Kuressaare

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib linnast; samanimelise küla kohta Tarvastu vallas vaata artiklit Kuressaare küla; linna kohta Leningradi oblastis vaata artiklit Kingissepp.

Kuressaare
Kuressaare linnus õhust.jpg
Kuressaare linnus õhust
Pindala 15,5 km² (2016)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke 12 933 (1.01.2020)[2] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood: 3655[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 58° 15′ N, 22° 29′ E
Kuressaare (Eesti)
Kuressaare

Kuressaare on Saaremaa ainus linn, Saaremaa valla keskus ja Saare maakonna halduskeskus. Kuressaare asub Saaremaa lõunarannikul ja on ühtlasi Eesti läänepoolseim linn.

Kuressaare linn tekkis muinassaarlaste tugi- ja kauplemiskohta Põduste jõe suudmes tuhatkond aastat tagasi ning hiljem arenes 14. sajandil ehitatud ja tänapäevani säilinud piiskopilinnuse juures. Linna merepoolses servas asuv linnus on ühtlasi linna vanim ehitis ja Saare-Lääne piiskoppide kunagine kants.[4]

Linna keskosa on ajalooliselt väärtusliku vanalinna arhitektuuri kaitseala, kus asub enamik Saare maakonna ja Kuressaare linna asutusi ning tähtsamaid kauplusi, restoranid ja kohvikud, kultuurikeskus, päevakeskus, teater ja kino. Tööstushooned paiknevad keskusest kirdes, osa neist linnapiiridest väljas.[5]

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt on Kuressaare tuntud saksakeelse nimega Arensburg (algne kirjapilt Ahrensborch). Esialgu tähistas see piiskopilinnust, hiljem ka selle kõrvale tekkinud alevikku. Nimetus tulenes piiskopilinnuse kaitsepühaku, evangelist Johannese sümboliks olevast kotkast. Algselt kutsutigi linnust "kotkalinnuseks" (ladina keeles arx aquilae). Paralleelselt oli kasutusel ka eestipäraseid nimesid, kõige laialdasemalt neist oli levinud Kuresaar.[6][7]

Eesti iseseisvudes 1918. aastal võeti ametlikult kasutusele senised eestikeelsed nimed – nii Kuresaar kui ka Kuressaare. Aastal 1933 otsustas Eesti valitsus, et ametlikus kirjakeeles jääb kasutusele ainult nimevorm Kuressaare. Saksa okupatsiooni ajal ennistati Arensburgi nimi, mis kehtis Saksa okupatsiooni lõpuni. Suurema osa Nõukogude okupatsiooniajast (15. maist 1952 kuni 23. juunini 1988) kandis linn Kuressaarest pärit bolševikust revolutsionääri Viktor Kingissepa järgi nime Kingissepa. Kingissepa nimi anti ka Jamburgi linnale Ingerimaal, mis kannab nime Kingissepp tänapäevani.[7][8]

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

1922. aasta rahvaloenduse andmete järgi elas Kuressaares 3296 inimest, nende seas 2666 eestlast, 401 sakslast, 156 venelast, 39 juuti ja 34 rootslast. Linna rahvaarv kasvas kuni 1989. aastani, mil linnas elas 16 166 inimest. Neist 92,78% olid eestlased, 5,15% venelased ja 2,07% teiste rahvuste esindajad. Sellest ajast saadik on linna rahvaarv stabiilselt vähenenud. Aastal 2000 elas Kuressaares 14 925 inimest. 2011. aastaks oli rahvaarv vähenenud 13 166 inimesele. Eestlasi oli neist 97,68%, venelasi 1,21% ja muust rahvusest elanikke 1,11%.[9][10][11][12]

Kuressaare elanikkonna rahvuslik koosseis rahvaloenduste andmetel

Rahvus 1970[13] 1979[9] 1989[14] 2000[11] 2011[12]
arv % arv % arv % arv % arv %
Kokku 12 140 100 14 207 100 16 166 100 14 925 100 13 166 100
eestlased 10 658 87,79 12 783 89,98 14 999 92,78 14 548 97,47 12 861 97,68
venelased 1063 8,76 1076 7,57 833 5,15 211 1,41 159 1,21
ukrainlased 261 2,15 187 1,32 178 1,10 63 0,42 41 0,31
valgevenelased 64 0,53 44 0,31 51 0,32 12 0,08 9 0,07
muud 94 0,77 117 0,82 105 0,65 91 0,61 96 0,73

Linnavalitsemine ja haldusorganid[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare linna täidesaatev võimuorgan oli enne 2017. aasta haldusreformi Kuressaare Linnavalitsus. Kuressaare valitsemise üldpõhimõtteid, valitsemisalaga seotud mõisted ja ametiasutuste tegutsemise kord on kajastatud Saaremaa valla põhimäärusega.[15] Haldusreformi järel tekkinud Saaremaa vallas on vallavanem ühtlasi ka Kuressaare linnapea ning selleks on alates 2022. aastast Mikk Tuisk.

Next.svg Pikemalt artiklites Kuressaare Linnavalitsus, Kuressaare linnapeade loend  ja Kuressaare Linnavolikogu (vt. ka Kuressaare linnavolinike loend 1919, 1921, 1924[16], 1927, 1934, 1939)

Linn ja linnaosad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare linnakaart. Kuni 2014. aastani piirnes Kuressaare Kaarma vallaga ja seejärel kuni 2017. aastani Lääne-Saare vallaga

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Loode tammik Kuressaare külje all

Kuressaare asub Saaremaa lõunaosas. Kuressaare pindala on 1495 ha, millest moodustavad metsad ja pargid 197 ha, haljasalad 74 ha ning aiad ja hoovid 271 ha. Kuressaare merepiir on 20,5 km.[19]

1930. aastal istutati Kuressaare linnaparki uusi haruldasi puuliike, mis telliti Tartu Ülikooli botaanikaaiast. Linnapargi taimestik on rikas, seal leidub ligi 80 puu- ja põõsaliiki.[20]

Kuressaares kerkib maakoor 2–3 mm aastas. Seetõttu on aegade jooksul saared linnaalaga liitunud, endised merelahed kaotanud ühenduse merega ja muutunud järvedeks, sealhulgas Mullutu-Suurlaht.[4]

