Mercia

Allikas: Vikipeedia
Miercna rīce
Merciorum regnum
Mercia kuningriik
527–918
Saint Alban's cross.svg   Coat of arms of Mercie.svg
Lipp Vapp
Mercian Supremacy x 4 alt.png
Mercia kuningriik (peenjoon) ja kuningriigi ulatus Mercia ülemvõimu ajal (roheline)
Mercia map.svg
Valitsusvorm monarhia
Osa Seitse kuningriiki
Pealinn Tamworth
Religioon paganlus, kristlus
Peamised keeled vanainglise, ladina
Rahaühik naelsterling
Eelnev riik Hwicce, Lindsey kuningriik

Mercia kuningriik (vanainglise Miercna rīce), tavaliselt lihtsalt Mercia, oli üks anglosaksi seitsmest kuningriigist. Nimi on vanainglise Mierce või Myrce latinisatsioon, mis tähendab "piirirahvast" (vaata mark).

Kuningriigi süda paiknes Trenti ja selle lisajõgede orus piirkonnas, mida nüüd tuntakse kui English Midlands. Kuningriigi "pealinn" oli Tamworth, mis oli Mercia kuningate residents vähemalt umbes aastast 584, kui kuningas Creoda linnuse ehitas.

300 aasta jooksul (600–900), olles annekteerinud või saanud alluvaid viielt Seitsme kuningriigi ülejäänud kuuest kuningriigist (East Anglia, Essex, Kent, Sussex ja Wessex), domineeris Mercia Inglismaal lõunapool Humberi jõge: see periood on tuntud kui Mercia ülemvõim. Kuningas Offa valitsusaeg, keda mäletatakse rohkem tema valli järgi, mis määras piiri Mercia ja kõmri kuningriikide vahel, on mõnikord tuntud kui "Mercia kuldaeg". Nicholas Brooks märkis, et "mertsialased paistsid välja, kui vaieldamatult kõige edukam erinevatest varajastest anglosaksi rahvastest kuni 9. sajandi lõpuni", ja mõned ajaloolased, nagu Frank Stenton, usuvad, et Inglismaa ühendamine lõuna pool Humberi estuaari saavutati Offa valitsusajal.

Mercia oli algselt paganlik kuningriik, kuid kuningas Peada pööras selle umbes aastal 656 kristlikuks, kristlus kinnistus kuningriigis kindlalt 7. sajandi lõpuks. Mercia piiskopkond asutati aastal 656, esimene piiskop Diuma resideerus Reptonis. Vaid 13 aastat pärast Reptonit, aastal 669, viis 5. piiskop Püha Chad piiskopkonna Lichfieldi, kus see asub veel praegugi. Aastal 691 muutus Mercia piiskopkond Lichfieldi piiskopkonnaks. Lühikest aega (787–799) oli piiskopkond peapiiskopkond, kuigi ametlikult lõpetati see aastal 803. Praegune piiskop Jonathan Gledhill on piiskopkonna rajamisest saati 98. piiskop.

9. sajandi lõpuks, pärast viikingite ja nende Suure paganate armee sissetunge, neelati enamus endisest Mercia territooriumist Danelawsse. Oma õitsengu tipul hõlmas Danelaw Londoni, kogu East Anglia ja enamuse Põhja-Inglismaast.

Viimane Mercia kuningas Ceolwulf II suri aastal 879; kuningriik kaotas ilmselt seeläbi oma poliitilise iseseisvuse. Esialgu valitses seda Lord või Earldorman Alfred Suure ülemvõimu all, kes nimetas end "Anglosakside kuningaks". Kuningriigil oli 10. sajandi keskpaiku lühike iseseisvusperiood ja aastal 1016 muutus ta osaks Inglismaa kuningriigist, mida valitses Knud Suur (Canute the Great).

Mercia on veel kasutusel geograafilise määranguna ja nime kasutatakse laialdaselt organisatsioonide poolt, sealhulgas sõjaväeosad, avalikud, äri- ja vabatahtlikud organisatsioonid. Esineb ka naisenimena.

