Keila–Haapsalu raudtee

Allikas: Vikipeedia
Keila–Haapsalu raudtee
Keila–Haapsalu raudtee demonteeritud Riisipere–Haapsalu raudteelõik.
Üldist
Seis Kasutusel Keilast kuni Riisipereni, Riisiperest Haapsaluni on rööpad üles võetud.
Asukoht Flag of Estonia.svg Eesti
(Harjumaa ja Läänemaa)
Alg- ja lõpp-punkt Keila
Haapsalu
Rööpapaaride arv 1
Opereerimine
Avati 1905
Suleti 2004 (Haapsalust Riisipereni)
Omanik Keila-Riisipere - AS Eesti Raudtee, Riisipere - Haapsalu raudteetamm - OÜ Haapsalu Raudtee
Tehniline
Liini pikkus 77,4 km
Rööpmelaius

1520 mm

(laiarööpmeline)
Elektrifitseeritud Keilast Riisipereni
Kiirus

120 km/h reisirongidele,

80 km/h kaubarongidele

Keila–Haapsalu raudtee oli laiarööpmeline raudtee, mis ühendas Keilat Haapsaluga. Alates 2004. aastast on säilinud 24,6 km pikkune Keila–Riisipere raudteelõik, mis on elektrifitseeritud ja kuulub Eesti Raudteele[1]. Reisirongiliiklust opereerib antud lõigul Elron.

Keila jaamahoone
Riisipere jaamahoone
Turba jaamahoone
Risti jaamahoone
Palivere jaamahoone

Raudteeliini avamine[muuda | muuda lähteteksti]

Raudteeliini ehitust Keila ja kuurortlinna Haapsalu vahel alustati 1902. aastal ja see (vene Кегель-Гапсальская железная дорога, КГЖД) avati 1905. aastal. Avatud raudteeliin võimaldas reisijatevedu Looderaudtee Balti raudteeliini Tallinna–Keila raudtee jätkuna kuurortlinna Haapsalusse, Haapsalu kreisi keskusesse.

Haapsalut, üksnes seal asuva ravimudaga, hindas puhkusekohana Venemaa keiser Nikolai II ning koos raudteeharuga ehitati Haapsalusse ka keisri ja keisriperekonna vastuvõtuks esinduslik Haapsalu jaamahoone. 39 meetrine avatud galerii, mis ühendas raudteejaama Keiserliku paviljoniga (kus tänapäeval asub Eesti Raudteemuuseum) ning keiserliku rongi vastuvõtuks vajalik 216 meetri pikkune perroon.

Raudteejaamad raudteeliinil[muuda | muuda lähteteksti]

Keila–Haapsalu raudtee äärde rajati neli raudteejaama: Riisipere (Ризенбергъ, III klass), Risti (Ристи, III klass), Palivere (Паллиферъ, V klass) ja Haapsalu (Гапсаль, II klass).

1917. aastaks lisandusid Vasalemma (Вазалемъ), Ellamaa (Элламма) ja Taebla (Тайбель). Haapsallu rajati kahekohaline veduridepoo koos vedurite pöördsillaga[2].

1920. aastatel pikendati raudteed Rohuküla sadama basseinidevahelisele kaile. 1930. aastatel oli raudteel 17 jaama ja peatuskohta (kaasa arvatud nõudepeatused):

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 1935 võeti reisijate veoks kasutusele Eestis ehitatud diisel-elektriline mootorvagun DeM 31 nimega Lendav Läänlane. Sõit Tallinnast Haapsallu kestis ligikaudu kaks tundi.

15. juulil 1965 alustasid elektrirongid sõitu kuni Vasalemma raudteejaamani. [4][5] 4. septembril 1981 avati pikendusena elektrifitseeritud Tallinna–Riisipere raudteeliin. [6][5]

1980. aastatel sõitis liinil Tallinn–Haapsalu kolm paari reisironge päevas, sõit kestis keskmiselt kaks ja pool tundi.

