja Nõukogude allveelaevade torpeedorünnakus uputatud laeval Wilhelm Gustloff.[25]

Ümberasujate arv ja koosseis[muuda | muuda lähteteksti]

1939. aasta oktoobrist kuni 1940. aasta maini asus Eestist Saksamaale umbes 13 500 elanikku.[10] Ümberasujate täpset arvu on keeruline määratleda. EWZ andmete järgi lahkus Eestist ja Lätist kokku 64 254 inimest. See arv hõlmab isikuid, kes läbisid EWZ kaudu kodakondsuse taotlemise protsessi (saksa keeles Durchschleusung).[26] Kārlis Kangerise andmetel oli nende hulgas Lätist ümber asunuid 48 641.[27]

Ümberasujad jagati rassilise väärtuse järgi nelja gruppi, kellest I ja II gruppi loetuid peeti sobivaks Poola koloniseerimiseks. Baltikumist ümber asunutest loeti neisse gruppidesse kuulunuks 72,3% Eestit ja 64,9% Lätist pärit ümber asunuid. Ühtlasi peeti Baltikumist pärit ümberasujaid rassiliselt keskmisest väärtuslikumaks, mistõttu peeti ka III väärtusgruppi arvatud baltlasi Poola aladele jätmiseks kõlbulikuks.[28][29]

Lahkumise põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Ümberasumine oli vabatahtlik, kuid sellega kaasaminekut mõjutasid erinevad tegurid, sealhulgas otsene propaganda[10].

Ümberasumise põhjustena on alates 1950. aastatest rõhutatud kahte peamist tegurit: hirmu bolševismi ees ja järgnemist Hitleri kutsele. Kui esimene kujunes pärast sõda domineerivaks motiiviks baltisakslaste endi seas, siis Hans von Rimscha tõstis 1957. aastal esile just viimase. Üleskutset ümber asuda tõlgendati tema sõnul käsuna, mille täitma asumist soosis avalik arvamus ja kogukondlik surve.[30] Ka Lars Bosse on kommunismihirmu argumenti skeptiliselt suhtunud, leides, et seda ei toeta märkimisväärne hulk Baltikumi kohale jäänud sakslasi (ehkki vastavad arvud erinevates allikates kõiguvad tugevalt), samuti ei oleks reaalselt tajutud ohu korral olnud vaja massiivset propagandat, varade kompenseerimise lubadust ja koguni ähvardusi. Tema arvates saab kommunismihirmu arvestatava tegurina käsitleda 1941. aasta järelümberasumise puhul.[31] Indrek Jürjo on nentinud, et pikemas perspektiivis ja Nõukogude repressiivpoliitika taustal ei olnudki baltisakslastel äraminemisele mingit arvestatavat alternatiivi[32], ehkki 1939. aastal eesolevatest repressioonidest veel selget ettekujutust ei omatud.

Olev Liiviku arvates on neid kahte tegurit enamasti vastandatud ning ühe või teise argumendi pooldamine on väljendanud pigem autori moraalset hinnangut ümberasumisele.[33] Samas on ta ka välja toonud, et kuigi septembris 1939 veel baltisaksa rahvusgrupi seas märkimisväärset hirmu Nõukogude Liidu sissetungi ees ei olnud, siis alates ümberasustamise plaanide teatavakstegemisest oktoobri alguses hakati organiseerijate poolt sakslaste seas teadlikult paanikat õhutama. Paanika hajus aga kiiresti ja vähendas ühtlasi ka valmisolekut ümberasumiseks.[34] Hitleri kutsele järgnemise argumendi üle arutletes on ta nentinud, et esimesest ümberasumislainest jäi maha ka hulgaliselt natsiideoloogia pooldajaid.[35]

