Eduard Vilde

Allikas: Vikipeedia
Eduard Vilde, 1911
Maja Kadriorus, kus aastail 1927–1933 elas Eduard Vilde.

Eduard Vilde (4. märts 1865 Pudivere, Pudivere mõis, Avanduse vald (Simuna kihelkond)26. detsember 1933 Tallinn) oli Eesti diplomaat ja eesti kirjanik, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja.

Vilde peateoseks on ajalooliste romaanide triloogia "Mahtra sõda", "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja "Prohvet Maltsvet". Hästi on tuntud draama "Tabamata ime", komöödia "Pisuhänd" ja romaan "Mäeküla piimamees". Teoste alusel on vändatud ka mängufilme ("Vigased pruudid", "Külmale maale" ja Mäeküla piimamees).

Kirjaniku auks on püstitatud mitmeid mälestusmärke ja tema järgi on nimetatud tänavaid, koole, kolhoose ja teater. Tegutseb Eduard Vilde muuseum ning antakse välja Eduard Vilde nimelist kirjandusauhinda.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.

Aastatel 18781882 õppis ta Tallinna kreiskoolis.

Aastatel 18831886 töötas ta ajalehe Virulane toimetuses, 18871890 ajalehe Postimees toimetuses. Aastatel 18901892 oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 18931896 töötas taas Postimehe toimetuses.

Aastal 1896 elas ta Moskvas.

Aastatel 18971898 toimetas ta Narvas ajalehte Virmaline, 18981901 töötas Tallinnas Eesti Postimehe juures, 19011904 Tallinnas ajalehe Teataja ja 19041905 Tartus ajalehe Uudised toimetuses.

1905. aastal oli Vilde Tartus Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühenduse loojate seas.[1] Aasta lõpul pidi Vilde minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 1917. aastani. Pagulasena elas ta koos elukaaslase Linda Jürmanniga (1880–1966) Šveitsis, Soomes (1906 toimetas seal satiiriajakirja Kaak), Saksamaal, USA-s (1911), Kopenhaagenis (1911–1917) ja mujal.

Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta 1917–1918 Estonia teatri dramaturgina.

Eduard Vilde haud

Aastatel 19191920 oli ta diplomaatilises teenistuses – 1919. aasta algul määras Eesti Ajutine Valitsus Vilde teadetebüroo juhatajaks Kopenhaagenisse ning sama aasta lõpus saadikuks Berliini[2], milliselt kohalt ta vabastati 5. oktoobril 1920.[3]

Aastatel 19201923 oli ta Berliinis vabakutseline, alates 1923. aastast elas Tallinnas.

Eduard Vilde suri 1933. aastal ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinnas Metsakalmistule.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema tädipoeg oli Eduard Bornhöhe.

Eduard Vilde oli kaks korda abielus. 27. augustil 1891 abiellus ta Berliinis Antonie Gronau'ga, kelle emal oli Riias moeäri. Ametlikult lahutati abielu alles 1921. aastal. Aastal 1905 hakkas Vilde kokku elama noore ajakirjaniku Linda Jürmanniga.

Pseudonüümid[muuda | muuda lähteteksti]

Gronau, Aidu Raidula, Tiiu Tasane, Annus Aiduraidula, Rein Rihm, Siim Sarjus, Vennaksed Praakmanid, K. Päts, Europas, Pavel Pavlovitš Pulemjotov, Kepivere mõisa perisherra, Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg, Siim Sõnajalg jt.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu postmark, Eduard Vilde, 1965, (Michel 3114, Scott 3060A)

Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", 1886, "Kuhu päike ei paista", 1888; "Kõtistamise kõrred", 1888).

Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel "Karikas kihvti" (1893) ja ""Linda" aktsiad" (1894). Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan "Raudsed käed" (1898, raamatuna 1910). Eduard Vilde peateos on ajalooliste romaanide triloogia 1850.–1860. aastate talurahvaliikumisest: "Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ja "Prohvet Maltsvet" (19051908). Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.

Maapao-aastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" (1913) ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees" (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" (1912) ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; ärieluaineline näidend "Side" ilmus 1917.

Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut (aastatel 19231935 avaldati "Kogutud teoste" 33 annet); lõpetamata jäi romaan "Rahva sulased". Aastatel 19511961 ilmusid Vilde "Teosed" (14 köidet).

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1946. aastast tegutseb Eduard Vilde muuseum.

Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva tähistamiseks algatati 1965. aastal Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind.

Eduard Vilde nimeline tänav on õige mitmes Eesti asulas. Lisaks asub Tallinnas Mustamäe linnaosas Eduard Vilde tee, mille järgi on omakorda nime saanud improvisatsioonikomöödia Vilde tee.

Tartus tegutses aastatel 1959–1991 Eduard Vilde nimeline Tartu Rahvateater. Rahvateatri järjepidevuse jätkajaks peab end 2005. aastal loodud MTÜ Vilde Teater.

Tallinna Ülikooli eelkäijaks olnud Tallinna Pedagoogiline Instituut kandis vahemikus 1955–1992 nime Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut. Samuti tegutseb Juuru alevikus Juuru Eduard Vilde Kool.

Kirjaniku auks sai nime mitu kolhoosi: kolhoos Põlva rajoonis ja kolhoos Rakvere rajoon.

Tallinnas tegutseb MTÜ Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts.

Eduard Vilde monumentaalkunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]