1990. aastate alguseks oli raudtee seisukord sedavõrd halvenenud, et rongisõit kestis juba üle kolme tunni. 1995. aasta kevadel lepiti Eesti Raudtee ja kohalike omavalitsuste poolt kokku alustada laguneval raudteel remonditöid. Riisipere–Haapsalu lõik oli tehniliselt tolleks ajaks Eesti Raudtee üks kõige mahajäänumaid. [7] Uute liiprite paigaldamine algas suvel, kuid töö seiskus teadmata põhjustel augustis. [8]

1995. aastal kestis rongisõit Tallinnast Haapsallu juba ligi kolm ja pool tundi. Sama aasta augustis oli rongisõitjaid keskmiselt 130–190 inimest päevas. Hoolimata suhteliselt väikesest sõitjate arvust sõitis liinil täispikk kuuevaguniline diiselrong DR1A, kuigi kulude kokkuhoiu seisukohalt oleks tasuvam olnud väiksem koosseis. Ebaefektiivselt toimis ka piletimüügikorraldus. Keskmiselt ostis pileti vaid kolmandik reisijatest. 1995. aasta alguses maksis sõidupilet Tallinnast Haapsallu 14 krooni ja 90 senti. [9]

Kohalik rongisõitja on meenutanud:

„Need, kes pidevalt sõidavad teavad täpselt, millal peab pileti ostma ja millal ilma läbi saab.“

[10]

Raudtee kehvale seisukorrale vaatamata püsis kaubavedu Haapsalu liinil kasumis. Keskmiselt laaditi igas jaamas ööpäevas peale kaks vagunitäit metsamaterjali ja loomasööta. Mahalaaditi kolm vagunitäit teravilja, kütust, loomasööta ja liipreid.

15. septembril 1995 võttis Eesti Raudtee haldusnõukogu ühehäälselt vastu otsuse sulgeda 52,8 km pikkune Riisipere–Haapsalu raudteelõik. [11] Põhjuseks toodi raudtee halb tehniline seisukord: enamus rööpastest olid amortiseerunud ning liiga kerget tüüpi. Lisaks oli rööbastee töökorras hoidmiseks vajalike osade tootmine lõpetatud. Riisipere–Taebla vahelisel lõigul olid rööpad valdavalt maha pandud 1960. aastatel ning mõned kõrvalteed isegi sõjaeelsel ajal. Lisaks olid raudteealused puitliiprid amortiseerunud, olles 30–40% ulatuses mädanenud ega suutelised enam rööpaid ohutult kinni hoidma. Sellises seisus raudtee kujutas rongidele ohtu isegi sõidukiirusel 27 km/h. Liinil reisirongiliikluse ajutiseks jätkamiseks oleks EVR-i hinnangul tulnud kohe investeerida 10 miljonit krooni. [12]

Oluliselt paremas seisus oli TaeblaHaapsalu jaamavahe, kuna seal oli 1980. aastate lõpus teostatud kapitaalremont ning lubatud sõidukiirus tänu sellele 80–100 km/h.

22. septembril 1995 väljus Balti jaamast viimane regulaarne reisirong (DR1A-226) Haapsallu.

Rongiliikluse sulgemine põhjustas kohalikes suurt vastuseisu ja viimane rongisõit osutus üliemotsionaalseks ning rahvarohkeks. Reedel 22. septembri õhtul jätsid Harju- ja Läänemaa elanikud kõigis Riisipere–Haapsalu raudteejaamades/peatustes hüvasti viimase leinavärvides kuusevanikuga pärjatud reisirongiga. Jaamahoonetel rippusid loosungid "Olgu jääv meile raudtee" ja "Ükskord me võidame niikuinii". Riisipere jaamas põlesid päikseloojangul rööbastel küünlad. [13]

Sõitjate ajutise veo korraldamist jätkati Eesti Raudtee tellitud bussidega, vastavalt raudteel kehtinud sõiduplaanile ja tariifidele. [14]


23. septembril 1995 kirjutas Eesti Päevaleht:

„Huviline matkaja võis viimastel kuudel jälgida, kuidas Haapsalu rong roomas 20 km/h üle mädanenud liiprite, kõikudes pudeneval raudteetammil kahele poole nagu pärast reedest palgapäeva hilisööl kojunaasev pereisa.“

[15]

Esialgu jäi Riisipere–Haapsalu lõigule sõitma üks kaubarong päevas, kuid vähese kasutusega raudtee langes kiiresti metallivaraste kätte. Raudteelõigul töötanud 60 inimest viidi ettevõttesiseselt üle teisele tööle. [16] 1995. aasta lõpuks ei olnud Haapsalu ja Rohuküla sadamat ühendavat raudteed enam peaaegu olemas. Lisaks olid rööpad, eriti jaamade kõrvalteed, hakanud kaduma ka Riisipere–Haapsalu vaheliselt raudteelõigult. [17]