Linna järgi on nime saanud Kuressaare lade[21] ja Kuressaare kihistu. Sealne G1 puurauk on Kuressaare kihistu[22] ja Kuressaare lademe stratotüüp[23] ning Kudjape kihtide[24] ja Jaagarahu lademe täiendav stratotüüp.[25] See on ka Tahula kihtide neostratotüüp.[26]

Turism[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare on tuntud suvitus- ja kuurortlinn. Linn on üks suurima külastatavusega turismikeskusi Eestis. Esimene teadaolev turismigrupp külastas Kuressaaret juba ligi 165 aastat tagasi.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi keskpaigas sai Kuressaare kuurortlinnaks, kui linna lähedal avastati suured raviva toimega muda varud. Esimene mudaravila ehitati 1840. aastal, kuid tervistavate mudavannidega oli Saaremaa läänerannikul katset tehtud juba alates 1820. aastate keskpaigast. Just “tervisemuda” sai Kuressaare märksõnaks. Lisandus nii ravilaid kui ka pansionaate, tunduvalt paranes heakord ja kasvas külastajate arv.[27]

Aastatel 19181940 kestis kuurordi õitseaeg edasi. Venelaste osakaal külastajate hulgas vähenes, andes ruumi lätlastele, soomlastele ja rootslastele.[28]

Turism pidurdus Teise maailmasõja algusest kuni Nõukogude okupatsiooni lõpuni, mil kogu Saaremaa oli kuulutatud kinniseks piiritsooniks, mis välistas igasuguse välisturismi. Lubatud oli vaid rangelt piiritletud ja kontrollitud siseturism.[27]

Nüüdseks on taastatud Kuressaare kuurortlinna staatus. Rajatud on mitmeid uusi terviseasutusi ja hotelle ning korrastatud ajaloolisi mälestusmärke. Kaks kolmandikku praegustest linna külastajatest on mandrieestlased, ülejäänud külalised on valdavalt Soomest, Rootsist ja Lätist. [27]

Vaatamisväärsused[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare vanalinnas on säilinud mitmeid ajaloolisi hooneid, peamiselt 18.–19. sajandist. Sealhulgas Püha Nikolai kirik ja Laurentiuse kirik, kaubahoov, vana veski (1899), sadamaait (1663) ja elamuid. Baroksed raekoda ja vaekoda pärinevad rootsi ajast 17. sajandist, Kuressaare raekoja kõrval asuv Saaremaa rüütelkonna hoone aga 18. sajandist. Vanimaid säilinud hooneid on ka aadressil Kauba tänav 5 asuv pastoraadihoone ning Kitsa ja Kitzbergi tänava nurgal asuv Põlluvahi maja.[7]

Linna suurim vaatamisväärsus on põhiosas 14. sajandist pärinev Kuressaare piiskopilinnus, kus praegu asub Saaremaa Muuseum. Ruudukujulise põhiplaaniga linnus koosneb neljast siseõue ümber asetsevast hoonetiivast. Kirdeküljel paiknevad värav ja kaks torni: Pikk Hermann ja Sturvolt. Olulised on ka 17.18. sajandist pärinevad Kuressaare kindluse võimsad muldkindlustused keskaegse linnusetuumiku ümber. Kuressaare linnus on Baltimaade üks paremini säilinutest. 20. sajandi algusest on seda mitu korda restaureeritud. Alates 2001. aastast korraldatakse igal suvel Kuressaare lossi päevi rüütliturniiride, teatraliseeritud ring- ja rongkäikudega ning muude keskaja atraktsioonidega.[29][30]

Linnusest edelasuunas jääb Tori abajas, kus asub Kuressaare sadam.

Kuressaare lossipark ja historitsistlikus stiilis Kuressaare kuursaal on kuurordielu keskmeks. Mõlemad rajati 19. sajandi teises pooles.[4]

Lossi tänava alguses, kunagisel kalaturul, on Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas.

Taristu[muuda | muuda lähteteksti]

Teed

Kuressaare linna läbib Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee, mis on üks Eesti põhimaanteid. See ühendab linna Kuivastu sadamaga, tagades Saaremaale parvlaevaühenduse Mandri-Eestiga.

Kuressaare tänavate kogupikkus on 75,8 km.[19]

Transport

Kuressaare linnal on Kuressaare bussijaama kaudu ühistranspordi ühendus teiste Saaremaa asulate ja Mandri-Eestiga. Ühtlasi sõidab Kuressaares kaheksa bussiliini, mis on linna ainus ühistranspordiliik.[31]

Lennujaam

Kuressaare lennujaam on Saaremaa ainuke lennujaam. 2019. aasta seisuga on Kuressaarel lennuühendus Tallinna ja Ruhnuga. Tallinna ja Kuressaare vahel toimuvad lennud iga päev. Varem on linnal olnud lennuühendus ka Helsingi, Kärdla, Riia ja Stockholmiga.[31][32]

Sadamad

Kuressaare sadam on endine linnasadam, mis taasavati 1999. aastal Tori kauba- ja kalasadama asukohas. Sadamat kasutatakse peamiselt jahisadamana. Rahvusvaheline väikelaevade sadam kannab keskkonnasõbralikkuse ehk kotkalipu märki.[19]

Roomassaare sadam paikneb nelja kilomeetri kaugusel Kuressaare linnast Roomassaare poolsaarel. See on linna peamine merevärav ja kogu Saaremaa tähtsaim kaubandusvärav, mis ehitati 1894. aastal. Nüüdseks on Roomassaare ka populaarne jahisadam. Sadamal on varem olnud regulaarühendus Tallinna, Pärnu, Riia, Peterburi, Helsingi ja Stockholmiga. Tänapäeval saab Roomassaare sadamast kuue kilomeetri kaugusele Abruka saarele, ettetellimisel ka Ruhnu.[4][33][34]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare linnas on viis üldhariduskooli:[35]

Ainsa erakoolina töötab Kuressaares põhiharidust andev Luce Kool.[36]

Kutseharidust saab omandada Kuressaare Ametikoolis.

