Evangeelium

Allikas: Vikipeedia
II

Evangeelium on rõõmukuulutus, hea sõnum ehk rõõmusõnum (kreeka εὐαγγέλιον, euangelion; eu- "hea", -angelion "sõnum"), mida kasutatakse Uue testamendi 4 esimese raamatu üldnimetusena.

Sõna "evangeelium" tähistas antiikaegses maailmas kuninga (keisri) kuulutust iseenda kohta. Hellenistlikus Rooma riigis valitsejate poliitilisi ja isiklikke teadaandeid võidi tähistada sõnaga εὐαγγέλια. See seob evangeeliumi mõiste hellenistliku aja keisrikultusega. Kreeka ja Rooma alal oli see mõistetav keisri ja juudi aladel Jumala evangeeliumina.

Algkristluse ajal ei räägitud mõne lõigule viitamisel evangeeliumist kui kirjandusliigist. Markuse teksti alguses (u 70 m.a.j) on viidatud sõnale euangelion (Mk 1:15 Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal, parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!) ning siin ei mõelda kirjandusliiki.

Justinus (2 sj keskel) tundis mõistet euangelion kui kirjandusliiki. Ta kasutab εὐαγγέλιον kolm korda: ainsuses Dialoogis (10:2 ja 100:1 sõnadega: See on evangeeliumis öeldud) ning ühe korra mitmuses (Esimene Apoloogia 66:3).

Noomen εὐαγγέλιον esineb Uues Testamendis 76 korda. Sellest 60 korda Paulusel. Kuna Pauluse kirjad on UT vanimad teosed, siis esindab pauluslik sõnakasutus evangeeliumi mõiste üsna algset sisu.

Uue Testamendi evangeeliumide sisuks on Jeesuse sündmus (elu ja surma lugu, tema õpetused). Need evangeeliumid on järgmised:

Neist kolme esimest nimetatakse sünoptilisteks evangeeliumideks. Johannese evangeelium on sünoptilistest evangeeliumitest mitmes suhtes erinev.

On ka mitmeid teisi apokrüüfilisi evangeeliume, mis ei kuulu Uude Testamenti. Tuntuim neist on Tooma evangeelium.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]