Interliikumine

Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine
Интернациональное движение трудящихся Эстонской ССР
Asutatud	19. juulil 1988
Tegevuse lõpetanud	25. august 1991
Peakorter	Tallinn
Juht	Jevgeni Kogan
Veebileht	Eesti Interliikumine, IL Teataja

Interliikumine, ka Interrinne (ametliku nimega Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine; vene keeles Интернациональное движение трудящихся Эстонской ССР, lühemalt Интердвижение) oli Eestis aastail 1988–1991 tegutsenud nõukogudemeelne ja Eesti iseseisvuse vastane liikumine.

Ajalugu

Eestimaa Rahvarinde moodustamine ja üldise poliitilise olukorra muutumine tekitas 1988. aasta kevadel ja suvel nõukogudemeelsete hulgas rahulolematust ja meelepaha. Interliikumine asutati Tallinnas 19. juulil 1988, asutamiskoosolekul oli kohal 178 inimest ja selle juhtideks valiti Jevgeni Kogan (esimees), Pavel Panfilov, Juri Rudjak, Viktor Kiemets ja Mihhail Lõssenko.^[1]

5. märtsil 1989 peeti Tallinnas Interliikumise I kongress. Kongressi 742 delegaadist oli eestlasi 11. Vähetuntud eestlastest kuulusid interliikumisse Arnold Sai ja Lembit Annus, kuid toetas ka akadeemik Gustav Naan.

Kevadel 1989 toimunud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimistel osutus Eestist valituks kuus Interliikumisega seotud rahvasaadikut (Jevgeni Kogan jt). 1988. aasta lõpul asutatud Eesti NSV Töökollektiivide Ühendnõukogu ja 1989. aastal moodustatud Eesti NSV Streigikomiteede Vabariiklik Nõukogu olid Interliikumisega tihedasti seotud ning kuulusid nn interblokki. Interliikumine tegutses põhiliselt suurtes üleliidulise alluvusega tööstusettevõtetes nagu Dvigatel, Volta tehas, Baltijets, Pöögelmanni nimeline tehas, Tallinna Masinatehas, Balti Laevaremonditehas, Tallinna Merekaubasadam ja teised. Eestlaste hulgas ei leidnud Interliikumine peaaegu mingit toetust.^[1]

1989. aasta mais põhjustas Interrinde väljaastumisi Eesti NSV XII Ülemnõukogu 8. mai otsus: lõpetada Eesti NSV lipu, -vapi ja hümni kasutamine. Ühtlasi taastati riigi ametlik nimi: Eesti Vabariik. Valitsushoonelt ja ülemnõukogu saalist kõrvaldati punane lipp, istungitesaalis kaeti kinni Lenini bareljeef. Päev pärast otsust korraldas Interliikumine esimese suurema väljaastumise. Impeeriumimeelsed tegid MIhhail Lõssenko juhtimisel Vabaduse väljakul paraadi ja heiskasid Tallinna linnavalitsuse katusele ENSV punalipu. Nende nõudmine oli, et Eesti võimud alluks endiselt Moskva korraldustele.^[2]

Miiting Toompeal 1990. aasta mais

Pikemalt artiklis Interliikumise miiting Toompeal

15. mail 1990 kasvas Interliikumise miiting Lossiplatsil Tallinnas üle Toompea lossi ründamiseks. Lossis asunud Eesti Vabariigi Valitsuse hoonesse vägivaldselt tunginud ründajatele vastukaaluks kutsus toonane Eesti Vabariigi peaminister Edgar Savisaar raadio kaudu Toompeale valitsushoone kaitsele Eesti elanikke kuulsaks saanud sõnadega: "Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!", millele järgnes lossi kaitsmiseks suure hulga eestlaste Toompeale saabumine. Interrinde poolt läbi viidud aktsioon Toompea lossi ründamiseks Eesti valitsuse poliitikas muutusi ei põhjustanud.^[1]

Interliikumise tegevuse keelustas Eesti Vabariigi Valitsus 25. augustil 1991.