Sēlpilsi muinaslinnus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Linnuse ase 1930. aastatel (Daugava vastaskaldal).

Sēlpilsi muinaslinnus oli seelide muinasaegne linnus Daugava jõe vasakul kaldal tänapäeva Läti Sala piirkonna territooriumil.

Sēlpilsi linnamäe arheoloogilistel väljakaevamistel (1963–1965) tuvastati seal muinasaegse, 6.–11./12. sajandi asustuse olemasolu, sh märke kindlustustest, hoonepõhjadest, koldeasemetest jm. Linnamäe jalamil oli paiknenud keskmisel rauaajal rajatud asula. Kaevamise piiratud ulatuse tõttu täielikku ülevaadet neist muististest ei saadud. Siiski on uurijad üksmeelel, et tegu on Henriku Liivimaa kroonikas mainitud seelide linnusega (castrum Selonum). Kroonika järgi abistasid linnuse seelid sealtkaudu Liivimaale Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu alale sõjaretki korraldavaid leedulasi. Piiskop Albert organiseeris ristisõdijatest, orduvendadest ning ristitud liivlastest ja latgalitest väe, mis liikus linnuse alla ja asus seda piirama, samal ajal ka ümberkaudsetes külades kättesaadud inimesi tappes ja vangi võttes. Piiramise käigus õnnestus neil paljusid seesolijatest nooltega haavata. Linnuse alistamiseks süüdati ka kokkukantud puudest suur tuli. Lõpuks palusid seelid rahu ja pärast seda kui nad andsid selle kinnituseks pantvange ning lubasid leedulastega koostöö lõpetada ja ristiusu vastu võtta, piirdus kristlaste vägi preestrite linnusesse saatmisega, kes seda pühitsetud veega piserdasid ja linnusetorni Maarja lipu kinnitasid.[1][2][3][4]

Linnuse ase koos foogtilinnuse varemetega pärast jõe veetaseme tõstmist.

Sēlpilsi linnus oli tõenäoliselt põhjapoolsete seelide, mõnede arvamuste kohaselt aga kogu seelide asuala mõjukaim poliitiline ja sõjaline keskus kuni 13. sajandi alguseni. Pärast seda läks piirkond Liivi ordu võimu alla, kes 14. sajandil sinna Sēlpilsi foogtilinnuse ehitas.[2][5][4]

Pļaviņase hüdroelektrijaama rajamise tõttu moodustab linnamägi tänapäeval saarekese Daugava jões.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 124
  2. 2,0 2,1 2,2 Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. Peatükk XI, kommentaar 34
  3. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XI 6, lk 79-81
  4. 4,0 4,1 Sēlpils pilskalns, Latvijas Piļu un muižu asociācija
  5. Andra Simniškytė. The land of Selonia in the 6/7th–13/14th centuries: territorial structure and hierarchy. The Lithuanian Institute of History, November 8, 2006

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]