Interliikumine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Interliikumine, ka Interrinne (ametlik nimetus Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine, vene keeles: Интердвижение, Интернациональное движение трудящихся Эстонской ССР) oli Eestis aastatel 19881991 tegutsenud nõukogudemeelne ja Eesti iseseisvuse vastane liikumine.

Eestimaa Rahvarinde moodustamine ja üldine poliitilise olukorra muutumine tekitas 1988. aasta kevadel ja suvel nõukogudemeelsete hulgas rahulolematust ja meelepaha. Interliikumine asutati Tallinnas 19. juulil 1988 ja selle liidriks sai Jevgeni Kogan. 5. märtsil 1989 peeti Tallinnas Interliikumise I kongress. Kongressi 742 delegaadist oli eestlasi 11.

Kevadel 1989 toimunud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel osutus Eestist valituks kuus Interliikumisega seotud rahvasaadikut. 1988. aasta lõpul asutatud Töökollektiivide Ühendnõukogu ja 1989. aastal moodustatud Vabariiklik Streigikomitee olid Interliikumisega tihedasti seotud ning kuulusid nn. interblokki. Interliikumine tegutses põhiliselt suurtes üleliidulise alluvusega tööstusettevõtetes. Eestlaste hulgas ei õnnestunud Interliikumisel saavutada peaaegu mingit toetust. 15. mail 1990 kasvas Interliikumise miiting Tallinnas üle Toompea lossi ründamiseks, mis küll valitsuse poliitikas muutusi ei põhjustanud.

Toompea lossis asuva Eesti Vabariigi Valitsushoonesse vägivalda kasutanud Interliikumise ja nendega liitunud ründajatele vastukaaluks kutsus toonane Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar raadioringhäälingu kaudu Toompeale valitsushoone kaitsele Eesti elanikke kuulsaks saanud sõnadega: “Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!”.

Interliikumise tegevuse keelustas Eesti Vabariigi Valitsus 25. augustil 1991.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]