Mercia varakeskajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varajane ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Staffordshire'i aare, avastatud põllult Hammerwichis, Lichfieldi juures juulis 2009, on ehk kõige tähtsam anglosaksi esemete kollektsioon, mis Inglismaal leitud.

Mercia täpne areng anglosaksi ajastu alguses on hämaram, kui Northumbrial, Kentil või isegi Wessexil. Mercia arendas tõhusa poliitilise struktuuri ja võttis kristluse vastu hiljem, kui muud kuningriigid. Arheoloogilised uuringud näitavad, et anglid asusid maadele Thames'ist põhja pool 6. sajandil. Mercia nimi tuleb vanainglise "piirirahvast" (vaata Walesi margid) ja traditsiooniline tõlgendus on, et kuningriik asus piki piiri põliste kõmride ja anglosaksi sissetungijate vahel. Siiski väitis Peter Hunter Blair teist tõlgendust: et nad kujunesid piki piiri Northumbria ja Trenti jõe oru asukate vahel.

Kuigi nende varaseimad piirid pole teada, on üldine üksmeel, et territoorium, mida kutsuti Tribal Hidage'is "Mercia esimeseks", kattis enamuse Lõuna-Derbyshire'ist, Leicestershire'i, Nottinghamshire'i, Staffordshire'i ja Põhja-Warwickshire'i.

Varaseim isik, keda ürikutes on Mercia kuningaks nimetatud, on Creoda, kes öeldakse olevat olnud Iceli pojapojapoeg. Tulles võimule umbes aastal 584, ehitas ta Tamworthi linnuse, millest sai Mercia kuningate residents. Tema poeg Pybba järgnes talle aastal 593. Creoda sugulane Cearl järgnes Pybbale aastal 606; aastal 615 andis Cearl oma tütre Cwenburga naiseks Deira kuningale Edwinile, kellele ta andis peavarju tema maapaos olles.

Penda ja Mercia ülemvõim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Penda (Mercia)
Next.svg Pikemalt artiklis Wulfhere (Mercia)
Next.svg Pikemalt artiklis Æthelbald (Mercia)
Next.svg Pikemalt artiklis Mercia ülemvõim
Mercia ja peamised anglosaksi kuningriigid umbes aastal 600.

Järgmine Mercia kuningas oli Penda, kes valitses aastatel 626 või 633 kuni 655. Mõni asi, mida me Penda kohta teame, tuleb Beda vaenulikust kirjeldusest, kellele ta ei meeldinud, olles nii Beda kodukoha Northumbria vaenlane kui ka pagan. Siiski möönab Beda, et see oli Penda, kes lubas kristlikud misjonärid Lindisfarne'ist vabalt Merciasse ja ei piiranud nende jutlusi. Edwin, kellest sai mitte ainult taasühendatud Northumbria valitseja, vaid ka bretwalda või suurkuningas lõunapoolsete kuningriikide üle, võideti ja tapeti Penda ja tema liitlase Gwynedd'i Cadwallon ap Cadfan poolt aastal 633. Kui järgmine Northumbria kuningas Oswald esile kerkis ja taas lõuna suhtes ülemvõimu nõutas, võideti ka tema ning tapeti Penda ja tema liitlaste poolt aastal 642 Maserfieldi lahingus. Aastal 655, pärast segaduste perioodi Northumbrias, tõi Penda 30 alamkuningat võitlema uue Northumbria kuninga Oswiuga Winwaedi lahingus, kus Penda omakorda kaotas lahingu ja elu.