Rakenduskõrgharidust pakuvad Kuressaares TTÜ Kuressaare kolledž[37] ning alates 2019. aasta sügisest Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kuressaare õppeosakond, kus õpetatakse õendust.[38]

Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Linnas on arvukalt muuseume ja kontserdipaiku, teater ja kino, tegutsevad laulu- ja tantsuansamblid ning kultuuriorganisatsioonid. Ühtlasi toimub linnas palju kultuuriüritusi, eriti suviseid vabaõhuüritusi.

Kuressaare kultuurielu edendab peamiselt Kuressaare Kultuurikeskus, mis asub kesklinnas. Kultuurikeskuses toimuvad kontserdid, etendused ja näitused.[39]

Oluliseks edendajaks on veel ka Kuressaare Teater (endise nimega Kuressaare Linnateater), kus saab lisaks teatrietendustele vaadata ka filme.[40]

Saaremaa Muuseum on Eesti üks vanimaid (asutatud 1865) ja suurimaid muuseume, mida igal aastal külastab 70 000 – 80 000 inimest. Maakonnamuuseumina on see üks peamisi Saaremaa kui eripärase looduse, ajaloo ja kultuuriga piirkonna identiteedi säilitajaid ja tugevdajaid. Selle identiteedi oluliseks osaks on Kuressaare linnus-kindlus.[41]

Sadamaait on aastaid olnud Kuressaare Teatri suveetenduste päralt. 2018. aastal sõlmiti leping Laggentagge OÜ-ga džinni destilleerimiseks.[42]

Linnas tegutseb ka Kuressaare Folgiklubi. Koostöös Kuressaare Linnateatriga sai alguse kontserdisari "Eesti Pärimusmuusika Keskus soovitab", mis alates 2017. aasta septembrist pakub folkmuusikakontserte.[43]

Kuressaare Kultuurivara on katusorganisatsiooniks 15 Kuressaare rahvakultuurikollektiivile. Kollektiivid osalevad nii üleriigilistel kui ka Saare maakonna laulu- ja tantsupidudel ning muudel üritustel.[44]

Kultuuriüritused[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare linna aastapäeva tähistatakse 8. mail tavaliselt kas kontserdi, etenduse või muu etteastega.

Lastelust on Kuressaare lasteaedade lõpupidu, mis toimub mai viimasel pühapäeval. Seda tähistatakse rongkäiguga Kuressaare kultuurikeskuse juurest lossini, kus toimub tasuta kontsert.

Pärimuskultuuri Suvi koosneb vastavalt aastale kas ainult Kuressaare või kogu Saaremaa rahvatantsuansamblite esitatavatest kontsertidest.

Suvemuusika on 1997. aastal taastatud Kuressaare linna muusikatraditsioon. Suvemuusika, eelkõige instrumentaalkontserdid, kõlab läbi suve pühapäeviti lossipargi kõlakojas.[45]

Kuressaare Kammermuusika Päevad toimuvad alates 1995. aastast augusti alguses.[46]

Kuressaare Merepäevad toimuvad tavaliselt kas augusti esimesel või teisel nädalavahetusel. Tegemist on ühe suurema Saaremaa festivaliga, kus on kontserdid, messiala, laat, laevad, mereteemalised üritused, toitlustus- ja teematelgid ning mängud. Festivali rõhk on kontserdiprogrammil.[47]

Saaremaa Ooperipäevad toimuvad juulis. Juulis püstitatakse Kuressaare lossihoovi 2000 istekohaga ooperimaja. See on Baltimaade populaarseim ooperifestival.[48]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare linnas on tegevad EELK Laurentiuse kogudus, Püha Nikolai õigeusu kogudus, Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Kogudus, Siioni Kogudus, Eesti Metodisti Kiriku Kogudus, Adventistide Kogudus.[49]

Kuressaare rahvastiku religioosne kuuluvus aastal 2000[50]

Usund 2000
Kokku 11 843
Kindlat usku tunnistav 3598
Luterlus 2592
Õigeusk 562
Baptism 201
Katoliiklus 7
Jehoovatunnistaja 34
Nelipühilane 76
Vanausuline 0
Adventism 27
Metodism 60
Islam 0
Muu usk 28
Usk teadmata 11
Usu suhtes ükskõikne 3566
Ateism 571
Ei oska vastata 1716
Keeldus vastamast 1388
Suhtumine religiooni teadmata 1009

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaare veetorn-elamu

Kuressaare on eeskätt tuntud linnuse konvendihoone järgi, mis on ainus oluline ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis Balti riikides, mistõttu on Kuressaare piiskopilinnus Eesti keskaja arhitektuuris olulisel kohal.[51]

17. ja 18. sajandil langes Kuressaare korduvalt suurte tulekahjude ohvriks, mis jättis linnast püsti vaid loetud arvu maju. Seetõttu hakati nõudma kivist majade ehitamist, mis olid lihtsad ühekorruselise väljavenitatud ristkülikulise põhiplaaniga krohvitud elamud. Need omandasid tol ajal Kuressaare kaubamärgi tunnuse. 1820. aastateks oli Kuressaare kivimajade arvult Eesti linnade seas esikohal, peaaegu pooled majadest olid kivist. Teisel kohal oli Tallinn, kus oli kivist elamuid alla kolmandiku.[7][52]

Läbi 19. sajandi ehitati suhteliselt väikseid, ühekorruselisi kompaktseid ristkülikukujulise põhiplaani ja madalapoolse viilkatusega elamuid. Üldjuhul oli sissepääs fassaadi keskteljel ja kummalegi poole jäi kaks akent.[7]

1980. aastatel hakkasid domineerima Kuressaares postmodernistlikud korterelamud ning ka vanalinn muutus aina populaarsemaks, mis tõi endaga kaasa seniolematu rekonstrueerimis- ja restaureerimislaine. Taastati mingil määral küll ehitiste algupärane väljanägemine, kuid sisuliselt oli tegemist siiski uue elamuga.[7]