Novembris 1997 müüs Eesti Erastamisagentuur Riisipere–Haapsalu raudteelõigu sümboolse 5300 krooni eest (100 kr/km) ärimees Aarne Taalile. Kaasavaraks saadi Luganski veduritehase kaubarongivedur M62-1296, mis nimetati ümber Robertiks. Loodi OÜ Haapsalu Raudtee, mis alustas kaubarongidega opereerimist antud lõigul. Esialgselt sõitis kaubarong kolm korda nädalas vedades Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa jaoks (kokku 11 firmalt) kütust, puitu, vilja, vanarauda, kivisütt, soola ja kalakonserve.[18]

2004. aastal otsustati Haapsalu–Riisipere vaheline raudteelõik demonteerida. [19][20]

Haapsalu Raudtee opereeris kokku 6 aastat ja 24 päeva, pakkumisele raudtee taasriigistada andis MKM eitava vastuse. Vanaraua müügist saadud tulust investeeriti osaliselt raudteetammile rajatud kergliiklustee ehitusse.

Raudteeliini tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Haapsalu raudteejaama peahoone kaugelt (2011)

Säilinud 24 km pikkusel Keila–Riisipere raudteel liiguvad täna Elroni elektrirongid liinil Tallinn–Riisipere, peatudes: Keilas, Kulnas, Vasalemmas, Kibunas, Laitses, Jaanikal ja Riisipere raudteejaamas.

2008. aastal avati Riisipere–Haapsalu–Rohuküla raudtee tammil ligi 60 km pikkune Läänemaa Tervisetee. [21]

2015. aasta aprillis asutasid Haapsalu ettevõtjad raudteefirma (Lääne Raudtee AS), mille esialgne eesmärk on taastada Riisipere–Turba vaheline 6,5 km pikkune raudteelõik. [22]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Raudtee infrastruktuuri tehnilised andmed ja kavandatud raudteehoiutööde tähtajad.
  2. Keila-Haapsalu raudtee Vene keisririigi päevil. Eesti Raudteemuuseum Haapsalus
  3. Keila-Haapsalu raudtee Eesti Vabariigi Raudteede võrgus 1920-1940. Eesti Raudteemuuseum Haapsalus
  4. Tõnu Tammearu. Elektriraudtee Eestimaal alates 1924. Tänapäev, 2009. Lk. 81
  5. 5,0 5,1 Ajalugu. Elektriraudtee
  6. T. Tammearu. Lk. 102
  7. "Haapsallu rongiga enam ei saa". Eesti Päevaleht, 16.09.1995
  8. "Täna suletakse Riisipere–Haapsalu liinil rongiliiklus". Postimees, 22.09.1995
  9. "Eesti Raudtee võib hakata kasutama autobusse". Postimees, 03.12.1994
  10. "Hiiu–, Lääne– ja Saaremaalt valitud Riigikogu liikmed ei ole nõus Haapsalu raudtee sulgemisega". Postimees, 19.09.1995
  11. Keila–Haapsalu raudtee loojang taasiseseisvunud Eestis 1992–2004
  12. "Viimane rong Riisiperest Haapsallu sõidab nädala pärast". Postimees, 16.09.1995
  13. "Viimane reisirong Haapsallu". Eesti Päevaleht, 23.09.1995
  14. "Riisipere–Haapsalu liinil suletakse rongiliiklus". Eesti Päevaleht, 22.09.1995
  15. Kristi Malmberg: "Raudteelased tupikus". Eesti Päevaleht, 23.09.1995
  16. "Hüvastijätt rongiga". Eesti Päevaleht, 25.09.1995
  17. "Osa Haapsalu raudteed on läinud varaste saagiks". Postimees, 05.12.1995
  18. "Alustas esimene eraraudtee" EPL, 04. mai 1998
  19. Keila–Haapsalu raudtee 100. Eesti Raudteemuuseum Haapsalus
  20. "Haapsalu raudtee omanik plaanib rööpad üles võtta". EPL, 16.03.2004
  21. Läänemaa Tervisetee, Lääne maakond
  22. "Haapsalu ettevõtjad asutasid raudteefirma Riisipere-Turba lõigu taastamiseks". Lääne Elu, 03.06.2015