Põhja-nahkhiir

Põhja-nahkhiir
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Käsitiivalised Chiroptera;
Sugukond	Nahkhiirlased Vespertilionidae;
Perekond	Eptesicus;
Liik	Põhja-nahkhiir;
Binaarne nimetus
	Eptesicus nilssoni; (Keyserling et Blasius, 1839)
	; Põhja-nahkhiire levikukaart

Põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) on nahkhiirlaste sugukonda kuuluv käsitiivaline. Eestis on ta arvatud II kaitsekategooriasse.

Välimus

Mõõtmetelt loetakse põhja-nahkhiiri keskmise suurusega nahkhiirteks. Nad kaaluvad ligikaudu 7–13 g ^[1]. Keha on põhja-nahkhiirtel 48–70 mm pikk ja tiibade siruulatus 250–280 mm ^[2]. Nisasid on emastel põhja-nahkhiirtel kaks.

Täiskasvanud isendid on tumepruuni, isegi mustani kalduva seljaga. Kõht on põhja-nahkhiire täiskasvanud isenditel kollakas-pruuni kuni beeži värvi. Üleminek heledalt kõhupoolelt tumedaks seljavärvuseks on eriti kaelapiirkonnas järsk ja selgepiiriline ^[2]. Tumepruunid on põhja-nahkhiirtel ka nägu, kõrvad ja lennus. Kõrvad on neil suhteliselt lühikesed ja tipust ümarad. Samuti on lühike, lai ja ümara ning sissepöördunud otsaga kõrvalesta ees olev nahajätke ehk kõrvakaas ehk traagus. Selja peal ja ka kaelapiirkonnas esineb kollaste tippudega karvasid. Kollakate tippudega karvad ongi põhja-nahkhiire üheks eristamistunnuseks hõbe-nahkhiirest, kelle karvatipud on hõbedased. Noortel põhja-nahkhiirtel pole see tunnus veel välja arenenud ja tihti on nende karvad hõbedaste otsadega^[2].

Kõige kergemini võib põhja-nahkhiir segamini minna hõbe-nahkhiirega. Lisaks eelpool mainitud kollakatele karvatippudele on põhja-nahkhiire kõht tumedam. Samuti on nende epibleem kitsam. Veel on erinevus emaste nisade arvus: hõbe-nahkhiirel on neid neli ja põhja-nahkhiirel kaks. Isasloomadel tehakse vahet peeniste järgi: põhja-nahkhiirtel on peenis lai, hõbe-nahkhiirtel kitsas. ^[2]

Elupaik ja levik

Põhja-nahkhiirel pole väga selget elupaigaeelistust ja ta on Euroopas väga laialt levinud. Teda võib kohata nii Eestis kui Euroopas väga eriilmelistes kohtades. Põhja-nahkhiir on Euroopas ainus nahkhiireliik, kes ületab oma levilaga polaarjoone ning kelle levila ulatub kohati isegi Põhja-Jäämereni välja ^[2]. Lõunas on põhja-nahkhiire levila piiriks Põhja-Itaalia ja läänes Ida-Prantsusmaa. Idasse levib põhja-nahkhiir kaugele Aasiasse välja. Ta on levinud ka mõnel pool Jaapanis ja Jaapani ja Ohhoota mere rannikul^[2]. Eestis on põhja-nahkhiir väga tavaline liik ja ta on levinud üle kogu riigi. Põhja-nahkhiiri võib kohata lisaks suurematele saartele ja mandriosale ka väiksematel saartel, kus leidub puid.

Igapäevane on liigi nägemine nii inimeste läheduses asulates kui ka neist eemal. Täiesti tavaline on kohata põhja-nahkhiirt toitumas tänavavalgustite ümbruses. Samuti on põhja-nahkhiirt ootuspärane kohata hoovides ning veekogude ümbruses ja kohal. Liik eelistab tihti toitumiseks erinevaid puistuid, nagu näiteks parke ja metsi^[3]. Eriti sobivad talle väikesed lagendikud ja puistute servad ^[2]. Samas ei ole poolsuletud biotoobid määravaks, sest liiki võib kohata ka lagedatel niitudel ja põldudel ning teistes avatud biotoopides. Eestis on põhja-nahkhiiri lendamas registreeritud ka mere kohal, kusjuures kaugeim vaatlus on teada 13,6 km kaugusel lähimast saarest. ^[2]