21. sajand on toonud Kuressaare linnapilti räästata majad. Räästa puudumine on väga jõuline üldilmet kujundav motiiv, mis mõjutab lõpptulemust võrdväärselt materjalivaliku ja üldise mahukäsitlusega. Avalöögi andis Kuressaares neile 2002. aastal valminud Ferrumi kaubamaja. Sobides hästi kohaliku ehitustraditsiooni ja linnakeskkonnaga, on neist tänapäevaks saanud juba linnale iseloomulik ilming. Vaikselt on see moevõttena imbunud ka eramurajoonidesse, kuigi keskkondlik põhjendus (vajadus sobituda ajaloolisse miljöösse) seal puudub.[7]

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

FC Kuressaare mängija kollases

Kuressaares tegutseb Saaremaa Spordikool, kus õpetatakse kuut spordiala: võrkpalli, korvpalli, kergejõustikku, judot, laskmist ja purjetamist. Saaremaa Spordikool haldab alates 2015. aastast Kuressaare Spordikeskust, Kuressaare staadioni, Kesklinna staadioni, kunstmurukattega jalgpallistaadioni, Kuressaare terviseparki, Musumänniku terviseradu, Pargi tenniseväljakut ja muid väiksemaid vallale kuuluvaid spordiobjekte.[53]

Lisaks tegutseb Kuressaares ka Saaremaa Merispordi Selts, mille peamiseks eesmärgiks on mere- ja purjetamishuvilistele noortele purjetamisharrastusega tegelemiseks võimaluste loomine, sõltumata nende perede materiaalsest olukorrast. Seltsi tegevuses osaleb igas eas liikmeid.[54]

Linna tuntuim jalgpalliklubi on FC Kuressaare, mis mängib Premium-liigas. Kuressaare Linnajooks leiab aset Kuressaare aastapäeval, jätkates vanu traditsioone ja propageerides tervislikku liikumist kogu maakonnas. Linnajooks kuulub Kuressaare linna terviseliikumisesarja “Liikudes tervemaks”, olles üks selle sarja 34 üritustest. 2019. aastal toimub arvult juba 38. linnajooks. Varem olid võistlusdistantsid 5,1 km ja 14,2 km, kuid 2016. aastast on põhidistantsid 5 km ja 10 km. Lisaks toimuvad jooksud lastele.[55]

10. detsembril 2019 anti Brüsselis Euroopa Parlamendis üle Euroopa spordilinna tiitlid ning esimese Eesti linnana ajaloos kandis Kuressaare seda tiitlit 2020. aastal.[56]

Kuressaarest pärit tuntud inimesi[muuda | muuda lähteteksti]

Ivo Linna, üks tuntuim Eesti laulja
Viktor Kingissepp, kommunistlik revolutsionäär

Loomeinimesed

Teadlased

Sõjaväelased

Ühiskonnategelased

Vaimulikud

Sportlased

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Kuressaare ajalugu ja Saaremaa ajalugu

Muinas-Eesti saarlaste peasadam asus Kihelkonnal, viikingite üks sadam tekkis Kaarma eelpostina Väikse Katla kirdesoppi ilmselt 13. sajandil, kui Lõuna-Saaremaa kuulus Riiale ja oli üheks lüliks Läänemere kaubateede ketis. 1233. aastast Riiale kuulunud Lõuna-Saaremaa vallutas Saare-Lääne piiskop, kes võttis üle siinse kaubanduse. Saarlaste ülemerekaubandus kestis kuni Jüriöö ülestõusuni, siis aga hävitati viikingilaevad ja hakati Kuressaare piiskopilinnust ehitama.

Kirjalikes allikates mainitakse Kuressaare piiskopilinnust esmakordselt aastal 1381. Enne linnuse rajamist 13.-14. sajandil asus Kuressaares arvatavasti muistne sadamakoht, kuhu koondusid kokku kõik ümbruskonna tähtsamad teed.[57][58] Kure saare põhjatippu tehti piiskopilinnuse värav ja sadam. Kuressaare piiskop võttis sissetöötatud kaubitsemiskoha üle, soola toomine Saaremaale ja vilja viimine Euroopasse aga jätkus. Piiskopi viljalaod olid Kuressaare linnuse konvendihoone edelaküljel. Liivimaa rikkamate maahärrade hulka kuulunud Saare-Lääne piiskopid pidasid faktoreid kõigis tähtsamates hansalinnades.

Linnuse ümber kerkinud alevikku mainiti esimest korda kirjalikult aastal 1424 Saare-Lääne piiskop Christian Kubandi kirjas Tallinna raele.[8]

Kuressaare plaan 18. sajandi keskel. Johann Christoph Brotze kogust

Uusaeg[muuda | muuda lähteteksti]

1559. aastal loobus Saare-Lääne piiskop Johannes V oma valdustest Saaremaal ning müüs need Taani kuningale Frederik II-le. Uueks piiskopiks nimetati Frederik II-e noorem vend, hertsog Magnus. Piiskop Johannes loobus Magnuse kasuks ka oma Kuramaa piiskopkonnast. 1560 ostis Magnus endale Moritz von Wrangelilt katoliku Tallinna piiskopi ametikoha. Uusi alasid määras kuningas haldama oma venna hertsog Magnuse, kes 8. mail 1563 kehtestas Kuressaare saadikute Jakob Kohli, Wolter Rothendorfi ja Gert von Demteri taotlusel Kuressaares Riia linnaõiguse.[4][7][8] 1597. aastal käis Saaremaal noor Taani kuningas Christian IV[59]. Taani ajal Kuressaare linnasaras laienes ümber vana sadama. Mere taganedes ja turust kaugenedes tekkisid Sadama (Haafen Gasse, nüüd Suur-Sadama tänava algus + Väike-Sadama tänav) ja Ranna tänav (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänava Väike-Põllu ja Veski tänavate vaheline osa). Nendega ristusid maapinna kerkides järjepanu Väike-Põllu tänav (Acker Gasse) ja Saunikute põiktänav (Badstüber Gässchen, nüüd Veski tänava Väike-Sadama ja Suur-Sadama tänavate vaheline osa).