Üheks lahkumist soodustanud teguriks on peetud baltisakslaste senise ühiskondliku positsiooni kaotust pärast Eesti ja Läti iseseisvumist ning lootusetust tuleviku suhtes. Baltisakslaste varasemates mälestustes on kohati kutset ümber asuda tõlgendatud kui uuele missioonile asumist, seejuures nentides, et senine aastasadade pikkune missioon Baltikumis on lõppenud.[36] Olev Liivik on oluliseks pidanud ka varasemat baltisaksa rahvusgrupi sõltumist Saksamaast ja tihedaid sidemeid viimasega. Ka ümberasujatele lubati märkimisväärseid majanduslikke ja sotsiaalseid hüvesid, mis võis samuti olla üks tegureid ümberasumise kasuks otsustamisel. Seejuures peab ta olulisemaks siiski pessimismi tuleviku suhtes kodumaale jäämisel, mis polnud seotud niivõrd kommunismihirmuga, vaid saksa vähemusrahvuse hääbumisega ning ka võimalusega, et mahajääjad heidetakse kogukonnast välja. Neid meeleolude levikule aitas kaasa nii Saksa riigi kui ka kohaliku baltisaksa eliidi tehtud propaganda.[37]

Järelmõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduslikud tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Eestlaste seas levisid ümberasumise toimumise ajal ühelt poolt lootused, et Eesti majandus võetakse jälle "enese kätte", ent teisalt leiti ka, et 14 000 inimese lahkumine toob kaasa kvalifitseeritud tööjõu ja kapitali väljaveo. Probleemiks peeti ka ostujõulisema elanikkonna kahanemist. Ümberasumine tõi Eestile kaasa ka rahalised kohustused Saksamaa ees seoses ümberasujate varade kompenseerimisega, ent need kaotasid tähtsuse pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.[38][39]

Samas oli Saksamaa vähemalt esialgu huvitatud majandusliku stabiilsuse püsimisest Eestis, mistõttu suuremate ettevõtete olulisemad töötajad ei saanud esimese ümberasumislaine käigus lahkuda.[40]

Ümberasujate varade küsimus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja järel maksis Saksamaa Liitvabariik kompensatsiooni kõigile Saksa kodanikest ümberasujatele, kes olid sõja tulemusel saanud pagendatu staatuse s.t kes olid sunnitud oma varasematest elukohtadest lahkuma ja sealsest varast ilma jäänud.[41]

Baltisakslaste sõjajärgne kogukondlik ja kultuurielu[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaal tegutseb mitmeid baltisakslaste organisatsioone, mille tegevuses osalevad ka nende juba Saksamaal sündinud järglased. Nende hulgas on näiteks endiste Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkondade traditsioone jätkav Balti Rüütelkondade Liit.

