Keila kirik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vaade Keila kirikule läänest

Keila Mihkli kirik on Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kuuluv kirik Keilas. Kirikus tegutseb EELK Keila Miikaeli kogudus. Kiriku aadress on Paldiski mnt 2.

Keila kirik on Harju maakonna suurim keskaegne maakirik.

Kirikus on orelimeister August Terkmanni 1911. aastal valminud orel 2 manuaali ja 20 registriga.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Taanlased valisid Keila mäe Vomentakae kihelkonna kiriku asukohaks.[1] 13. sajandi esimesel poolel[2] rajatud esialgne kirik ehitati puust ja pühendati peaingel Miikaelile.[1] Sama sajandi lõpus valmis avar nelinurkne kabel, kuid pikihoone ehitati arvatavasti 14. sajandi esimesel poolel[3]. 1452. aastal läks Keila kirik Tallinna Toomkiriku alluvuselt Tallinna Komtuurkonna alluvusse[3].

Liivi ordu valduses toimusid 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses suured kiriku ümberehitused. Alates 1489. aastast on kirik kahelööviline, mis on küllaltki harvaesinev ruumilahendus Eestis kirikutes. 15.–16. sajandist säilinud vöörmünderite arveraamatute järgi oli Keila kirik üsna jõukal järjel, seal oli neli altarit. Liivi sõja ajal 1558. aastal kirik rüüstati ja purustati[3].

Aastaks 1596 kirik taastati.[3] Kiriku sisemuse taastamisel jõudis 1632. aastal Keila kirikusse Tallinnas Tobias Heintze töökojas valminud suur renessanssaltar[3]. Samast pärines ka kantsel[3]. Kirikuaias on mitu 17. sajandist pärit talupoegade rõngasristi, mis viitavad tolleaegsete talupoegade heale elujärjele[3]. Rootsi ajast pärinevad tänapäeva kirikus altar, kantsel ja kaks kroonlühtrit[4].

Kirikuaias asub mitu hauakabelit, mis on rajatud pärast 1772. aastat, kui kirikutesse matmine keelati.[3] 1839 telliti kirikule Saksamaalt uus orel, mis ehitati ümber 1914 ja remonditi 1997. Tänapäevase välimuse sai kirik 1851. aastal (roosaken, torni kaarmotiivid, peaportaali raamistamine sammastega jm) ning kiriku sees lõppesid viimased suuremad ehitustööd 1939.[3]

1939. aastal eemaldati kirikust remondi tõttu altari kinkinud Saue ja Saku mõisniku Bernhard von Scharenbergi ja tema abikaasa Anna von Roseni pildid. Kuigi muinsuskaitseinspektor Eerik Laid tegi koguduse juhatusele korralduse maalid endisse kohta tagasi panna, ei tahtnud kogudus jumalat paludes enam põlvitada endiste orjaperemeeste piltide ees, pealegi ei olevat need algsed maalid, vaid Tallinna fotograafi Reisbergi tehtud koopiad[5].

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Aivar Põldvee (1990). "Kilde Keila ajaloost". – "Harjumaa ja harjulased". Koostaja Ahto Kaljusaar. Tallinn: Perioodika. Lk 17–28.
  2. Heino Gustavson. "Keila". Eesti Raamat, 1979.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 ""Keila kiriku ajalugu"". www.eelk.ee. Kasutatud 07.11.2011.
  4. Heli Nurger. "Keikæl, Kegel, Keila". OÜ Infotrükk, 2003. ISBN 9985-915-6-0.
  5. Mõisahärraste pildid Keila kirikusse. Rahvaleht, 26. aprill 1940, nr 98, lk 4.


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]