17. sajandi alul mindi kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele. Keskaegsed kivilinnused hakkasid kaotama sõjalist tähtsust tänu üha võimsamate suurtükkide purustavale jõule. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare kindlustussüsteemi. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga. Rootsi ja Taani vahel puhkes 1611. aastal Kalmari sõda, mille lahingutegevus jõudis 1612. aastal ka Kuressaarde, selle käigus rüüstati linn ning põletati hulgaliselt mõisaid ja kõrvalhooneid. Kindlust ei suudetud vallutada. Linnasüdame taastamine sai alguse kirikust.[60]

1625. aastal loodi Kuressaares 42 osanikuga kaubakompanii ja hangiti oma kaubalaev, ärijuhtideks olid vennad Jakob ja Friedrich Kohl. Taani aegset kaubandust soodustas tollivaba sõit läbi Sundi, mille mõlemad kaldad kuulusid toona Taanile. Taanile kuulunud Sundist oli Rootsi sadamatest väljavedu keelatud, mandri mehed vedasid vilja Saaremaale ja müüsid seda Euroopas. Mandri-Eesti sadamalinnad olid Rootsi valduses nagu enamus Läänemere sadamaid kuni Ingerimaa pealinnani Nyenini välja.

Rootsi aeg Saaremaal[muuda | muuda lähteteksti]

1645. aasta 13. augustil sõlmisid Taani ja Rootsi Brömsebro rahulepingu, mille alusel loovutas Taani Rootsile mitmeid valdusi, teiste seas ka Saaremaa. Rootsi sai tollivabaduse Taani väinades. Rootsi ajal algasid suured ehitustööd, valmisid vaekoja hoone, sadamaait (1663) ja Kuressaare raekoda.[7][60] 1648 läänistati Magnus Gabriel De la Gardiele Kuressaare krahvkond ning 16. septembrist ka Kuressaare kindlus[61], Kuressaare krahv De la Gardie nimetati ka 1649. aasta Liivimaa kindralkuberneriks ja ta kavatses linnuses kapitaalseid taastamis- ja ümberehitustöid.[62] Kuid 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks. Rootsi ajal rajati Saaremaa esimene postmaantee, mis algas Kuressaare raekoja eest ja viis linnast välja juba tänapäevast Tallinna maanteed pidi Kuivastuni[63].

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

1700. aastal sai alguse Venemaa Keisririigi ja Rootsi Kuningriigi vahel Põhjasõda, mis jõudis aastaks 1710 ka Saaremaale. Venelaste hävitustöö tulemusena jäi Kuressaare hoonestusest püsti vaid pastoraadihoone. Kindluse andis garnison ilma vastuhakuta Vene sõjaväele üle 5. augustil. Kartuses, et rootslased vallutavad selle tagasi, otsustasid venelased aastal 1711 selle õhku lasta – kindluses õhiti hulk miine ja linn süüdati põlema.[7][64]

Pärast Uusikaupunki rahu sõlmimist 1721. aastal jäi Eesti Vene impeeriumi koosseisu ning linna hakati uuesti taastama. 13. veebruaril 1733 pani Ivan Kirilov ette kasutada Kuressaare kui Venemaa läänepoolseima linna meridiaani Vene kaartide algmeridiaanina, mis teostati mitmetel 18. sajandi kaartidel.[7][58]

2. juuli 1731. (vkj.) aastal anti Venemaa keisrinna Anna ukaasiga Saaremaale ainsana Riia kindralkubermangus asuvatest maakondadest provintsi staatus ning moodustati provintsiaalkantselei eesotsas maapealikuga (Landeshauptmann). Aastail 1731-1732 ja 1740 toimusid Kuressaare kindluses suuremad mõõdistustööd ja 1747. aastal valmis Kuressaare kindluse ja linnakindlustuste esimene põhjalik rekonstrueerimisprojekt, mis nägi ette kogu linna kaitserajatistega ümbritsemist. Bürgermeister Friedrich Lingen (1688-1756) saavutas sarnaselt teistele suurematele Eesti linnadele (Tallinn, Tartu, Pärnu) Kuressaare linna privileegide kinnitamise keisrinna Jelizaveta Petrovna poolt 11. detsembril 1742[65]. 1740ndatel aastatel hakati Saaremaa Rüütelkonna eestvõttel Suure Katla ääres taristut taasarendama. Telliskivi laiu ja Raiekivi rahu vahele ehitati uus kai, et teenindada Riia ja Pärnu suunal seilavaid laevu süvisega kuni 8 jalga. Kuid suuremad laevad pidid reidile jääma, andes tööd veopaatide kipritele (mündrikele). Sadamat külastanud laevade arv oli Taani ajaga võrreldes mitu korda väiksem. Kuressaare kaubandust elavdasid Pärnu suurkaupmehed, kes lülitasid Saaremaa oma viljaekspordi ketti. Christoph Friedrich Schmidt (1759-1831) ehitas vana rannaaida taha abaja läänekaldale esimese aida ning Eesaia laiu (Holmi) lõunatippu viidi ka sadamakai. Kai ääres oli 12 jalga (3,6 m) vett, sinna said siseneda ka suuremad kahemastilised kaubalaevad. Schmidti partner, kohalik kaupmees ja Kuressaare bürgermeister Gustav Adolph Dellingshausen (1720-1787), ehitas Kuressaare raekoja kõrvale oma koja (hilisema Saaremaa rüütelkonna, praeguse Saare maavalitsuse hoone). Pika tänava alguses (Pikk t. 4) asunud Schmidti ait oli Kuressaare raekoja taga nüüdse Raekeskuse kohal. 1765. aastal viidi Saaremaa Peterburi otsealluvusest jälle Liivimaa kubermangu koosseisu ning moodustati eriline revisjonikomisjon, mis tegutses Saaremaal vahelduva eduga üle 60 aasta. Aastatel 1784–1797 resideeris Kuressaares Liivimaa asekuberner Balthasar von Campenhausen, kes edendas linna heakorda ja kultuurielu. Balthasar von Campenhauseni Kuressaares oleku jooksul toimusid suured muutused nii maal kui linnas, 18. sajandi viimasel veerandil toimusid Saaremaal väga suured ja põhimõttelised muudatused põllumajanduses, metsanduses, sides, transpordis jne. Kuressaares keelati tuleohtlike õlg- ja rookatuste ehitamine, alustati teede õgvendamist ja sillutamist, tänavatele anti nimed ja neid hakati valgustama, linnahoonetele ehitati hiljem nii iseloomulikuks saanud kivist piirdeaedu, avati esimene võõrastemaja jne. Campenhausen pani aluse kohalikule ajalehele "Arensburgische Wochen-oder Intelligenzblätter" ("Kuressaare Nädala- ehk Teadetelehed") ning elavdas märgatavalt Kuressaare seltiselu. Campenhauseni algatusel asutati 1787. aastal asjaarmastajate näitetrupp, mis andis igal nädalal etendusi Kuressaare raekoja saalis, samuti muusikaring, tantsuklubi, lugemisring, laenuraamatukogu. Saaremaa maa-aadlil kujunes harjumuseks elada osa aastast linnas ja mõisnikud ehitasid Kuressaarde rea suurepoolseid kivimaju. Lossi tänava ja Tallinna tänava äärde rajati 18. ja 19. sajandil hulgaliselt mõisnike kivist linnamaju. Kuressaarele ainuomase pärimuse järgi hakati neid maju kodadeks (das Haus) nimetama, mida tavapäraselt kasutati koos vastava mõisa nimetusega: Haeska, Kargi, Lööne ja Meedla jt. koda. Tänu kohaliku ehitusmaterjali rohkusele oli Kuressaare 19. sajandi 20ndail aastail Eesti linnade seas kivihoonete suhtarvult esikohal.

