Hummuli lahing
| Hummuli lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Põhjasõjast | |||
| Toimumisaeg | 19. juuli 1702 | ||
| Toimumiskoht | Hummuli lähedal, Rootsi Kuningriik (praegune Eesti) | ||
| Tulemus | Vene vägede võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Hummuli lahing oli Põhjasõjas toimunud lahing Rootsi ja Vene vägede vahel 29. juulil (Juliuse kalendri järgi 18. juulil, rootsi kalendri järgi 19. juulil) 1702 Hummuli mõisa lähedal. Lõppes venelaste võiduga, rootslased pidid taanduma Pärnusse.
Lahingus osales venelaste poolel 18 000-meheline vägi Boriss Šeremetevi juhtimisel ja rootslaste 6000-meheline välikorpus Wolmar Anton von Schlippenbachi juhtimisel.
Lahing ja sellele eelnev
[muuda | muuda lähteteksti]16. juulil sai Rootsi armee Sangaste ümbruses oma eelpostidelt teada, et venelane on jõudnud Erastvere kanti. See sõnum põhjustas armee eelpostides hirmu, mistõttu nad taganesid Rootsi eelvalve (mida juhatas Arvid Johann von Kaulbars) juurde. Et vaenlase liikumisest paremat teavet saada, saatis Schlippenbach Reinhold von Ungern-Sternbergi ja Otto Johann von Roseni koos 300 ratsanikuga neile vastu. See salk jõudis 18. juulil Viisli külla, kus olid enne asunud venelaste üksused. Ühe talupoja sõnul asuvat Vene armee laager Urvaste kiriku juures. Rootslaste salk läks edasi ja asus venelaste laagri juures võitlusesse, kust osa sõduritest põgenema hakkas ning võitlus jäi katki. Salk taganes eelvalve juurde tagasi. Selles kokkupõrkes hukkusid mitmed ohvitserid nagu rittmeister Frietzcky, Otto Johan von Rosen jt. võeti vangi.[1]
Samal ajal asus ka Schlippenbach (kelle laager asus väidetavalt Veskimäel Hummuli mõisa lähedal[2]) ise vaenlase armeed jälgima, kuna kartis, et nad võivad ta ümber piirata. Ta küsis oma ohvitseridelt nõu, kas jääda positsioonile või taganeda Emajõe taha. Otsustati viimase kasuks ning samal päeval taganeti üle Hummuli ja Tõlliste sildade. Tõlliste sild hävitati, kuid Hummuli oma hoiti veel enda käes.[1]
Keegi Rootsi ohvitser olevat Schlippenbachile pakkunud, et ta teed Koorkülla kinni paneks, kuid ta ei pidanud seda vajalikuks. Neid teid venelased aga kasutasidki, kui rootslased lahingus ümber piirasid.[2]
Vene korpus läks Sangastes asuva Rootsi välikorpuse vastu, mis taandus 18. juulil üle Väikse Emajõe Hummuli mõisa juurde. Väidetavalt aitas venelastel jõge ületada keegi kohalik aadlik nimega Patkul. Tänu temale tulid venelased Soku talu juures üle.[2] Sama päeva õhtul suutsid venelased 4000-mehelise eelväega (kolm polku ja kasakad, kalmõkid ja tatarlased) end jõe (mille veetase oli kuumuse tõttu alanenud[1]) läänepoolsel küljel kindlustada.
Olles jõe ületanud, asusid venelased Rootsi eelvägedega lahingusse ning murdsid kohalikest soodest ja metsadest oma ratsaväega läbi. Rootsi peaväed polnud veel lahingukorda seatud, kuna vaenlaste kindel liikumine polnud teada. Siiski avaldasid Rootsi üksused suurt vastupanu, rootslaste kahurvägi, mis asetses ühe künka peal, sundis Vene ratsaväe jõeni taganema, jättes maha kahureid, standardeid, voorivankreid ja haubitsaid. [1]
Rootsi ratsavägi asus vaenlast jälitama, kuid sattus võitlusse soodes ja metsades paikneva jalaväega, kes neile palju kahju tekitas. Selles kokkupõrkes hukkusid Liivimaa aadlilipkonna juhataja Otto Friedrich Brakel, Soome tragunite juhataja Nikolaus de Molin ning teisi ohvitsere ja ratsanikke Rootsi aadlilipkonnast ja Karjala ratsarügemendist. Haavata said Hermann Johann von Borckhusen, krahv ja kindraladjutant Lewenhaupt ning paljugi teisi. Karjala ratsarügement Lorentz Löschern von Hertzfeldi juhtimisel kannatas eriti, kui peaaegu kõigi ratsanike hobused hukkusid.[1]
Raske võitluse tõttu alustas ratsavägi põgenemist. Selle tõttu piirati alles jäänud Rootsi jalavägi ümber. Vägedes kurdeti eriti ühe Riiast tulnud pataljoni üle (moodustas koos teiste üksustega Riia garnisonirügemendi[3]), mis koosnes vaid vanadest meestest ja oli alles eelmisel õhtul saabunud.[1]
Rootslased kaotasid lahingus 3500 meest (Kelchi kroonikas vaid 840 meest), venelased 1500. Rootslased kaotasid kõik oma 17 kahurit.[1][4]
Üks rahvajutt räägib, et lahingu ajal varastasid grupp Rootsi sõdurid Hummuli mõisast lamba. Liikunud natuke maad edasi, kaebasid sõdurid, et lammas on väike, öeldes, et "Oh sa rojo, kui väike!" Sellest sai üks talu endale nimeks Roijo. Edasi minnes lõikasid nad lamba lahti, sellest tuli järgmise talu nimeks Soolikse. Lõpuks sattusid lambavargad lahingu risttulle, kus nad siis lamba minema viskasid ja põgenesid. Sellest sai üks talu endale nimeks Ristuli.[2]
Hukkunuid
[muuda | muuda lähteteksti]Hilisem Hummuli mõisnik Ermes von Berg kogus Rootsi riigiarhiividest lahingus hukkunute nimekirja ning kavatses selle mälestustahvlina avaldada.[2]
- Ooberstleitnant Georg Leopold von Glasenapp, Mihkli kihelkonna Koonga ja Kõima mõisnik
- Otto Friedrich Brakel, Liivimaa aadlilipkonna ülem ja ooberstleitnant
- Robert Wilhelm von Campenhausen [5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Kelch, Christian. Liivimaa kroonika järg. Lk 207–210.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Ajalooline traditsioon Helme kihelkonnast, kogunud Linda Vilmre 1927. aastal". Vaadatud 25.04.2023.
- ↑ "Rīgas garnizona pulks". Vaadatud 26.04.2023.
- ↑ "Hummuli mõis". Vaadatud 26.04.2023.
- ↑ "Von Campenhausen No. 881". Vaadatud 25.04.2023.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Heldur Palli. К ВОПРОСУ ОБ ИСТОРИЧЕСКОМ ЗНАЧЕНИИ БИТВЫ ПРИ ХУММУЛИ (ГУММЕЛЬСГОФ), Eesti NSV Teaduste Akadeemia toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. kd 12, 1963, nr 1, lk 49–59