Eluviis

Sarnaselt teiste nahkhiirtega on ka põhja-nahkhiir öise eluviisiga loom. Päevasel ajal peitub ta varjulistesse kohtadesse ehk varjepaikadesse. Varjepaikadena eelistab ta kasutada peamiselt inimhoonete katusealuseid, voodrilauataguseid või hoonete muudes osades asuvaid õõnsusi. Liiki võib sama edukalt leida ka erinevatest puuõõnsustest ja üksikuid isendeid isegi lahtise puukoore alt ning puuriitadest. Põhja-nahkhiir on samuti nagu paljud teised nahkhiireliigid kohati koloniaalse eluviisiga ja sel juhul võib neid koos üht varjepaika olla kasutamas isegi mitukümmend isendit.^[2]

Enamasti peetakse põhja-nahkhiirt paikseks, vähemalt ei arvata liigi aastaseid rändeid pikaks. Siiski on Kabli linnujaamas täheldatud, et läbilennul olevate nahkhiirte seas võib olla ka suurel hulgal põhja-nahkhiiri, mis tähendab, et vähemalt osa populatsioonist sooritab rändeid^[2]. Euroopas on täheldatud, et põhja-nahkhiir küll ei rända ühe aasta jooksul palju, kuid aastate jooksul võib üks koloonia liikuda isegi 450 km kaugusele^[4].

Aktiivsusperiood on põhja-nahkhiirtel vaid soe poolaasta, sest ainult sel ajal liigub piisaval hulgal putukaid, mida nahkhiired toiduks tarbivad. Külmemate ilmade saabudes, enamasti oktoobris, langevad põhja-nahkhiired talveunne, mis võib olenevalt aastast kesta aprilli-maini^[2]. Ka talvitumispaigad on põhja-nahkhiirel eriilmelised. Enamasti kasutatakse selliseid suuri maa-aluseid avausi nagu kaitserajatised, kaevanduskäigud või ka keldrid, liiva- ja paekivikoopad. Soojematel talvedel on täheldatud madalamat põhja-nahkhiirte arvukust maa-alustes varjepaikades, mis võib tähendada, et paljud isendid talvituvad erinevates maapealsetes varjepaikades. ^[2] Põhja-nahkhiir talvitub kuni 100-pealistes kolooniates ja tihti koos suurkõrvaga.^[5] Põhja-nahkhiire esinemine ka väga külmadel aladel on tingitud sellest, et ta talub talvitumisel madalamat temperatuuri kui paljud teised liigid. Samuti ei häiri teda kuiv õhk^[2]. Nimelt valib põhja-nahkhiir endale talvitumiseks just jahedamaid kohti, kus temperatuur jääb kogu talve jooksul −1...+5 °C piiresse. Väga vähesed isendid talvituvad ka kohtades, kus sooja on üle 5 kraadi^[5]. Põhja-nahkhiirel pole talvitumiseks ühte kindlat asendit. Teda on leitud nii rippuvana, rippuv-lamavana kui ka täiesti lamavas asendis^[5].

Toit

Põhja-nahkhiire peamiseks toiduks on lendavad putukad, millest suurema osa moodustavad väiksemat sorti kahetiivalised. Lisaks meeldib põhja-nahkhiirtel toituda veel ööliblikatest ja mardikatest^[2]. Saaki püüdes ehk toitumislennul olles on põhja-nahkhiirt kerge ära tunda. Heaks eristustunnuseks ongi just pööreterohke lend, mida vahepeal katkestavad järsud sukeldumised putukate järele. Tihti on nahkhiire lennutrajektoor ühe toitumislennu jooksul pikka aega korduv ehk ühe toitumislennu jooksul võib nahkhiirt samas paigas mitu korda kohata. ^[1]Liigi toitumislend on avatud maastikel küllaltki kiire, umbes 5–6 m/s^[6].