Lahing viis Mercia võimu ajutise kokkuvarisemiseni. Penda järglaseks sai tema poeg Peada, kes pöördus aastal 653 Reptonis kristlusesse, ja kes pandi Oswiu poolt ametisse, kui alamkuningas; kuid kevadel 656 ta mõrvati ja Oswiu haaras otsejuhtimise kogu Mercia üle. Mäss aastal 658 kukutas Northumbria ülemvõimu ja põhjustas Penda teise poja, Wulfhere võimulepääsu, kes valitses Merciat kui iseseisvat kuningriiki (kuigi ta ilmselt jätkas mõnda aega andami maksmist Northumbriale) kuni oma surmani aastal 675. Wulfhere oli alguses Mercia võimu taastamisel edukas, kuid tema valitsemise lõpuaeg nägi tõsiseid kaotusi Northumbriale. Järgmine kuningas Æthelred võitis Northumbriat aastal 679 Trenti lahingus, lahendades pikaleveninud vaidluse kontrolli üle endise Lindsey kuningriigi suhtes. Æthelredi järglane oli Wulfhere poeg Cœnred ja mõlemad need kuningad on paremini tuntud oma usulise tegevuse kui millegi muu poolest; kuid kuningas, kes järgnes neile aastal 709, Ceolred, öeldaks püha Bonifatiuse kirjas olevat olnud liiderlik nooruk, kes suri hullumeelsena. Nii lõppes Penda otseste järglaste valitsusaeg.

Mõni aeg enne Æthelbaldi vallutas Mercia Wroxeteri ümbruse, mis oli kõmridele tuntud kui Pengwern või "Powys'i paradiis". Kukutatud valitsejate isikutes kirjutatud eleegiad väljendavad kurvastust selle kaotuse pärast.

Rida kaarte, mis illustreerivad Mercia kasvavat ülemvõimu 8. sajandi jooksul.

Järgmine tähtis Mercia kuningas oli Æthelbald (716–757). Paaril esimesel valitsemisaastal pidi ta toime tulema kahe tugeva rivaalkuningaga, Kenti Wihtred ja Wessexi Ine. Kuid kui Wihtred aastal 725 suri ja Ine loobus aastal 726 troonist, et minna Rooma mungaks, oli Æthelbald vaba looma Mercia ülemvõimu ülejäänud anglosakside üle Humberist lõunas. Æthelbald koges tagasilööki aastal 752, kui ta võideti Cuthredi juhitavate läänesakside poolt, kuid näib, et ta taastas oma ülemvõimu Wessexi suhtes aasal 757.

Juulis 2009 avastati Staffordshire'is, Lichfieldi lähedasel põllul anglosaksi kuldaare. Lichfield oli Mercia usukeskus. Esemed dateeriti esialgu umbes aastatesse 600 – 800. Kas aare peideti anglosaksi paganate või kristlaste poolt, on vaidlusküsimus, samuti peitmise eesmärk.

Offa valitsusaeg ja Wessexi tõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Æthelbaldi mõrva ühe tema ihukaitsja poolt aastal 757 puhkes kodusõda, mille võitis Offa. Offa oli sunnitud looma uue ülemvõimu tema eelkäijate Lõuna-Inglismaa üle ja ta tegi seda nii edukalt, et temast sai suurim Mercia kuningas, keda kunagi tuntud on. Ta mitte ainult ei võitnud lahinguid ja ei domineerinud Lõuna-Inglismaa üle, vaid ta võttis käsile ka oma kuningriigi asjade haldamise, asutades kaubalinnu ja jälgides esimest suurt kuldmüntide väljalaset Britannias; ta võttis endale rolli katoliku kirik haldamises Inglismaal (rahastades lühiealist Lichfieldi peapiiskopkonda) ja pidas isegi Karl Suurega võrdsena läbirääkimisi. Offat peetakse Offa valli ehitajaks, mis tähistas piiri Wales'i ja Mercia vahel.

Offa püüdis kindlustada, et tema poeg Ecgfrith oleks tema pärija, kuid pärast tema surma juulis 796 püsis Ecgfrith elus vaid umbes viis kuud ja kuningriik läks detsembris 796 kaugele sugulasele nimega Coenwulf. Aastal 821 sai Coenwulfi järglaseks tema vend Ceolwulf, kes näitas oma sõjalisi oskusi, rünnates ja hävitades Deganwy linnuse Gwyneddis. Läänesakside võim Egberti juhtimisel siiski kasvas sel perioodil ja aastal 825 võitis Egbert Mercia kuningat Beornwulfi (kes oli aastal 823 Ceolwulfi troonilt tõuganud) Ellenduni lahingus.

