Illüüria

Allikas: Vikipeedia

Illüüria oli antiikajal piirkond Aadria mere idarannikul ligikaudu tänapäeva Albaania ja endise Jugoslaavia kohal. Illüürias elanud indoeuroopa keelkonda kuuluvat keelt kõnelevad illüürlased kuulusid arvatavasti albaanlaste esivanemate hulka.

Appianuse järgi elasid illüürlased Makedooniast ja Traakiast lääne pool ning Haooniast ja Tesprootiast (praegune Lääne-Kreeka) põhja pool, ulatudes idas ja põhjas Doonau jõe ja Pannooniani. Need alad hõlmavad tänapäeva Albaania ja endise Jugoslaavia. Illüürial ei olnud siiski selgeid piire.

Rooma provints Illyricum hõlmas palju suurema ala kui Illüüria ning selle piirid olid muutumises.

Illüüria hõimud enne Rooma vallutust.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Illüüria nime päritolu paistab olevat seotud kreeka ja rooma müütidega. Apollodoros teatab, et Teeba kuningas Kadmos tuli appi enheelidele, kes sõdisid põhjapoolsete illüürlastega. Kadmos vallutas need ning enheelid valisid ta valitsejaks. Tema naine Harmonia sünnitas talle pola Illyriose, kellest samuti sai illüürlaste valitseja. Illüürlased ongi nimetatud tema järgi.

Appianusel on teine versioon. Poseidoni poeg kükloop Polyphemos armastas merenümf Galateiat. Galateia sünnitas talle kolm poega, kellest üks oli Illüüria asutaja Illyrios. Üldiselt uskusid vanad kreeklased siiski, et Polyphemosel polnud lapsi.

Apollodorose seletus on seotud teooriaga, mis seostab Illüüria nime madudega. Nimelt oli esimeses müüdis Illyriose volitajaks madu. Peale selle muutis Zeus tema vanemad Kadmose ja Harmonia madudeks. Ja enheele, kellele Kadmos appi tuli, nimetati angerjameesteks. Illüüria nimi võib pärineda müütilisest maost, keda hetid tundsid Ilurjanka nime all. Kreeka keeles tähendab sõna 'Illüüria' juur keeramist või pööramist. Ka paljudel illüüria esemetel on maopealdised, sest madu peeti viljakuse sümboliks.

Albaanlased seostavad Illüüria nime sõnadega i lirë ('vaba inimene'; 'illüürlased' on albaania keeles Iliret). Illüüria on seega 'vabade maa'. See seletus on oluline albaanlaste rahvusteadvusele.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pidevad sõjad naaberrahvastega sundisid illüürlasi ühinema.

Peloponnesose sõja ajal 424 eKr ründasid illüürlased, kes olid liidus lünkestlastega (makedoonia rahvas ida pool Ohridi järve), läbi Tessaalia ja Makedoonia liikuvaid spartalasi, sundides nad taanduma.

Makedoonia kuningate varasem ajalugu on täis pidevat võitlust illüürlastega.

385-358 eKr valitses Illüüria kuningriiki dardaani päritolu Bardylis I, kes tuli võimule, olles saanud väga populaarseks röövsaagi jagajana. 359 eKr tapsid illüürlased Makedoonia kuninga Perdikkese ja Makedoonia oleks äärepealt hävitatud. Samal aastal vallutas Philippos II illüürlased. Enne surma 90 aasta vanusena 358 eKr tegi Bardylis Philipposega rahu.

Kuningas Grabose nimi on teada alates 356 eKr. Nimi viitab grabaide (ümber Shkodëri järve elanud illüüria hõimu) kuningakojale. Liidus ateenlastega osutasid Illüüria Grabos, Paioonia Lysippos ja Traakia Ketriporis makedoonlaste kasvavale vägevusele vastupanu. Philippos II ründas seda liitu, enne kui nad jõudsid oma jõud ühendada. Suures lahingus sai Grabos lüüa Makedoonia kindralilt Parmenionilt ning oli sunnitud teenima Makedoonia alluvuses.

Kuningas Pleuratose nimi on teada alates 344 eKr. See nimi viitab ardiaide kuningakojale. Pärast grabaide lüüasaamist püüdis Pleuratos edutult takistada Philippos II pealetungi Illüüriale. Tal oleks äärepealt õnnestunud Philippos tappa, kuid mõõgahoop langes viimase ihukaitsjale.

Bardylise poeg Kleitos on teada aastast 335 eKr. Pärast Philippos II surma mässas Kleitos 335 eKr koos taulantide valitseja Glaukiasega Aleksander Suure vastu. Olles nende vastuhaku tagasi löönud, jälitas Aleksander neid taulantide mägedeni. Glaukias andis Kleitosele varjupaiga.

Taulantide valitseja Glaukias oli Illüüria kuningas 313–307 eKr. 314 eKr sai ta lüüa Aleksander Suure järglaselt Kassandroselt, kes sai tagasi Dyrrhachiumi (Durrës) ja Apollonia ning sidus Illüüria kuninga lepinguga mitte rünnata Makedoonia liitlasi. Glaukias on tuntud kui Pyrrhose, kuulsia Moloosia vürsti ja hilisema Epeirose kuninga kasuisa.

Kleitose poega Bardylis II on mainitud aastatest 295-290 eKr.

216 eKr tungis Illüüriasse kuningas Philippos V, millest sai alguse sõda Roomaga. Philippos vallutas osa illüürlaste kuningriigist.

3. sajandil eKr olid illüürlased tuntud mereröövlitena. Nad rüüstasid Itaalia ja Kreeka rannikualasid ning röövisid Aadria merel liikuvaid kaubalaevu. Kreeklased pakusid Roomalt abi, kuid illüürlased lükkasid roomlaste hüvitusnõuded tagasi. Illüürlased siiski alistusid pärast kaht Rooma-Illüüria sõda (229 ja 219 eKr).

Illüüria jäi siiski vägevaks kuningriigiks, mille pealinn oli Scodra. Aastal 180 eKr aga kuulutasid dalmaatslased end kuningas Gentiusest sõltumatuks.

Aastal 168 eKr tekkis Gentiusel Roomaga konflikt, mis viis kolmanda Rooma-Illüüria sõjani. Rooma liidendas Illüüria kuningriigi.

Aastal 35 eKr vallutasid piirkonna roomlased. See liideti Rooma impeeriumiga Illyricumi provintsi koosseisu 9 pKr, kui lõpuks alistati dalmaatslased, kes sel aastal olid liitunud pannoonlaste mässuga.

Pärast Rooma riigi jagamist kadus Illüüria nimi keiser Diocletianuse ajal käibelt.

Pärast 640. aastat tungisid piirkonda slaavlased, hilisemate serblaste esivanemad.

Nime hilisem kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Napoleon võttis Illüüria nime uuesti tarvitusele. Illüüria provintsid olid Prantsuse impeeriumi koosseisus 18091813. Illüüria kuningriik oli Austria-Ungari koosseisus aastani 1849.

Nimetust illürism on kasutatud horvaatide rahvusliku liikumise kohta, mis nõudis rahvuslikke, kultuurilisi ja ühiskondlikke reforme ning saavutas 1847. aastal horvaadi keelele ametliku keele staatuse andmise. Nime Illüüria kasutati Horvaatias 19. sajandi lõpuni, kuid lõpuks sellest kui anakronismist loobuti.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]