Kuurortlinn Kuressaare[muuda | muuda lähteteksti]

Kuressaarest sai kuurortlinn, mille põhjustas ravimuda avastamine Kihelkonnas 1824. aastal.[28] 19. sajandi keskpaigas avastati linna lähedal suured tervisemuda varud ja Kihelkonna lähedale Rootsikülasse asutas Friedrich von Buxhoeveden mudaravila. Kuressaarde, Weise heinamaale rajati esimene mudaravila 1840. aastal, puusepp Weise poolt Kuressaare linnaarst Gottfried Eduard Normani õhutusel. 1856. aastal avas uue ja suurema mudaravila Pargi tänava piirkonna lõunaosas tisler Jacob Weise lesk[66]. Aastaks 1850 kasvas Kuressaare elanike arvult viiendaks Eesti linnaks, kus elas 3000 inimest. 1857. aastal hakkasid Saaremaale tegema reise ratasaurikud Thetis ja Leander supelvõõrastega. Kuressaares rajati 1861. aastal, vana kirikuaia asemele Kuressaare linnapark, 1887. aastal laiendati seda ümber lossivallide. 1866. aastal ehitati parki muusikapaviljon (Tivoli) ja kõlakoda, 1889. aastal valmis kuursaal. Kuressaare kuurortperioodist pärineb puithoonestus linnapargi ümbruses. Tähelepanuväärsemate puitarhitektuuri näidistena tuleb nimetada 1880. aastail püstitatud pseudogooti stiilis aadlielamut Tallinna tänav 1 (linnuse värava lähedal) ja 1889. aastal ehitatud Kuressaare kuursaali hoonet linnapargis. 19. ja 20. sajandi vahetusel kujunes välja suvitus- ja aedlinnaosa keskuses kagus ja idas. 1876. aastal avas Peterburi arst dr med Wladislav Laurentius von Szeliga-Mieržeyewski Allee tänaval Baltikumi moodsaima Roomassaare Mudasupelusasutuse (Badeanstalt Romasar). 1883. aastal ehitati Abaja lahe kaldale Pargi tänava piirkonda Carl Wiedemanni ja Georg Wilhelm Carstensi Uus Tervismuda-Supelasutis (Neue Heil- und Schlammbadeanstalt), mille direktoriks sai dr Carl Wiedemann. Enne esimest maailmasõda viibis Kuressaares aastas umbes 3500 suvitajat.

Next.svg Pikemalt artiklis Mudaravi#Mudaravi Eestis

1872. aastal hakati rajama uut sadamat Loodesse, kuid paarikümne aasta pärast mattus see aga liiva. Loode sadamasild toimis aastatel 1874–1893. 1873[67] (teistel andmetel 1875 [68]) asutati Kuressaares Saaremaa rüütelkonna tegelase Karl Otto Heinrich Konstantin von Buxhoevedeni eestvõttel, Saaremaa mõisnike ja Riia suurkaupmeestega laevaselts Osilia. Seltsi laevad pidasid ühendust Riia (tollal Liivimaa kubermangu keskus) ja mandri raudteesadamatega[67]. 1875. aastal ostis aktsiaselts uue 364 brt mahutavusega kiirauriku (350 hj ja kiirus 10 sõlme) “Konstantin”. Posti-, reisijate- ja kaubaveo laevaliini lähtesadamaks sai Kuressaare, kust läks laev Riiga ja tagasi Kuressaare kaudu Paldiskisse. 1904. aastast sõitis laev ainult Haapsaluni, sest Balti raudtee oli pikendatud Haapsaluni. 1902. aastal omandas laevaselts jäämurdja ehitusega puksiiri “General Surovtsev”, 1911. aastal omandati ka moodne reisilaev “Osilia”.

1875. aastal hakkas ilmuma saksakeelne ajaleht "Arensburger Wochenblatt" ("Kuressaare Nädalaleht"). 1884. aastal hakkas ilmuma parun Hartwig Arthur Ferdinand von Sassi poolt välja antav esimene eestikeelne ajaleht "Saarlane". Ajalehtede "Saarlane" ja "Arensburger Wochenblatt" ("Kuressaare Nädalaleht") toimetus ja trükikoda asusid aastail 1888-1905 Kauba tänav 17.

1878. aastal avati Kuressaares Wildenbergi nahavabrik, mille sisseseade viidi esimese maailmasõja ajal 1915. aastal Venemaale, hooned hävitati aga 1917. aasta sügisel.[69]

1891. aastal asutati Kuressaare Merekool, mis tegutses 1903. aastani Pidula kojas Pikk tänav 44, aastatel 1903-1915 Kohtu ja Komandandi tänava nurgahoones, 1919. aastast jätkas merekool endise Kuressaare linnakooli majas Suur-Põllu tänav 4. Aastail 1942-1944 töötas samas hoones Kapten J. Teäri eramerekool.