Suurtel laiuskraadidel jahivad emased põhja-nahkhiired ka päevasel ajal, kuna ööd jäävad liiga lühikeseks. Aktiivsuse kõrghetked on sellisel juhul hetk pärast videvikku ja just enne koidikut. Emased valivad välja väikesed territooriumid, kus sööki on külluslikult, ja võivad samal alal toituda mitmeid aastaid. ^[6]

Sigimine

Põhja-nahkhiire sigimistsükkel on, nagu ka paljudel teistel nahkhiirtel, väga pikk, eriti arvestades looma suurust. Paaritumine leiab aset juba sügisel, kuid viljastumine alles kevadel, kui nahkhiired on talveunest üles ärganud ^[2]. Nii tiinuse kui ka poegade kasvatamise ajaks kogunevad emased poegimiskolooniatesse, mis koosnevad enamasti 20–50-pealisest grupist. Isased liiguvad sellel ajal üksinda ringi. Poegimiskolooniaid hakatakse moodustama maikuus ja enamasti inimlähedastesse paikadesse, näiteks hoonete katusealustesse või maja voodri vahele ^[2]. Pojad sünnivad põhja-nahkhiirel juuni lõpust kuni juuli alguseni. Tavaliselt on pesakonnas 1–2 poega. Pojad on ema juures seni, kuni õpivad lendama ja iseseisvalt hakkama saama. Kooselu kestab keskmiselt 3–4 elunädalat ^[2]. Vanim teadaolev põhja-nahkhiir elas 21 aasta ja 9 kuu vanuseks^[1].

Ohustatus

Kõik Eestis leiduvad nahkhiired ja sealhulgas ka põhja-nahkhiir on Eestis kaitse all. Põhja-nahkhiir kuulub Eesti looduskaitseseaduse II kaitsekategooriasse. Põhja-nahkhiir kuulub ka Euroopa Liidu loodusdirektiivi IV lisa liikide hulka. ^[2]

Eestis on liik väga arvukas ja laialt levinud^[3]. Looduses nahkhiirtel vaenlasi ei ole. Seda enam ohustab neid elupaikade hävimine eeskätt linnastumise tõttu. Samuti tekitab muret talvitumispaikade vähesus ning suurt mõju avaldavad ka kemikaalid, mida kasutatakse putukatõrjes^[5]. Eestis on põhiliseks ohuks just varjepaikade hävitamine ja ka poegimiskolooniate häirimine. Väga suureks teguriks on ka nahkhiirte häirimine nende talvitumispaikades^[2].

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Tõrv, T., Kalda, O., Kalda, R. "Eesti nahkhiired" (html) (eesti keeles). Vaadatud 24.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 ^2,13 ^2,14 ^2,15 ^2,16 ^2,17 ^2,18 Remm, J., Kalda, O., Valdmann, H., Moks, E. (Tartu, 2013). Eesti imetajad, (105), 39–41
↑ ^3,0 ^3,1 MacDonald, D. W. & P. Barrett, 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 83–84
↑ "The IUCN Red List of Threatened Species" (html) (inglise keeles). IUCN. 2013. Vaadatud 24.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 ^5,3 "Eesti selgroogsed: Põhja-nahkhiir" (htm) (eesti keeles). Tartu: Tartu Ülikool. 2005. Vaadatud 24.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
↑ ^6,0 ^6,1 Rydell, J. (1993). Eptesicus nilssonii. Mammalian species, (430), 1–7.

Välislingid

Põhja-nahkhiir andmebaasis eElurikkus

Põhja-nahkhiir[1]

Põhja-nahkhiir

[blogi-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Tõrv, T., Kalda, O., Kalda, R. "Eesti nahkhiired" (html) (eesti keeles). Vaadatud 24.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[raamat-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 ^2,13 ^2,14 ^2,15 ^2,16 ^2,17 ^2,18 Remm, J., Kalda, O., Valdmann, H., Moks, E. (Tartu, 2013). Eesti imetajad, (105), 39–41

[MacDonald_&_Barrett,_2002-3] 3,0 ^3,1 MacDonald, D. W. & P. Barrett, 2002. Euroopa imetajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 83–84

[IUCN-4] "The IUCN Red List of Threatened Species" (html) (inglise keeles). IUCN. 2013. Vaadatud 24.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[imetajad-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 ^5,3 "Eesti selgroogsed: Põhja-nahkhiir" (htm) (eesti keeles). Tartu: Tartu Ülikool. 2005. Vaadatud 24.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

[inglise-6] 6,0 ^6,1 Rydell, J. (1993). Eptesicus nilssonii. Mammalian species, (430), 1–7.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]