Menaẖem Begin

Allikas: Vikipeedia
Menaẖem Begin

Menaẖem Begin (kasutatakse ka nimekuju Menachem Begin; 16. august 1913 Brest-Litoŭsk, Hrodna kubermang, Venemaa Keisririik (praegu Brest Valgevenes) – 9. märts 1992 Tel Aviv, Iisrael) oli Iisraeli poliitik, peaminister 19771983.

1939, pärast seda, kui Saksamaa oli Poola okupeerinud, põgenes Begin Vilniusse, kus tollal olid hinnanguliselt 40% elanikest juudid. Nõukogude Liit okupeeris Leedu järgmisel aastal ja Begin vahistati, süüdistatuna spioneerimises Suurbritannia kasuks. Talle mõisteti 8 aastat vanglat. 1. juunil 1941 saadeti ta vangilaagrisse Petšora jõe piirkonnas, kuhu ta jäi maikuuni 1942, mil saadeti Palestiinasse.

Tema isa, ema ja vanem vend hukkusid holokausti ajal.

Begin oli sõjaeelse sionistliku noorsooliikumise juht, relvastatud organisatsiooni "ETSEL" komandör, parlamendiopositsiooni juht, Rahvusliku Ühtsuse valitsuse minister, Iisraeli kuues peaminister, Nobeli rahuauhinna laureaat (1978).

Tema teeneks on peetud Iisraeli riigi taastamist, kaasaaitamist sisserändele Etioopiast, Iisraelimaa asustamist, Nõukogude juutide väljatoomist, Iisraeli kaitse ja julgeoleku korraldamist ning rahulepingu sõlmimist Egiptusega.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Begin oli abielus Aliza Arnoldiga. Neil oli kolm last: Ze'ev Binyamin (Benny), Le'a ja Hassia. Aastal 1996 oli Benny Begin Binyamin Netanyahu esimese valitsuse teadusminister, 31. märtsist 2009 on ta Netanyahu teises valitsuses portfellita minister.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Revisionistlik sionism


Eelnev:
Yits'ẖak Rabin
Iisraeli peaminister
19771983
Järgnev:
Yits'ẖak Shamir