1894. aastal ehitati Roomassaare sadam ja Kuressaarest oli regulaarne laevaühendus Riia, Helsingi, Stockholmi, Pärnu ja Tallinnaga.

20. sajandi alguses tegutses Kuressaares 7-klassiline gümnaasium, Linna kõrgem tütarlastekool, (saksa keeles Stadt-Töchterschule), Kuressaare 3-klassiline linnakool, Liivimaa Saksa Seltsi[70] 1907. aastal asutatud kool (Schule des Deutschen Vereins), Kuressaare merekool, Kuressaare poisslaste elementaarkool (Stadt-Elementarschule für Knaben), Kuressaare tütarlaste elementaarkool (Stadt-Elementarschule für Mädchen), Fr. Ch. Grubeneri erakool (Privatschule von Fr. Ch. Grubener).

Uusim aeg[muuda | muuda lähteteksti]

1. aprillist 1929 muutusid Kuressaare linna piirid, linna territoorium laienes. Linna alla läksid järgmised maa-alad: Kudjape asundusest 42,16 ha, Kaarma-Suuremõisast nn Põllu alev ehk Põlluküla 169,71 ha, Tingiste maaüksus 71,11 ha, Mullutu asundusest 0,17 ha, Suurlahest 334,87 ha, kokku 618,12 ha[71].

Kingissepa linn[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1952–1988 (15. maist 1952 kuni 23. juunini 1988) kandis linn, Kuressaarest pärit bolševikust revolutsionääri Kingissepa nimetust Kingissepa) ja oli 1952–1990 Kingissepa rajooni keskus. Kingissepa keskväljaku kõrval paiknevas pargis, asus Viktor Kingissepa monument. 24. märtsil 1988, V. Kingissepa 100. sünniaastapäeval avas kuju Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär Karl Vaino. Matti Variku loodud graniitkuju oli 4,5 meetri kõrgune ja kaalus 25 tonni. Skulptuuri teisaldati 18. aprillil 1989 ja see transporditi V. Kingissepa sünnipaika, linna serval asuvasse Marientali parki.

Omapäraste nn Saaremaa klassitsismile omaste hoonete rohkuse tõttu võeti Kuressaare vanalinn 1973. aastal riikliku kaitse alla, tänapäeval on see Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala.[72]

14. juunil 1988 toimus Kihelkonnal rajooni rahvasaadikute nõukogu istung, mis otsustas Kuressaare linna nime ennistada ja pöörduda Ülemnõukogu Presiidiumi poole ettepanekuga see otsus kinnitada. Otsustati taastada ka 17-e tänava vana nimed.

Kuressaarel oli omavalitsuse staatus alates 1. oktoobrist 1990 kuni 2017. aasta haldusreformini, mille käigus kõik Saaremaal asunud kohalikud omavalitsused ühinesid Saaremaa vallaks.[73]