Ellenduni lahing osutus otsustavaks. Beornwulf tapeti idaanglite mässu mahasurumisel ja tema järglane, endine ealdorman Ludeca kohtas sama saatust. Veel üks ealdorman, Wiglaf, valitses seejärel vähem kui kaks aastat, enne kui aeti Egberti poolt Merciast minema. Aastal 830 taastas Wiglaf Mercia iseseisvuse, kuid selleks ajaks oli Wessex selgelt domineeriv jõud Inglismaal. Wiglafi järglane oli Beorhtwulf.

Taanlaste saabumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viis valda (borough) ja Inglise Mercia 10. sajandi alguses.

Aastal 852 tuli troonile Burgred ja Wessexi Æthelwulf alistas Põhja-Wales'i. Aastal 868 okupeerisid viikingi sissetungijad (Taanist) Nottinghami. Viikingid ajasid Burgredi tema kuningriigist ära aastal 874 ja Ceolwulf II võttis tema koha. Aastal 877 hõivasid viikingid Mercia idaosa, mis sai Danelaw osaks. Viimane Mercia kuningas Ceolwulf säilitas lääneosa ja valitses aastani 879. Umbes aastast 883 kuni aastani 911 valitses Merciat Wessexi ülemvõimu all Lord Æthelred. Kõik Mercias vermitud mündid pärast Ceolwulfi kadumist umbes aastal 879 olid läänesakside kuninga nimega. Æthelred abiellus Alfred Suure tütre Æthelflædiga ja see võttis võimu, kui tema abikaasa haigestus mingil ajal oma elu viimase kümne aasta jooksul.

Pärast Æthelredi surma aastal 911 valitses Æthelflæd kui 'mertsialaste emand', kuid Edward võttis oma kontrolli alla Londoni ja Oxfordi, mille Alfred oli andnud Æthelredi kontrolli alla. Õde ja vend jätkasid Alfredi poliitikat, ehitades kindlustatud burhe, ja aastal 917-18 suutsid nad vallutada Lõuna-Danelaw East Anglias ja Taani Mercia.

Iseseisvuse kaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Æthelflæd aastal 918 suri, järgnes tema tütar Æthelrediga, Ælfwynn, kui 'teine mertsialaste emand', kuid kuue kuu jooksul võttis Edward temalt kogu võimu Mercias ja tõi ta Wessexisse.

Viited Merciale ja mertsialastele jätkusid ürikutes Æthelstani ja tema järglaste valitsemisaegadel. Aastal 975 kirjeldatakse kuningas Edgarit kui "läänesakside sõpra ja mertsialaste kaitsjat".

Eraldi poliitiline olek Wessexist taastati lühidalt aastatel 955–959, kui Edgar sai Mercia kuningaks, ja taas aastal 1016, kui kuningriik oli jagatud Knudi ja Edmund Raudkülje vahel, Knud võttis Mercia.

Viimane viide Merciale nime järgi on ürikutes aastast 1017, kui Eadric Streona sai Knudilt Mercia valitsemiseks. Hilisemad krahvid Leofric, Ælfgar ja Edwin valitsesid territooriumi, mis vastas laias laastus ajaloolisele Merciale, kuid kroonik ei maini seda nime järgi. Mertsialasi kui rahvast mainitakse ürikutes viimati aastal 1049.

Mertsia murre[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mertsia murre
Next.svg Pikemalt artiklis AB keel

Murre arenes jõudsalt 8. ja 13. sajandi vahel ja sellele viitas John Trevisa, kes kirjutas aastal 1387:

„For men of the est with men of the west, as it were undir the same partie of hevene, acordeth more in sownynge of speche than men of the north with men of the south, therfore it is that Mercii, that beeth men of myddel Engelond, as it were parteners of the endes, understondeth better the side langages, northerne and southerne, than northerne and southerne understondeth either other...“

J. R. R. Tolkien on üks paljudest õpetlastest, kes on õppinud ja edendanud vanainglise keele mertsia murret, ja ta viis erinevad Mercia mõisted sisse oma legendaariumisse – eriti Rohani kuningriigi suhtes, teisiti tuntud kui Mark (sugalasnimi Mercia). Mitte ainult Rohani keel ei ole nagu vanainglise keele mertsia murre, vaid ka mitmed selle kuningad said samad nimed, kui monarhid, kes esinevad Mercia kuninglikus sugupuus, näiteks Fréawine, Fréaláf ja Éomer (vaata Anglite kuningad).