Saaremaalt lahkunud baltisakslased annavad välja ajalehte Arensburger Wochenblatt.[42]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Olev Liivik. Mõningad baltisakslaste ümberasumise tõlgendused Sirp, 6. november 2009.
  2. Kivimäe, lk 55.
  3. Wrangell, lk 2299.
  4. Kivimäe, lk 54.
  5. Liivik (2011), lk 46.
  6. Wrangell, lk 2303.
  7. Kivimäe, lk 62–63.
  8. Kivimäe, lk 67.
  9. Bosse, lk 301.
  10. 10,0 10,1 10,2 Ajaloolane: esimesed ümberasujad viis Eestist propaganda, teised sõjahirm delfi.ee, 18. veebruar 2011.
  11. Kivimäe, lk 59.
  12. Kivimäe, lk 58.
  13. Bosse, lk 300.
  14. Kivimäe, lk 61.
  15. 15,0 15,1 Kivimäe, lk 62.
  16. Nielsen-Stokkeby, lk 135.
  17. Łossowski, lk 86.
  18. Kivimäe, lk 63.
  19. 19,0 19,1 Bosse, lk 305.
  20. Kivimäe, lk 69-71.
  21. Laurits, lk 102.
  22. Bosse, lk 309-311.
  23. Bosse, lk 312-314.
  24. Kangeris, lk 389.
  25. Karin Janker. Als die Ostsee zum Massengrab wurde Süddeutsche Zeitung, 2. mai 2015.
  26. Bosse, lk 306–307.
  27. Kangeris, lk 386.
  28. Kangeris, lk 386-387.
  29. Bosse, lk 314.
  30. Liivik (2011), lk 40–41.
  31. Bosse, lk 303, 359–360.
  32. Jürjo, lk 134.
  33. Liivik (2011), lk 41.
  34. Liivik (2011), lk 43, 46–47.
  35. Liivik (2011), lk 49.
  36. Saagpakk, lk 42.
  37. Liivik (2011), lk 49–52.
  38. Kukk, lk 1932.
  39. Kukk, lk 1935-1939.
  40. Kukk, lk 1939-1940.
  41. Peeter Järvelaid. Lastenausgleicharchiv Bayreuthis ja Eesti 20. sajandi lugu, Pärnu Postimees, 19. oktoober 2010.
  42. Baltisakslastest Saaremaal Saarte Hääl, 22. oktoober 2008.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lars Bosse. Vom Baltikum in den Reichsgau Wartheland. – Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich. Band 1. Hrsg. Michael Garleff. Köln/Weimar/Viin, lk 297–387.
  • Indrek Jürjo. Täiendusi baltisakslaste ümberasumise ja Eestisse jäänud sakslaste saatuse kohta NKVD arhiiviallikate põhjal. – Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000, lk 109–134.
  • Kārlis Kangeris. Die Rückkehr und der Einsatz von Deutschbalten im Generalbezirk Lettland. – Deutschbalten, Weimarer Republik und Drittes Reich. Bd. 2. Köln/Weimar/Viin 2008, lk 385-428.
  • Sirje Kivimäe. Ümberasumise korraldus. – Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000, lk 51-76.
  • Kalev Kukk. Umsiedlung: Ootused ja tagajärjed. - Akadeemia, nr 11, 2010, lk 1931-1945.
  • Kaido Laurits. Saksa kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940. Tallinn 2008.
  • Olev Liivik. Baltisakslaste ümberasumine Eestist 1939. aastal. Ümberasujate lahkumise motiivid. – Acta Historica Tallinnensia, nr 17(1), 2011, lk 37-54.
  • Piotr Łossowski. The Resettlement of the Germans from the Baltic States in 1939/1941 Acta Poloniae Historica, nr 92, 2005, lk 79–98.
  • Bernd Nielsen-Stokkeby. Baltische Erinnerungen: Estland, Lettland, Litauen zwischen Unterdrückung und Freiheit. Bergisch Gladbach 1991.
  • Maris Saagpakk. Umsiedlung baltisaksa mälestuskirjanduses. – Tuna, nr 4, 2007, lk 38-51.
  • Wilhelm Wrangell. Eesti sakslaste ümberasumise eellugu. – Akadeemia, nr 11, 2003, lk 2291–2323.

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

Allikapublikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Dietrich A. Loeber (Hrsg.). Diktierte Option: die Umsiedlung der Deutsch-Balten aus Estland und Lettland 1939-1941: Dokumentation. Neumünster 1974.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Inesis Feldmanis. Vācbaltiešu izceļošana no Latvijas (1939–1941). Riia 2015.
  • Jürgen von Hehn. Die Umsiedlung der baltischen Deutschen – das letzte Kapitel baltisch-deutscher Geschichte. Marburg/Lahn 1984.
  • Sirje Kivimäe (koost). Umsiedlung 60. Baltisakslaste organiseeritud lahkumine Eestist. 24. novembril 1999 Tallinna Linnaarhiivis toimunud konverentsi ettekanded. Tallinn 2000.

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jüri Kivimäe. Raske lahkumine. Baltisakslaste ümberasumine eestlaste rahvuslikus vaatevinklis. – Looming, nr 9, 1989, lk 1242–1250.
  • Jüri Kivimäe. "Aus der Heimat ins Vaterland". Die Umsiedlung der Deutschbalten aus dem Blickwinkel estnischer nationaler Gruppierungen. - Nordost-Archiv, nr 2, 1995, lk 501-520.
  • Olev Liivik. Baltisakslaste ümberasumine (1939–1940) eestlaste mälestuskirjanduses. – Eesti Ajalooarhiivi toimetised = Acta et commentationes Archivi Historici Estoniae, 19(26), 2012, lk 329-348.
  • Luule Rand. Resettlement of the German Minority from Estonia in 1939-1941. – Estonia 1940-1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Koost Toomas Hiio, Meelis Maripuu jt. Tallinn 2006, lk 33–43.
  • Hans-Erich Volkmann. Zur Ansiedlung der Deutschbalten im "Warthegau". – Zeitschrift für Ostforschung, nr 30, 1981, lk 527–558.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]