30. aprillil 2017 andis linnapea Madis Kallas Kuressaarele päikesepealinna nimetuse.[74]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Maakatastri statistika, vaadatud 19.10.2018.
  2. Statistikaamet, vaadatud 10.11.2020.
  3. http://metaweb.stat.ee/get_classificator_file.htm?id=4412334&siteLanguage=et, vaadatud 4.11.2017.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Urve Kirss, Tiina Sepp (2005). Kuressaare. Harjumaa: Oomen.
  5. "Kuressaare linn". Uus Saaremaa. Vaadatud 03.11.2019.
  6. Ilmar Arens (1988). Arensburg - Kuressaare nimest ja tekkest. Lidingö. Lk 162-163.
  7. 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 Leele Välja (2014). Kuressaare. Harjumaa: Solnessi Arhitektuurikirjastus.
  8. 8,0 8,1 8,2 Marika Mägi jt. (2007). Saaremaa. 2, Ajalugu, majandus, kultuur. Harjumaa: Koolibri. Lk 100-188.
  9. 9,0 9,1 Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk 27
  10. "Rahvaarvu ajalugu". Vaadatud 03.11.2019.
  11. 11,0 11,1 Päring Statistikaameti andmebaasist
  12. 12,0 12,1 Päring Statistikaameti andmebaasist
  13. Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Таллинн, 1972.
  14. Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a. rahvaloenduse andmed : statistikakogumik. Tallinn, 1990, lk 32
  15. "Saaremaa valla põhimäärus". Riigiteataja. 2017. Vaadatud 03.11.2019.
  16. Kuresaare linnawolinikkude nimekiri., Riigi Teataja, nr. 14-15, 26 jaanuar 1924
  17. Kellamäe, lj, www.eki.ee
  18. KURESSAARE LINN. LINNAOSADE JA -JAGUDE LÜHENDID, www.eki.ee
  19. 19,0 19,1 19,2 "Vaba aeg Kuressaares" (PDF). Visit Saaremaa. Detsember 2017. Vaadatud 03.11.2019.
  20. "Kuressaare linnapark". Puhka Eestis. Vaadatud 03.11.2019.
  21. Stratigraafia terminoloogia
  22. Stratigraafia terminoloogia
  23. Stratigraafia terminoloogia
  24. Stratigraafia terminoloogia
  25. Stratigraafia terminoloogia
  26. Stratigraafia terminoloogia
  27. 27,0 27,1 27,2 Tiina Kolk (22. august 2010). "Mudakuurort Kuressaare". Postimees. Vaadatud 03.11.2019.
  28. 28,0 28,1 Kuressaare minevikust ja tulevikust, Saarte Hääl, 7. detsember 2009
  29. "Kuressaare lossipäevad". Saaremaa suvi. 2019. Vaadatud 03.11.2019.
  30. "Programm". Kure lossipäevad. Vaadatud 03.11.2019.
  31. 31,0 31,1 "Transport". Saaremaa vald. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.06.2020. Vaadatud 03.11.2019.
  32. "Saabuvad lennud". Kuressaare lennujaam. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.01.2019. Vaadatud 03.11.2019.
  33. Aare Laine (16.03.2019). "Roomassaare sadam 125". Saarte Hääl. Vaadatud 03.11.2019.
  34. "Roomassaare sadam". Puhka Eestis. Vaadatud 03.11.2019.
  35. "Koolid". Saaremaa vald. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.09.2018. Vaadatud 03.11.2019.
  36. "Kooli vastuvõtt". Luce Kool. Vaadatud 03.11.2019.
  37. "Meremajanduse keskus Kuressaares". Tallinna Tehnikaülikooli veebileht. Vaadatud 03.11.2019.
  38. Monika Puutsa (8. veebruar 2019). "Tervishoiu kõrgkool Saaremaa tudengitele hinnaalandust ei tee". Saarte Hääl. Vaadatud 03.11.2019.
  39. "Kuhu minna, mida teha Kuressaares?". Kultuurivara. Vaadatud 03.11.2019.
  40. "Teatrist". Kuressaare Linnateater. Originaali arhiivikoopia seisuga 18.11.2019. Vaadatud 03.11.2019.
  41. "Külastajale". Saaremaa Muuseum. Vaadatud 03.11.2019.
  42. Sirli Tooming (8. august 2018). "Sadamaait sai püsiva hinge". Meie Maa. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.08.2020. Vaadatud 03.11.2019.
  43. NL (21. september 2018). "Kuressaare Folgiklubi alustab oma teist hooaega". Meie Maa. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.12.2020. Vaadatud 03.11.2019.
  44. "Rahvakultuur". Kultuurivara. Vaadatud 03.11.2019.
  45. "Traditsioonilised üritused". Kultuurivara. Vaadatud 03.11.2019.
  46. "Kuressaare Kammermuusika Päevad". Kammerfest. Vaadatud 03.11.2019.
  47. "Merepäevadest". Merepäevad. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.09.2020. Vaadatud 03.11.2019.
  48. Saaremaa Ooperipäevade veebisait.
  49. "Kirikud ja kogudused". Saaremaa vald. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.06.2020. Vaadatud 03.11.2019.
  50. "Rahvastik asukoha ja usu järgi". Statistikaamet. Vaadatud 03.11.2019.
  51. "Kuressaare linnus". Kultuurimälestiste riiklik register. Vaadatud 03.11.2019.
  52. "Saaremaa ajaloost". Saaremaa. Vaadatud 03.11.2019.
  53. "Spordikoolist". Saaremaa Spordikool. Vaadatud 03.11.2019.
  54. "Seltsist". Saaremaa Merispordi Selts. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.08.2020. Vaadatud 03.11.2019.
  55. "Üritused ja sarjad". Saaremaa Spordikool. Vaadatud 03.11.2019.
  56. "Kuressaare, town of sport 2020". Aces Europe. 28.10.2019. Vaadatud 22.09.2021.
  57. Erki Russow (2011). "Kuressaare arheoloogia". Muinsuskaitseamet. Vaadatud 03.11.2019.
  58. 58,0 58,1 Endel Varep. Hiiumaa ja Saaremaa meridiaan. Eesti Loodus, 1975, nr 8, lk 463–468.
  59. Kalle Kesküla, Taaniaegsed Kuressaare kodanikud, saartehaal.postimees.ee. 3. august 2007
  60. 60,0 60,1 Andres Adamson jt. (2015). Kuressaare vanem ajalugu. Saaremaa: Kuressaare Raeühing. Lk 81-88.
  61. Nordisk familjebok: Arensburg, grefskap, 1896, lk. 351
  62. Magnus Gabriel De la Gardie ja Saaremaa
  63. Kalle Kesküla, Rootsi ajal rajati Saaremaale postmaantee, saartehaal.postimees.ee, 30. november 2009
  64. "Ülevaade ajaloost". Saaremaa Muuseum. Vaadatud 03.11.2019.
  65. KURESSAARE MAJAOMANIKUD 1747. AASTA LINNAPLAANI ALUSEL, Saaremaa Muuseum : kaheaastaraamat ..., nr. 1, september 2019
  66. Pargi tn 12,register.muinas.ee (vaadatud 06.02.2022)
  67. 67,0 67,1 http://www.saaremaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&catid=40%3Akuressaare-ajalugu&id=102%3Akuressaare-ajaloo-kronoloogiat&Itemid=460&lang=et (vaadatud 23.10.2015)
  68. Eesti ajalugu: kronoloogia. 2007. Koostanud Sulev Vahtre. Teine trükk. Kirjastus Olion. Lk 145
  69. Urmas Kiil, Sajanditagune ärev suvi Saaremaal, Saarte Hääl, 20. juuli 2015
  70. Liivimaa Saksa Selts, Deutscher Verein in Livland, Deutscher Schul- und Hilfsverein in Livland, Eesti Ajalooarhiiv, EAA.5249
  71. AJA LUGU. SAAREMAA AJALUGU PILDIS, Oma Saar, nr. 78, 4 aprill 2009
  72. "Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus". Riigiteataja. 2004. Vaadatud 03.11.2019.
  73. Kihelkonna valla, Kuressaare linna, Laimjala valla, Leisi valla, Lääne-Saare valla, Mustjala valla, Orissaare valla, Pihtla valla, Pöide valla, Salme valla, Torgu valla ja Valjala valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 "Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine" muutmine
  74. Margus Muld (30.04.2017). "Kuressaarest sai Eesti päikesepealinn". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 03.11.2019.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Andres Adamson jt., 2015, Kuressaare vanem ajalugu, Kuressaare Raeühing
  • Endel Varep, 1975, nr 8, Hiiumaa ja Saaremaa meridiaan, Eesti Loodus
  • Ilmar Arens, 1988, Arensburg - Kuressaare nimest ja tekkest, kirjastus Lidingö
  • Helju Pärt, Mati Oolup, 1993, Klassitsistlik Kuressaare, Saaremaa Kirjastusühing Oma Saar
  • Leele Välja, 2014, Kuressaare, Solnessi Arhitektuurikirjastus
  • Maret Soorsk, 2008, Tervitusi Kuressaarest, postkaarte ja fotosid Saaremaa Muuseumi kogus, Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS
  • Marika Mägi jt., 2007, Saaremaa. 2, Ajalugu, majandus, kultuur, kirjastus Koolibri
  • Toomas Karjahärm, 2006, Vana Kuressaare. Ehitised ja inimesed. kirjastus Argo
  • Urve Kirss, Tiina Sepp, 2005, Kuressaare, kirjastus Oomen

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kaardid