Astrolaab

Allikas: Vikipeedia
16. sajandist pärit astrolaab
18. sajandist pärit astrolaab lahtivõetuna

Astrolaab (< kreeka astron 'täht' + lambanein 'võtma, haarama') ehk tähesihik on vahend taevakehade kõrguse mõõtmiseks ja kalendriarvutuste tegemiseks.

Tuntuim on tasapinnaline taevaskera kujutav astrolaab, mille aluseks on ekvaatori tasandile kujundatud taevaskera. Tüüpiline astrolaab oli vasest, kuni 60cm läbimõõduga plaat, millele oli kraabitud taevakaart. Plaadi keskpunkti oli kinnitatud 15cm läbimõõduga ring, mis oli jaotatud kraadideks ja tundideks. Ringile oli kinnitatud sihikuga visiir ehk alidaad, mis suunati taevakehale. Tagaküljele graveeriti arvutuste tegemiseks vajalikud nomogrammid (näiteks araabia astrolaabidel olid seal palvuse aja ning Meka suuna leidmise skaalad).

Antiik-Kreeka esimesi taevauurijaid Hipparchos, kes koostas täheteatmiku, leiutas ka riista taevakeha kõrguse mõõtmiseks, mida loetakse esimeseks astrolaabiks. Taolist vahendit kasutas ka Ptolemaios.

Keskajal kasutasid taevakehade kõrguse, kohaliku aja ja kohaliku laiuse määramiseks laialt astrolaabi araablastest taevauurijad, meremehed ja ennustajad. Mekasse suunduvad palverändurid leidsid kõrbes tee samuti astrolaabi abil. Araabia taevauurija Muhammad al-Fazari leiutas esimesena astrolaabi pärsia-araabia rahvaste seas, järgnevalt al-Battani ja az-Zarqali täiendasid astrolaabi nii, et vaatlusi sai teostada mitte üksnes kindlal geograafilisel laiusel, vaid igal pool. Keskaegsesse Euroopasse tuli astrolaab läbi islami võimu all oleva Andaluusia 12. sajandil. 15. sajandist on säilinud Abraham Zacuto poolt jäädvustatud astrolaabi kirjeldus ja kasutusjuhend Lissabonis.

Astrolaab jäi tuntuimaks taevakehade mõõtmisvahendiks 17. sajandi keskpaigani, mil selle vahetasid välja lihtsamini kasutatavad mõõteriistad. Arvestades astrolaabi kohmakust, mitme inimese osaluse vajadust vaatlusel ja kasutamiskeerulisust õõtsuval laeval, leidis astrolaab meresõidus vähest kasutust. Selle asemel võeti tarvitusele lihtsustatud mereastrolaab, mis koosnes vaid kraadideks jaotatud ringist koos alidaadiga. Sellist vahendit kirjeldas esimesena Mallorcalt pärit taevauurija Ramon Llull 1292. aastal ning see oli meresõidu puhul kasutusel kuni 17. sajandi lõpuni, mil seda hakkasid asendama veelgi lihtsamini käsitletavad kvadrant ja Davise kvadrant.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Mereleksikon". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]