Mercia religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Mercia religioon
Next.svg Pikemalt artiklis Chad Merciast
Next.svg Pikemalt artiklis Cedd
Next.svg Pikemalt artiklis Wulfhere (Mercia)
Next.svg Pikemalt artiklis Merewalh
Lichfieldi ingli nikerdus.

Esimesed Mercia kuningad olid paganad ja nad seisid kristluse sissetungi vastu kauem, kui muud kuningriigid anglosaksi Seitsmest kuningriigist.

Mercia valitsejad jäid kindlalt paganateks kuni Peada valitsusajani aastal 656, kuigi see ei takistanud neid ühinemast liitudega kristlike kõmri valitsejatega Northumbria vastu. Kristluse esmakordne ilmumine Merciasse toimus siiski vähemalt 30 aastat varem, pärast Cirencesteri lahingut aastal 628, kui Penda liidendas endise läänesakside Hwicce territooriumi oma kuningriigiga.

Mercia pöördumine kristlusesse toimus 7. sajandi lõpul ning Penda kaotuse ja surma ajaks, oli Mercia suuresti kristlikest riikidest ümbritsetud. Diuma, iiri munk ja üks Oswiu misjonäre, määrati seejärel piiskopiks – esimene Mercias. Kristlus võitis lõpuks Mercias, kui Oswiu toetas Peadat keskanglite alamkuningana, nõudes temalt abiellumist oma tütre Alchflaediga ja tema usu tunnistamist.

Otsustavad sammud Mercia ristiusustamisel tegi Chad (Beda poolt latiniseeritud Ceadda), Mercia 5. piiskop. Sellele vastuolulisele tegelasele andis kuningas Wulfhere maad kloostri ehitamiseks Lichfieldis. Nagu teisteski anglosaksi kuningriikides, loodi Mercia kuningate poolt palju väikseid kloostreid, mis võimaldas poliitilises/sõjalises ja kiriklikus juhtimises tugevdada ühtsust sugulussidemete kaudu.

Mercia allüksused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadmisteks Mercia kuningriigi sisemisest ülesehitusest peame toetuma ajaliselt ebakindlale dokumendile (võibolla 7. sajandi lõpp), mis tuntud kui Tribal Hidage – hinnang maaomandi ulatusele (kuid mitte asukohale) (arvutatud hidedes), ning seetõttu sõjalistest kohustustest ja võibolla maksudest tingitud, iga Mercia hõim ja alamkuningriik nime järgi. See hidage on olemas mitmes käsikirjalises versioonis, mõned veel 14. sajandist. See loetleb mitmeid rahvaid, nagu Hwicce, mis nüüd on kadunud, välja arvatud meenutused erinevatest kohanimedest. Mercia suured allüksused olid järgmised:

  • Lõunamertsialased
Mertsialased, kes elasid lõuna pool Trenti jõge. Rahvarühmad seal olid Tomsæte Tamworthi ümbruses ja Pencersæte Penkridge ümbruses (ligikaudu South Staffordshire & North Warwickshire).
  • Põhjamertsialased
Mertsialased, kes elasid põhja pool Trenti jõge (ligikaudu North Staffordshire, South Derbyshire & Nottinghamshire).
  • Väline Mercia
Mercia laienemise varajane faas, võibolla 6. sajand (ligikaudu Lincolnshire, Leicestershire, Rutland, Northamptonshire & Oxfordshire).
Kunagi iseseisev kuningriik, vaidlusalune Northumbriaga 7. sajandil enne lõplikku langemist Mercia kontrolli alla (ligikaudu North Lincolnshire).
Kogum paljudest väikestest rahvarühmadest Mercia kontrolli all 7. sajandist, sealhulgas Spaldingid Spaldingi ümbruses, Bilmingid ja Wideringid Stamfordi lähistel, North Gyrwe ja South Gyrwe Peterborough lähistel, West Wixna, East Wixna, West Wille ja East Wille Ely lähistel, Sweordora, Hurstingid ja Gifle Bedfordi lähistel, Hicce Hitchini ümbruses, Cilternsæte Chiltern Hillsis ja Feppingid Thame'i lähistel (ligikaudu Cambridgeshire, Huntingdonshire, Bedfordshire, Hertfordshire, Buckinghamshire & South Oxfordshire).
Kunagi iseseisev kuningriik, vaidlusalune Wessexiga 7. sajandil enne lõplikku langemist Mercia kontrolli alla. Väikesed rahvarühmad seal olid Stoppingid Warwicki ümbruses ja Arosæte Droitwichi lähistel (ligikaudu Gloucestershire, Worcestershire & Lõuna-Warwickshire).
Rahvas piiril kõmridega, tuntud ka kui Westerna, Mercia kontrolli all 7. sajandist. Väikesed rahvarühmad seal olid Temersæte Herefordi lähistel ja Hahlsæte Ludlow lähistel (ligikaudu Herefordshire & Lõuna-Shropshire).
Rahvas piiril kõmridega, Mercia kontrolli all 7. sajandist. Väikesed rahvarühmad seal olid Rhiwsæte Wroxeteri lähistel ja Meresæte Chesteri lähistel (ligikaudu North Shropshire, Flintshire & Cheshire).
Eraldatud rahvagrupp Peak Districtis, Mercia kontrolli all 7. sajandist (ligikaudu Põhja-Derbyshire).
Korratu piirkond, Mercia kontrolli all 7. sajandist (ligikaudu Lõuna-Lancashire).
Võeti 8. sajandil Essexilt üle, sealhulgas London (ligikaudu Middlesex).

Pärast Mercia annekteerimist Wessexi poolt 10. sajandi alguses jaotasid läänesakside valitsejad selle shiredeks, mis kujundati nende oma süsteemi järgi, lõigates läbi traditsioonilise Mercia jaotuse. Need shireid säilisid enamasti puutumatuna aastani 1974, ja järgivad isegi tänapäeval veel suuresti oma algseid piire.

Sümbolid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pilt:Arms-st-albans.jpg
St Albansi linnavolikogu vapp.

Mercia kuningriik eksisteeris enne heraldika teket, seega pole ehtsat Mercia vappi. Siiski, hilisemad põlvkonnad on kirjeldanud erinevaid Mercia valitsejate või maa enda vappe.

Vapirist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vapirist kui Mercia sümbol võib olla kasutusel kuningas Offa aegadest. 13. sajandiks sai vapiristist Mercia kuningriigi väljamõeldud vapp. Vappi kirjeldatakse Azure, a saltire Or, tähendades kuldset (või kollast) vapiristi sinisel väljal. Vappi kasutati seejärel St Albansi kloostri poolt, mille asutas Mercia kuningas Offa. Kloostri laialisaatmisel ja liidendamisel St Albansi väikelinnaga kasutati vappi linnapitseril ja kuulutati ametlikult linnavapiks aastal 1634.

Vapiristi kasutatakse nii lipul kui ka vapil. Lipuna on see lehvinud Tamworthi lossis, iidses Mercia kuningate residentsis, tänaseni. Lipu kujutis on ka tänavaviitadel, tervitades rahvast Tamworthi, "Mercia iidsesse pealinna". See lehvis ka Birminghami raekoja hoonel aastal 2009, kui Staffordshire'i aare oli linnas väljanäitusel enne selle viimist Briti Muuseumi Londonis. Rist on lisatud paljude Mercia linnade vappidele, sealhulgas Tamworth, Leek ja Blaby.

Pilt:Mercian regiment.PNG
Mercia rügemendi vapp.

Kotkas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hõbedane kahepäine kotkas, millel on peas kuldne kolmeharuline saksi kroon, on aastast 1958 kasutusel mitmel Briti armee üksusel kui Mercia vapisümbol. See tuleneb 11. sajandi Leofrici väljamõeldud vapist. Väärib siiski märkimist, et Leofricit kujutatakse mõnikord musta, ühepealise kotkaga. Näide vasakul on Mercia rügemendi ametlik vapp.

Lohe

Lohe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõiste 'Mercia' tänapäevased kasutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piirkondlik valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]